reede, 4. detsember 2009

Kuni surm neid lahutab


Jõulude lähenedes mõtleme kõik oma peredele. Mitte seda, et muul ajal me seda ei teeks. Lihtsalt jõulud on imeline aeg, millal hing ja süda on rohkem avatud, seepärast pere ja pereväärtused ka rohkem esiplaanil. Mõistku seda viimast pealegi igaüks omamoodi.

Isegi üksikud inimesed on jõulude ajal mõtetes koos perega. Kas nendega, mis kunagi olnud, selle perega, mis oleks võinud olla või hoopis sellega, mis võiks veel tulla. Ja kindlasti oleme mõtetes ka selle perega, mis jäänud igaveseks mällu lapsepõlvest.

Igaühel on oma ettekujutus õnnelikust perekonnast. Ning aeg ajalt ja viimasel ajal tihti vaidleme kirglikult selle üle, milline pere on õigem, kombekam. Millises peremudelis kasvavad õnnelikud lapsed ja kus õnnetud. Oma tõeotsingutes ja selle valjuhäälses kuulutamises, leppimatuses teisitimõtlejate suhtes, unustame lihtsa tõsiasja, et õnnelik pere on see, kus elavad õnnelikud inimesed.

Arusaamad sellest, milline peab olema üks perekond, on saja aasta jooksul oluliselt muutunud. Tee tööd ja siis tuleb ka armastus, ütles klassik. Ja tegelikult oligi pere tollal üks asine värk. Talu tahtis pidamist ja tööd tegemist. Ammu enne minu sündi suri mu vanaisa, mölder. Veskilised aga muudkui käisid aga perepojad ei andnud veel mehemõõtu välja. Mu vanaema võttis uue mehe ja veskitiivad hakkasid uuesti pöörlema. Kuna uuel mehel oli noorem vend ja vanaemal oli samaaegselt esitütar mehelemineku eas, siis peeti kaks pulma korraga. See oli talupoeglikult arukas otsus. Üks õlle- ja sülditegu. Mõne aja pärast olid ema ja tütar lapseootel ja varsti oligi maailma sündinud ühe suguvõsa sugulusastmete sasipundar - ema poeg oli tütre kasuvend ja samas tütremehe vennapoeg, tütre kasuvend oli väimehe vennapoeg, jne. Ega ma siiani ilma paberile joonistamata saa aru, kes oli kellele kes. Igatahes oli asine töökas pere, kus ei puudunud ka armastus. Vist.

Sada aastat on möödunud ja et armastus oleks ja ei läheks, ei piisa vaid töötegemisest. Lisaks tuleb käia perenõustajate ja psühholoogide juures. Töötegemistki mõistetakse hoopis teisiti. Töö ei ole see, et veskikivid jahvataks ja armastus tuleks. Töötamise all mõistetakse tööd oma suhtega. Mida iganes see ka tähendab. Aegade jooksul on muutunud ka pere terminoloogia. Sada aastat tagasi oli kõik lihtne, igal pereinimesel oli kas mees või naine. Haritumate ja peenutsevate aegade saabumisel oli pereinimesel abikaasa. Pärast suurt (seks)revolutsiooni elukaaslane ja nüüd, uue pereajastu saabumisel partner. Ma ei võta seisukohta ega õpeta, kes kellega ja kuidas peab elama. Ajad, mil pereloomise oluliseks teguriks oli majanduslik alge - koos on kergem, on jäädavalt möödanik. Erisooliste perede kõrval elavad samasoolised pered ja see on fakt. Peaasi, et inimesed ennast õnnelikult tunnevad, siis on ka õnnelikud pered.

Paar postitust tagasi avaldasin arvamust, et soov omada peres lapsi on tegelikult isekas, oma ego realiseerimise küsimus. See soov on igati mõistetav ja inimlik, olgu peremudel vormilt ja sisult milline tahes. See on üks inimese õnnelikuks olemise alustalasid. Ma ei taha idealiseerida olukorda sada aastat tagasi väites, et see "heas ja halvas" ning "kuni surm meid lahutab" asi toimis kauges minevikus laitmatult. Aga väidan küll seda, et selles keerulises perevärgis anname täna küll kergema loobumisvõidu kui seda tegid meie vanaemad-vanaisad.

Ja lähevadki lahku vastassoolised ja samasoolised pereinimesed. Enamik loodetavalt mõistlikult ja esmaemotsioonide jahtumisel ka rahulikult. Mõnedel juhtumitel aga on lahkuminek sedavõrd keevaline, et ei aita siin perenõustajad vaid ainult advokaadid. Jagatakse aktsiaid, kortereid ja supilusikaid ja muidugi lapsi, oma ego realiseerimise küsimust. Nende materiaalsete asjadega on abi seadustest, mida on võimalik lihvida üha täiuslikumaks, et olukorra saabudes oleks selge kellele mis, kuidas ja kui palju. See on see garantiide asi, millest praegu palju jahutakse.

Laste jagamisel on asi kordi keerulisem. Vaatamata sellele, et seadused räägivad ka siin mis ja kuidas, on need seadused supilusikast keerukama jagamisel ikka väga mannetud. Olgem ausad, me lihtsalt ei oska neid küsimusi lahendada. Seepärast ka seadused on sellised nagu nad on. Me ju tõepoolest proovime seadustes ja otsustes teha kõike nii, et lapse huvid oleksid esikohal. Ja ometi me teame, et lapse ainuke huvi on see, et ema ja isa elaksid koos ja kõik oleksid õnnelikud.

Lugesin ühte kohtuasja. Tavaline banaalne eesti perelugu. Mees ja naine lähevad lahku. Kohtus vaidlevad lahusoleva vanema õiguse üle lapsega kohtumiseks. Varasemates kohtuinstantsides on sõlmitud kompromisslepinguid ja muud juriidilist värki, kuidas, kus, millal ja kui kaua võib lahus olev vanem lapsega kohtuda. Ju siis lapse huvisid arvestades on otsustatud nii, et eemalviibival lapsevanemal on õigus (mhm, kohustusest ei räägita) kohtuda oma lapsega kord kuus a 8 tundi. Lahusolev lapsevanem taotleb nüüd, et ta saaks oma lapsega kohtuda vastavalt kompromisslepinguga ettenähtud korras, ei rohkem ega vähem. Lapsega koosolev vanem rikub väidetavalt seda lepet, takistab neid kohtumisi ja nüüd siis vaidlevad juba mitmendat aastat. Kogu selle vaidluse juures esindavad, nagu seadus ette näeb, lapse huvisid kohtus vastavad ametiinimesed ja psüholoogid.

Väljavõte kohtupaberist: "Lapsele määratud esindaja leidis, et ... puudub otsene vajadus muuta kompromissilepinguga kokkulepitud lapsega suhtlemise korda, kuna see on asjakohane ja piisav."

Väljavõte kohtupaberist: "Maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise kord teenib lapse huve. Põhjendatud ei ole M. M. ja psühholoogi hinnang lapsega kohtumise aja (üks kord kuus kuni 8-tunnise kestusega) muutmise vajalikkuse kohta. Avaldajal lapsega suhtlemise kestuse lühendamine kahjustab olulisel määral lapse õigust lahus elava vanemaga suhelda ning selle vanema õigust lapsega kohtuda ja osaleda tema kasvatamisel. Seni kehtivas suhtluskorras on piisava täpsusega fikseeritud lapsega kohtumise kestus, aeg ja koht ning see vastab poolte võimalustele, vajadustele ning lapse arengutasemele. Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskord toimib kuni lapse 7-aastaseks saamiseni. Ei ole alust ega põhjust muuta vanema õigusi lapse suhtes."

Minu poolt esile tõstetud fraasid ja sõnad ei ole lapse huve esindava ametiinimese või psühholoogi mõnitamiseks. Lihtsalt nii on. Nad teevad eeldatavasti parimat, mis mõlema vanema suure ego juures võimalik. Kindlasti vaidlevad need lapsevanemad edasi ja ka siis kui kohus on teinud kõik seadusest tulenevad lõplikud otsused. Vaidlevad kuni surm neid lahutab.

Ma tõstsin need fraasid esile seepärast, et näidata meie poolt kirjutatud seaduste, vaidluste lahendamise absurdsust, seaduste abitust suhtedraamade lahendamisel. Kui ma mõnele vestluspartnerile väidaksin, et alla seitsmeaastase lapse kasvatamiseks piisab temaga tegelemisest üks kord kuus a 8 tundi, siis peetaks mind nõrgamõistuslikuks või väga küüniliseks inimeseks. Ning kui ma argumenteeriksin, et see vastab lapse vajadustele ja tema arengutasemele, siis kutsutaks kindlasti hullariauto. Kohtunik kohtusaalis millegipärast seda ei tee. Sest ka tema on abitu.

Seepärast võime me elada ja lapsi kasvatada mistahes kooselu vormis, kellega tahes, kas seaduslikult või seaduseta. Me võime olmasolevaid seaduseid muuta, täiustada ja parandada. Aga kõik see ei ole garantiiks, et me oleksime õnnelikud. Mina oskasin elada oma elu nii, et ma pole päris õnnelik. Aga ma tahaksin, et mu lähedased oskaksid seda õnne leida ja hoida.

Kommentaare ei ole: