teisipäev, 24. juuni 2008

Vahva sünnipäev

Jaanilaupäeva hommiku esimene asi on õnnitleda tütart sünnipäeva puhul. Ta oli igatpidi levist väljas. Märkasin vaadata kella ja sain aru, et pingutan vist üle. Normaalsed inimesed sellel ajal magavad, eriti noored. Saatsin siis sõnumi. Raport kättetoimetamisest tuli alles pool kaks päeval. No on alles uni, mõtlesin. Hiljem, lapse emaga telefonitsi õnnitlusi vahetades selgus, et oma 22. sünnipäeva otsustas "laps" tähistada Barcelonas. Sõbraga. Tegelikult vahva.

Nii vahva see ei olnud, kui tüdruk väike oli. Sündinud küll aasta ühel ilusamal päeval (vihmast me ei räägi, eks ole ju!), oli lapse sünnipäeva tähistamine üks igavene jama. Koolist teatavasti lapsed priid ja sõbrannad-sõbrad kes kus vaheaega veetmas. Need, kes kättesaadavad, on aga iseendast mõistetavalt sellel päeval vanematega kusagil Jaanipäeva tähistamas. Proovi väiksele lapsele selgeks teha, et sul on küll sünnipäev aga sünnipäevalisi ei ole. Mine või tänavale nagu kommionu juhuslikke lapsi sünnipäevale meelitama.

Hiljem sai muidugi hakatud seda tähistamist nihutama. Mõnikord oli jaanipäeval sündinud tüdruku sünnipäev mai viimastel päevadel, mõnikord augustis, enne kooli algust. Mäletan, et selgitasin ja lohutasin teda alati sellega, et kui sa suureks kasvad, siis võid kindel olla, et sinu sünnipäeval on alati palju rahvast - on ju Jaanipäev, kus rahvas reeglina meelsasti koguneb. Pagenduses olles ma päris täpselt ei tea, kas nii on läinud, nagu ennustasin. Ma ei ole julgenud ega tahtnud küsida. Niisugused küsimised on mõnedele lastest eemal viibivatele isadele natuke hell teema. Seekord on tema sünnipäev aga seega Hispaanias. Tõepoolest vahva.

Kutsutud sünnipäevakülalistega meenub üks lugu. Peale eilse sünnipäevlapse on mul veel mõned lapsed. Pesamuna käis algkoolis ja kutsuti klassivenna sünnipäevale. Niisugune kutse, kus siis aadress ja sünnipäeva algus ja lõpu kellaajad. Ilusasti, püüdlikult kirjutatud kutsutava nimi: Armas ...! Palun tule minu sünnipäevale.... jne."; pildid kõik kutsele joonistatud. Poiss oli palju vaeva näinud. Täiskasvanuna oleme me omandanud ilusad suhtlusreeglid - ütleme, very nice to meet you ja mõtleme, f...k you! Seni aga kuni lapsed selle selgeks saavad, on nad tunduvalt otsekohesemad.

Ühesõnaga see poiss polnud klassis just eriti populaarne, ka minu tütre silmis. Sünnipäevani jäänud päevade jooksul käis siis see tavaline algklassi jura, et see on kutsutud ja teda jälle pole ning seepärast ma lähen ja seepärast ei lähe. Minemise-mitteminemise otsustamine jäeti viimasele hetkele ja lõpuks kaldus noore neiu otsustus mitteminemise kasuks. Nüüd olid lapsevanemad portsu otsas. Ühelt poolt hea võimalus õpetada last valetama, miks ta sünnipäevale tulla ei saa - hädavale polevat päris vale (?). Teiselt poolt aga see, et kui oled lubanud, siis täida, isegi kui asi iseenesest vastumeelne. Selles situatsioonis otsustasin, et valetamine kuulub asjade hulka, mida õpitakse ka ilma vanemate aktiivse abita.

Kutsel märgitud päeval ja kellaajal sõidutasin tütre märgitud aadressile Lasnamäel. Mitme lapse isana sadu kordi korduv rutiin: lapsele musi (hea küll, poegasid pole alates kooliskäimisest musitanud), tulen autoga sellel kellaajal ja ootan sind all. Edasi on tütre kirjeldus.

Tavaline kolmetoaline korter. Sünnipäevalaps tuleb pestud, kammitud ja puna palgel uksele vastu. Suures toas on kaetud pikk laud, palju kohti - kutsutud on ju ligi pool klassi. Vanaema ja ema jooksevad köögi ja laua vahet. Isa on millegipärast sellest kirjeldusest puudu - kas ka pagenduses? Lapsed saadetakse rõduga tuppa mängima, kuni teised külalised ka saabuvad. Tuleb välja, et minu tütar on esimene. Aeg kulub. Teised külalised jäävad pisut hiljaks. Aeg kulub. Teised külalised pole veel saabunud. Aeg kulub. "Te lapsed istuge lauda ja sööge natukene. Väljas vihma tugevalt sajab. Teised lapsed tulevad natuke hiljem." Selline vana aja laste sünnipäev - pikk laud ja kartulisalat ja morss ja limonaad ja täidetud munad ja pirukad ja koogid ja... Vanaema ja ema istuvad ka lauda. Vestlused erinevatel teemadel, naljatamised, "palun ulata, palun võta veel". Nagu vanainimese sünnipäev. Piisavalt istutud, läheb päevakangelane tualetti. Veidi hiljem läheb selle sünnipäeva ainuke külaline vannituppa käsi pesema. Läbi õhukese seina kuuleb, et sünnipäevalaps, klassis mitte just eriti populaarne, nutab. Seal korteri pisimas ruumis. Hästikasvatatud lapsena naaseb ta mingil hetkel külaliste, ei külalise juurde ja jätkatakse sealt, kus pooleli jäädi. Muusika mängib. Näidatakse oma mänguasju, midagi mängitakse, räägitakse. Nagu ikka laste sünnipäeval. Kokkulepitud kellaajal sõidab isa tütrele järele. "Vahva sünnipäev oli. Tänan, et tulid," ütleb poiss klassiõele hüvastijätuks.

Sellest sünnipäevast on möödas aastaid. Gümnaasiumipreilist tütrega saan kokku harvem kui tahaks. Kuid mõnikord meenutame seda päeva. Sellel päeval õppisime me mõlemad midagi inimsuhetest. Üks esmaavastajana ja teine meeldetuletusena. Kindlasti õppis sellest päevast ka kunagine sünnipäevalaps.

Vaatamata vihmale oli vist vahva Jaanipäev.

21 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Mulle meeldivad väga need Sinu nn sildistamata lood ehk siis need, kus Sa kirjutad midagi "elust enesest".
Tore mees oled, väga hea isa.
Jaanipäev - jah, ega sellest mööda küll vaadata saa, kuigi eile sadas pool päeva "kasse ja koeri", õhtuks ikka laadis ära.
Meie tütrega ei viitsinudki välja minna, tegime kodus lambavorstikesi.
Sügis on juba meie poole teel, nagu kirjutas Kaamos.

sjgelle ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
tiiauspaikka ütles ...

minu pojal sama lugu sünnipäeva pidamisega, "täitsa jamal päeval" tema oma sõnadega, sest õigel päeval ei viitsi keegi tulla.
1.jaanuar
oleme ka ikka enne ja pärast, tavaliselt 6.1, pidanud. siis on kõik koolivahaeajalt tagasi.
aga tegime talle traditsiooni. igal aastal saab tema omale kõige suurema raketti :) ta on selle üle väga uhke.

mulle tuli meelde ka üks sarnane sünnipäeva. oma tütre, kus kutsutud oli pool klassi tüdrukutest. olime siis alles natuke aega Soomes elanud, tütar olnud klassis 3 kuud. kodu oli tilluke ja mees vöttis peopaigaks ülikooli sauna kaminaruumiga, et saaksime seal lastele grillida ja pannkooke lõkkel teha.
tuli ainult 1 laps, linnapeatütar.
Soomes oli siis aeg, kus köik sisserännanud olid "venelased" ja lapsed kodus ei teadnud meie tütrest rääkida muud, kui alles tuli meie klassi ja kõik suhtud "sisserännanutesse" eelarvamusega.
Lohutasime siis tütart, et ilmselt valisime vale paiga peo pidamiseks nad ei leidnud ilmselt kohta ülesse...
Järgmisel aastal oli peolisi rohkem, kui korteris ruutmeetreid :)

Nipitiri ütles ...

Need suvised sünnipäevad on üks rist ja viletsus tõesti. Minu piiga veel keset juulit sündinud. Kõik lasteaiakaaslased ja muidu tegelased on juba kuhugi rännanud. Õnneks maal pole muiudgi seda häda, et kõik suveks "maale" kaovad.
Jällegi tuleb mainida, et pean Hundi ulust rohkem ja rohkem lugu :)

Algarv ütles ...

Oled sa sealt selja pealt ennast katsunud või peegliga vaadanud? Kas inglitiivad juba kasvavad?
Aga kui ilma naljata rääkida, siis meie, naised, ei ole harjunud, et mehed on ka inimesed, mõtlevad ja tunnevad samuti. Ja kui sellist nähtust kohtad, siis ei jõua ära imetleda. Aga sa kirjuta mõnikord mõni vimka ka sekka! ;)

tiiauspaikka ütles ...

AGA minu tutvusringis on väga palju mehi, kes on naiste "unistuste mehed" siis räägivad, mida mõtlevad ega pea kõike oma paksu naha taga. Mõtlevad oma lastele ja on väga empaatsed ja abivalmid.

Huvitav, et naised ikka endale sellised mehed leiavad ja abielluvadki! veel sellistega ,kes ei räägi, ei tee midagi, on laisad jne..... Ise nad ju nii targad ja tublid ;) :)

Jõulute aeg on ka jama sünnipäeva pidada. Sel päeval pole ka kedagi kusagilt sünnipäevale võtta.

kaamos rules! ütles ...

Samadest asjadest mõeldes istusin eile jaaniku ääres viimasena ja valvasin , et vanatühi lõivu maksmata oma rahapada kuivatama ei pääseks. Mu vanema tütre sünnipäev ka jaanipäeval ja ta on praegu niimoodi kodunt ära, et õnnitlust saates pidin sõnumisse märkima: "Kodus on su sünnipäev juba käes".Seal kus tema praegu rändab oli kuupäevavahetuseni veel aega...
Nagu rändlinnud, aga pesakoht on kka alles.

kukupai ütles ...

Minulgi sünnipäev keset suve ja oli jama, et koolikaaslasi polnud kunagi võimalik kutsuda. Käisid sugulased ja perekonnatuttavad, nii et teab mis häid mälestusi pole.
Aga selle teise jutu kohta - meil pole juhtunud, aga naabrinaisel küll nüüd kevadel, et tema laps oli ka lasteaiakaaslase ainuke külaline, kõik teised ütlesid lausa viimasel minutil ära. Tema oli ka tahtnud ära öelda, aga kodus ei lubatud. Vanematest on kahju, organiseeri lapsele mängutuba ja puha (ning see pole odav lõbu) ning siis selline pettumus...

sjgelle ütles ...

Neid läbikukkunud sünnipäevi pole ise üle elanud, aga olen neist kuulnud küll. Kas pole siis eelkõige viisakas minna, kui kutsutakse?
Mõtlen alati, et ilus, kui kutsutakse, kole, kui enam ei kutsuta ka.
Lastega on võib-olla teisiti - nemad ei suuda ennast sundida, kui miski vastukarva on. Ses mõttes oli Sinu tütre näide väga õpetlik.

Tuleb meelde ka üks näide oma tütre elust. Teda kutsus sünnipäevale üks tüdruk, kellega ta üldse ei suhelnud. Ja ta ei saanud minna ka. Siis ütles see tüdruk, et "kui sa tulla ei saa, too kingitus kooli kaasa!"
See on meie pere klassika!!

Hundi ulg ütles ...

Eks me kõik kirjuta oma blogidesse lugusid. Minategelasena pole me ehk blogielus need, kes päriselus. Ja loodki on sellised - kas kõik on kirjas ikka nii nagu oli? Lugu ise võib olla tõene, aga loos kirjeldatud mõtted? See on mälestuste lugemise võlu ja kirjutamise valu.

Olen ikka tavaline mees. Loodetavalt mõne hea omadusega aga kindlasti paljude puudustega. Sest kui ma oleksin unistuste mees ja minu elukäik oleks laitmatu, siis poleks ma kindlasti see, kes olen praegu. Ja kas see on halb või hea, selles pole ma kindel.

Metsapiiga ütles ...

Hundi ulg, tänane vihm soosis lugemist ja nii ma Su lugudesse sattusin.
Kammerlikkus ja sisemine rahu, mille abil oma mõtteid väljendad - nii kirgastav ja (hinge)jõudu andev.

Poleks eales osanud aimata, et inimestes nii palju varjul on.

Blogimine on vähemalt mind pannud olulisi väärtusi "ümber vaatama". Nii endas kui kaasinimestes.

Voldemar-August ütles ...

Blogides on palju lugusid mis filigraansed oma lauseehituselt ja aristokraatlikud väljendusvahendite poolest suudavad siiski vaid pinnavirvendusi luua. See lugu, lihtne oma sisult ja vormilt suutis siiski sügavale sisse tungida. Püüdsin siis selle jutu varjatud sisust sotti saada ja mõnevõrra ootamatult jäi lapse sünnipäev kõrvaliseks. Joonistus hoopis pilt kirjutajast endast. Sinu pagenduse varjatud tagamaadest. Küllap võib minu ütlemine mingi külje pealt vaadates ka haiget teha, vabandust, aga küllap on nii, et tegeledes "pinnavirvendustega" võime valida meeldiva ja ebameeldiva vahel. Kui aga "sisse" läheme, peame olema valmis nii võluks kui valuks.
Üks põhjustest, miks mumeelest on olukord, tsiteerides Hundi ulgu: "Täiskasvanuna oleme me omandanud ilusad suhtlusreeglid - ütleme, very nice to meet you ja mõtleme, f...k you!", et olemegi liiga palju selles pinnavirvenduste maailmas ja jätame sisusse tungimatta.

Algarv ütles ...

Mulle meeldib ka loo taha vaadata. See ei tähenda hea-ega-halva hinnangu andmist. mind innustas teiste kommentaatorite arvamus, et "sa oled tore mees, hea isa" ja "et pean Hundi ulust rohkem ja rohkem lugu :)". seega, kui ma ütlesin , et kas ingli tiivad juba kasvavad?, siis oma lolli peaga tahtsin algatada mõttevahetust. et selline lugupidamine võiks olla väsitav ja et ei maksaks kiita asjade eest, millest me midagi ei tea. kui hundi ulg ei teadnud, et ta tütar reisil on, siis pole ta nii lähedastes suhetes oma tütrega üldsegi mitte. see ei ole kriitika, vaid tähelepanek. ja kui oma laste sünnipäevade ja sellega seonduvast räägib naine, siis on see normaalne, kui mees, siis on see imetlusväärne!? aga panin vist puusse, sest keegi ei saanud minu mõttest aru.

Hundi ulg ütles ...

Metsapiiga,

minu jaoks on suur tunnustus Sinu sõnad "sisemine rahu". Sünnipärase koleerikuna põhjustasin lapsepõlves ja noorukieas palju muret lähedastele, pisaraid emale. Hilisem elu tasndab meie sünnipärast temperamenti loomulikul teel. Isiklikult olen aga ka ise palju vaeva näinud. Ma usun, vähemalt loodan, et olen saavutanud sisemine rahu kõigil tasanditel. kahju ainult, et natuke hilja.

Hundi ulg ütles ...

Ka mina, Voldemar-August, loen blogitekste mitmel tasandil. See oskus anti meile vene ajal. Iga tekst peegeldab tahtmatult varjatud sõnumi kõrval ka kirjutaja isiksust, püüdku ta seda varjata kuidas tahab. Sa said täpselt pihta, mida ma tahtsin öelda mälestuste võlu ja valuga.

Hundi ulg ütles ...

Ma arvan, et tegelikult me kõik saime aru Sinu kommentaari mõttest, Algarv. Surelikuna meeldivad mulle kahtlemata head sõnad minu aadressil. Ja samas on Sul õigus, kiidusõnad võivad olla väsitavad. Võivad tekitada olukorra, kus püüan olla püüdlikult positiivne ja seega võlts.
Ma olen selgitanud kusagil oma blogimise motiive. Ma olen lubanud iseendale, et Sidistamata lugudes olen maksimaalselt aus. Iseenda silmis. Seepärast loodan, et head sõnad, kui nad on siirad, mind valitud teelt ei kalluta.
Ma arvan ka seda, et Sinu kommentaar pani meid sügavasse mõtetesse. Igaühel meist on oma elu lugu. Meie pereeludes on olnud ilusat ja halba. Ja kui palju viimast on põhjustanud rääkimatus? Me pole vist valmis sellest rääkima.

Morgie ütles ...

kohutavalt kurb lugu.
-----
sünnipäev keset suve ei ole iseenesest halb. see on hea ettekääne pidu pidamata jätta. ja polegi sellist pettumust karta.

Metsapiiga ütles ...

Kui Algarvu ja Sinu teemat veelgi edasi arendada, siis...tunnistan ausalt, et kohati tunnen teatavat kadedust kirjutajate suhtes, kes võtnud suunaks isikliku elu detailide kirjeldamise. See kutsub lugejas esile samastamist, oma kogemusega võrdlemist ja äratab paratamatult poolehoidu...

Kadedust ei tunne ma niivõrd kirjutaja avameelsuse, kuivõrd kommenteerijate/nõustajate suhtes. Tavaliselt tingib probleemide lahkamine ka kommentaariumi elavnemise. Teinekord on endal väga raske küsimuste/vastuste rägastikus orienteeruda...

Teisalt, eks kõik vastused ole meis endis... Peab ikka väga suur usalduslävi olema nõustajate kuulda võtmiseks. Tröösti saab usutavasti küll ja teadmise, et probleem pole harukordne ja lahendamatu. See vast tähtsaim.

Metsapiiga ütles ...

Ahjaa - veel:)

"Sisemise rahu" nimel olen minagi palju vaeva näinud. Siis peaks Sulle tuttav olema ka teadmine, et hea sõna , eriti kui ta kirjapilti vormistatakse, tuleb südamest.

Olen kiitust ja tunnustavaid sõnu siin, blogosfääris, maitsta saanud ja usun neisse sõnadesse siiralt, ilma tagamõtet otsimata ning laisaks muutumist pelgamata.

Niiet, edasi-edasi HU;-)

Algarv ütles ...

Teiste lugusid lugedes tulevad nii emotsioonid kui mõtted. Mõnikord ei lange need kokku. Ilmselt seekord ka minul. Tegelikult meeldivad ka minule väga sinu sisukad kirjutised ja see rahu, mis neist õhkub. Aga kui kõik nii kangesti kiidavad, siis ei tea kust tuli mul tahtmine kiusama hakata. See oli siis emotsioon.
Mõte, mis sinu loo järel laagerdus, oli hoopis teistsugune. Kuigi ma oma lapsega seoses sellist sünnipäeva probleemi ei ole tundnud, siiski saan ma aru kogu asjaosaliste tunnetest. Aga eks see ole osa "elu edetabelitest". Kui laps loodab populaarsust võita suure sünnipäeva pidamisega, siis on tema soov mõistetav, kuigi lootusetu üritus. Ka minu tütrel, kes käis maalt peenesse linnakooli, ei olnud klassis eriti sõpru. Kui ta oleks mulle öelnud, et ta kutsus pool klassi oma sünnipäevale, siis mina oleksin küll hakanud asja selgitama. Et kas ta tõesti arvab, et nad tulevad. Ja ilmselt katsunud välja selgitada, kui palju siis tegelikult tulemas on. usun, et oleksin selle mõtte juba algul maha laitnud, sest kui sind ennast ei ole kutsutud teiste sünnipäevadele, siis ei ole suurt lootust ise algust teha, kui sa just ei ole väga populaarne.

sjgelle ütles ...

Samal teemal ehk siis laste sünnipäevad
-Kui minu laps oli veel väike, ei käinud vist kooliski, kutsusin mina talle külalised ehk need olid meie maja lapsed (kõik õopetajate lapsed), sest see oli kombeks. See oli üks raskemaid sünnipäevi korraldada, sest lapsed läksid koju ja rääkisid puha välja, mis süüa anti ja mis mänge organiseeriti. Õnneks kadus see kohustus hiljem ära.
- sugulastele( meil neid palju) tuli eraldi sünnipäev teha.
- kooliajal tulid siis tõeliselt "oma " sünnipäevad, tihti ööbimisega, mis oli sünnipäeva kõige kiftim osa(laste arvates). Sel ajal sünnipäevi veel kodust väljas ei peetud.Hiljem muutusid sünnipäevad kitsama ringi jaoks ja vahel peeti ka nö koopereeritult.
- Praegusest ajast tean, et sünnipäevad on nagu väikesed pulmad - üliorganiseeritud, kohad kinni pandud, atraktsioonid ostetud-tellitud, rohke alkoholiga, kestavad mitu päeva, vanemateta.
Kui sa selliseid ei suuda organiseerida, siis ära loodagi, et sind teiste sünnale kutsutakse.
See kõik on väga kurb tendents.