Reede keskpäeval tungiti Võru külje all Võrusool sadulsepp Jakob Meieri eluruumidesse kahe akna purustamise teel ja varastati akna ligiduses asuvalt laualt revolver. Sadulsepa Meieri abikaasa kuulis akende purunemist ja ruttas välja. Ta nägi majast eemaldumas õpipoissi Magnus Kallust. Kisades jooksis naine poisile järele. Kuna noormees mitu päeva rääkis enesetapmise kavatsusest, siis taipas naine kohe, et poiss on näpanud laualt revolvri ja tahab nüüd teostada oma kavatsust. Revolvrit näpates oli mees purustanud klaasiservadega mõlemad käed ning haavadest nirises rohkel määral verd teele. Naine jooksis põgenejale järele, viimane aga seisatus ja lausus: "Ära jookse, muidu lasen ka sinu maha." Varsti kadus poiss läheduses asuvasse metsa.
Omaksed ja tuttavad asusid enesetapja otsimisele, kuid laipa ei leitud kuskilt. Kallus on seniajani jälejetult kadunud.
Vaba Maa, 24. detsembril 1933
Postitused
4 kommentaari:
No kuhu ta siis kadus? Laip oleks ikka pidanud ju alles jääma.
Ja üldse - ma ei mõista- kuhu kaovad tänapäeval inimesed, kas või noored neiud, keda on ometi igalt poolt otsitud. Kas maa on nende jalge all avanenud?
Hullem kui surm ise on teadmatus inimese saatuse suhtes, kui lootuski on jäänud tibatillukeseks.
Seda "uudist" lugedes mõtlesin ka mina neile kadunud tüdrukutele, aga ka kõigi teiste peale kes on jäänudki kadunuks. Tänapäeval. Eestis.
Nagu oleks tegemist mingi suure riigiga, kus inimene saab kaduda jäljetult. Imelik.
Mingi osa neist neiudest ilmselt vägistatakse ja tapetakse ning keha visatakse soomülkasse. Sealt ei leia vanajumal ise ka enam laipa.
Isana annan endale aru, et kõik lapsed on ühte moodi kallid. Ometi on tütarde pärast muretsemine mitmeid kordi suurem kui poegade pärast. Võib olla seepärast, et olen olnud ise poiss, noormees jne.
Ning üks tüdrukute pärast muretsemise põhjustest ongi jäljetult kadunud tüdrukud. Poistega juhtub taolisi asju ikka kordi harvem.
Postita kommentaar