Selle talve surnud 19.

(... järg)

Number 6 oli Laine. Milde ei jõudnud ära kiita, kui andekas ja tark Laine on. Aga mul hakkas see Laine kõige rohkem nendest Muhu lastest vastu. Tal oli suu nagu solgiauk. Sealt tuli selliseid sõnu, et paha kuulata. Õige varsti peale kooli oli tal tütar. Seda jälle ei jõudnud Milde ära kiita kui tark ja andekas see laps on. minu meelest oli ta tavaline laps, kuid Mildel oli üldse selline kiidus joon. Laine on nüüd Eivere vanadekodus köögitööline ja umbes selliselt on ta kogu elu, mustatööline ja joomingud.

Nr. 7 oli Siiri, üks kena ja arukas laps, Muhude moodi. Vahel Milde võttis ta töö juurde kaasa - küll see laps mulle meeldis. Tema elust ma palju ei tea. Üks kord tööl olles Milde rääkis, et oli tulnud Siiri pulmast, aga suuremat juttu sellest ei olnud.

Nr. 8 oli Elmar. See oli tolgus, alati seisis suu töllakil. Oma labakäe pani ta mingi masina alla, käsi tuli tolks ära, aga tänapäeva arstid on ikka targad küll. Õmblesid käe tagasi. Algul oli käsi kange ja töövõimetu, aga räägitakse, et nüüd on aastate jooksul paremini liikuma hakanud.

Number 9 on Lii. Natuke töllakil suuga oli koolis. Ta laulis kooli pidudel päris ilusti. Peale kooli oli ta mõnda aega kolhoosi postimees. Siis ma imestasin missuguseks ilusaks plikaks ta oli sirgunud. Ta läks noorelt mehele, Miitjami Johannesele. Nad läksid meie kolhoosist ära 9.maisse. See oli suur ja jõukas kolhoos, teised Miitjamid läksid neile järele. Kõige enne Maila - lüpsjaid on alati kolhoosides vaja. Siis läks Johannese vanem vend Eerik traktoristiks. Ühesõnaga Johannese vanemad, vend, Aada ja kahte nime ma ei mäleta.

Milde võttis siis kui ta umbes viiekümnene oli omale noore, 25 aastase mehe. Rahvas hakkas seda Kaljut kutsuma Muhu Milde kümnendaks lapseks. Selle Kaljuga nad kaklevad küll aga lahku ei lähe ka nüüd kui Kalju on 50 ja Milde 70 ringis. Milde on hea õmbleja ja kuduja ning muidu töökas inimene.

Milde vanemat õde Ellat ma ei mäleta, kus temal varjupaik isaga oli, eks mõnes mahajäetud majas. Pidas ikka mõistlikult pidusi, nii et ise isaga ilma ei jäänud. Kui sõda lõppes ära, lasti endised sõdurid ja ohvitserid lahti ja kõik pidid omale töökoha otsima kuhu sai. Kõik tahtsid ikka paremat tööd saada. Paide valda tuli neid ka hea patsahkam. Peale sõja aegne aeg, toitu vähe, poissmehed. Otsisid siis tüdrukuid, kus süüa saaks. Üks mingisugune asjamees vallast hakkas laupäeva õhtuti Todal käima. Käis ja käis kuni Ella sai poja Kalju.

See poiss oli hoopis teistsugune kui Muhu poisid. Oli korralik, õppis hästi. Ellal oli tast palju rõõmu. Kui Purdi kooli lõpetas, käis Paide tööstuskoolis. Lõpetas kooli hästi ja läks maaparandusse tööle. Kui aeg naist võtta oli, tuli Kalju meie poisse pulma kutsuma, sest pillimehi oli vaja. Poisid elasid siis juba Tallinnas ja olid naisemehed. Ants oli ainuke, kes käis veel 7. või 8. klassis ja mina ei lubanud - mis see poisike kolab mööda pidusid. Kui ta mulle rääkis pulmadest, ma ei mäleta, mis ma talle ütlesin, vastas ta: "Eks naine võetakse ikka eluks ajaks." Peale pulmi ostsid nad Laagri talu ja neil oli kaks last. Nad olid umbes seitse-kaheksa aastat abielus olnud, esimene poiss oli juba suur, vist käis juba koolis, kui Kalju hakkas põdema. Sees olid koledad valud ja oksehood käisid. Arvati, et vist sapp. Mitu aastat kannatas, kui lõpuks poos oma üles. Kalju lesk Heili nuttis teda mõned aastad taga, aga elu nõuab oma. Heilil oli suur majapidamine, töö tahtis teha, lapsed kasvatada. Võttis üüriliseks ühe meie poiste klassivenna, kes on päris kena viinanina, kuid pole tüli kuulda olnud. Kalju pojad kasvavad kui osjad. Elu läheb ikka edasi. See Pärdikas on vist üsna hea võõrasisa. Midagi halba pole kuulda olnud.

Nii et aeg läks ja Alfredo ise muutus vanaks. Elama peab ja kes ise ei oska oma eest hoolitseda, peavad teised ta eest hoolitsema. Kolhoos andis talle kergemaid töid teha nagu haljasalade eest hoolitsemine ja muid lihtsaid ja kergeid töid. Kolhoosis oli palju vanu lesknaisi, kellel tuli puid teha, saagida ja lõhkuda. Tööd jätkus tarbeks, et eluga tuli välja, aga korteriga ei vedanud kuidagi - kõik need vanad majad lagunesid tal käes ära. Möödunud sügisel taheti teda vanadekodusse panna aga ta ei tahtnud minna. Lõpuks otsustati, et Milde Laine on Eivere invaliidide kodus köögitööliseks ja Alfredo läheb sinna puudelõhkujaks ja meessoost abitööliseks. Sellega oli ta nõus. Laine oli ju nii samasugune kui ta isegi, viinanina ja sekeldab meestega. Toda nüüd küll naistest huvitatud ei olnud.

Nüüd, viimastel aastatel kui ma veel bussiga Paides ja poes käisin, kohtasin teda vahetevahel bussijaamas. Siis ta oli kange tarka kuttu rääkima nagu oleks ei tea mis tähtis nina. Kui see Balti kett oli, kohtasin teda bussijaamas. Korralik ülikond seljas ja kaks ordenit rinnas. Oli üles leitud vanad paberid, kust näha, et ta oli sel raskel sõjajärgsel ajal olnud miilits - sai medali. Kui oli miilits, siis muidugi veteran ka. Veterabil oli ju palju soodustusi. Sai suhkrut, kui suhkrut polnud, sai sitsi ja briketti. Egas tema ise seda ei vajanud, müüs maha naistele ja ega keegi talle allahinna ei maksnud, ikka üle hinna. Ma tean, Tõugu vanad said briketti. Sel ajal seda kuidagi ei saanud.

Nüüd on ta rahutu elu lõppenud. Olgu see inimene nii vilets kui tahes, lõpp tuleb ikkagi ja siis on ükskõik, kuidas ta elas. Algul on mälestus, aegamisi kaob seegi. Koolisalmiku salm oli:

Pikkamisi kaob meelest kandlekõla.

Pikkamisi tasub vaene võla.

Pikkamisi hea sõber meelest läeb.

Pikkamisi rind ka väikeseks jääb.

(järgneb...)