Riiki kaitsmas

Eelmise kirjutise jätkuks veel üks teinegi postkaart, mis internetis müügil 25 dollariga. Eilses kirjas on sõda saanud praktiliselt oma lahenduse. Kindral Kuropatkini juhitud Vene armee on kaotanud Mukdeni lahingu ja põgeneb. Sealhulgas põgenevad ka eesti sõdurid, need kes selleks ajaks on veel kümnest tuhandest eestlasest ellu jäänud. Vene tsaaririigi armee sõdurid ja ohvitserid, kes on oma Riiki kaitsmas - Hiinas, on saanud lüüa ajaloo suurimas lahingus, kus kummalgi poolel oli vastamisi 270 000 meest. Kellegi kaotus on teise võit. Selle lahingu võit tähendab Jaapani armeele kogu sõja võitu. Võitis armee, kus vaprad sõdurid võitlesid ja langesid kaitstes oma Riiki - Hiinas.

Eilne sõduri kiri oli minu arvates pisut irooniline. Mitte kaotusekibedusest kirjutatud ega ka läbinisti eneseirooniline. Kirjutaja tahtis Otile ütelda midagi muud, millest ardressaat kindlasti ka aru sai. Ka tänane kiri on kaheselt mõistetav. Kes tahab, loeb sellest välja pisut irooniat. Vajadusel võib leida kirjutatud ridades hoopis patriootlikku uhkust, sest suured teod suurtel Hiina sõjaväljadel, Riiki kaitstes, ootavad alles ees. Ajaloost võime midagi õppida, kuid ajalugu ise ei korda ennast kunagi. Ajad on teised, kauged maad ja Riigid on teised ning hoopis teised on lahingud.

Lähen Jaapanlastele tagumest otsa tuliseks tegema. Kui Jaapanlased teada saavad, et ma senna lähen, siis teevad püksid täis. Lähen Kuropatkini stabi, polevoi telegraf.

Mina olen ika õnne seen: Sain niisuguse komandirovkasse, mille järel kõik keelt limpsavad. Minu adres Liao-yang, polevoi telegraf. -

Vanja