Olen märgistatud mees

Jõulude eel tehtud postitus sai iseenesest ja tahtmatult nukra alatooni. Elamine muust maailmast pisut eemal on üldiselt sündmuste- ja emotsioonidevaene, eriti talvel. Seepärast Külalapse külaskäik oli minu jaoks suur sündmus, mis siis värskete muljete mõjul saigi koheselt blogisse kirja pandud. Minu ilukirjanduslikud anded on väga tagasihoidlikud. Ma ei oska lugusid välja mõtelda. Pigem lood tulevad ise minu juurde. Nii oli ka selle Külalapse ja jõuludega. Täpselt nii see toimus ja nii ma mõtlesin.

Mõnikord ma kirun ja haletsen iseennast. Midagi mu välimuses või olekus on sellist, et kustahes ma liigun, kipuvad kõik Eestimaa mustlased mulle tulevikku ennustama. Linnade bussijaamades ja kaubanduskeskuste parklates olen vist ära kuulanud kõigi alaliste Hädasolija rollide südantlõhestavad esitused. Kusagil avalikus kohas ei tohi ma teha ühtegi sigaretti ilma, et koheselt oleks jaol need: "Härra, kas Te saaksite...". Siis kui veel kotikaubandus õitses, olin just mina see, kellele pakuti ostmiseks kõikmõeldavat kraami. Kõigist möödujaist olen mina see väljavalitu, kellelt lapsed ootavad, et ostaksin neile keelatud alkoholi või sigarette. Muidugi, nii viimased kui ka eelnevad saavad mult vastuseks kategoorilise EI. Ometi on selline "usaldus" päris häiriv. Oleksin nagu mingi märgistatud mees.

Ma olen proovinud aastakümnete jooksul erinevaid näoilmeid, kõnnakut, kehaasendit, kuid midagi ei aita. Iseendast mõistetavalt olen proovinud kogu silmside spektrit alates pilkude täielikust vältimisest kuni otsese silmast silma kontaktini. Midagi ei aita. Nad ikka tulevad ja küsivad, pakuvad, paluvad. Samas on selline aastate kogemus ka midagi õpetanud. Vahel harva, kuid jõulude eel sageli, külastan ma veebilehte Toeta.ee. Minu pühade eelne minoorne kirjutis, kuigi elust enenesest, on väga leebe võrreldes tragismiga, mis sealsetes abipalvetes on kirja pandud. Sealhulgas on paraku ja kahjuks ka palju komöödiat - just sellist äratundmist on õpetanud mulle elamine märgistatud mehena. Ma tunnen juba kaugelt ära libahädalised, eriti siis kui nad rääkima või kirjutama hakkavad. Igasugused tobedad veebilehed, foorumid jms. rakendavad moderaatoreid, abivajajate veeb seda ei tee. Kahju, et üks ilus mõte ja algatus ei ole saanud päriselt teoks ja paljud tõeliselt hädas Külalapsed jäid seetõttu jõuludeta. Võib olla nende jõuludega märgistati ka nemad, kuid hoopis teise märgiga.