Pessimistlik annetaja

Mõned päevad tagasi küsis Epp oma lugejate käest Kas toetada ja keda toetada (oma lasteraamatutega)? Eppul on ilus idee, et tema kirjastuse lasteraamatu ostmisel saaksime kõik osaleda annetuskampaanias, kus kogutud annetussumma läheks siis mõnele lapsi/noori aitavale organisatsioonile. Selle kirjutise üllatuslikult leige vastukaja kommentaariumis pani mind mõtlema, milline annetaja olen mina.

Ma ei tohi seada kahtluse alla ühegi äriettevõtte eetilisuse, kes oma äri edu seob heategevusega. Sest kokkuvõttes tehakse ju head. Blogimaastikul on palju PR spetsialiste, kes seletavad minust paremini ja viisakamalt, miks seda tehakse ja peamine - kuidas seda tehakse. Minu tõrge on lihtsalt taoliste ettevõtmiste puhul kampaanialik trummipõrin: vaata, vaata mind! Miks mitte lihtsalt vaikselt ja vagaselt loobuda mõnest kasumimarginaali promillist ja anda raha sinna kuhu vaja? Tagantjärele üks rida sellest firma aastaaruandesse. Aga mitte turundusosakonna ja avalike suhete osakonna sajad töötunnid meediakajastuste vaevaliseks hankimiseks, aruannete koostamiseks: me olime tublid! Seejuures kümnetuhande kroonise annetussumma kogumiseks on tihti konkreetse heategevuskampaania eelarveks kümme korda suurem summa. Ma ei räägi siinkohal Eppu pisikese kirjastuse tublist algatusest. Pisiettevõtjatel tulevad sellised ideed puhtast hingest ja seal on eetilisusega kõik korras. Seni kuni pisiettevõtjast ei saa suurettevõtja. Seega ma räägin suurettevõtetest, kes oma toote turustuskampaania teadlikul ja kaalutletul planeerimisel proovivad mängida minu emotsioonidega - osta minu pesupulbrit ja siis saab selle lastekodu jõmpsikas jalgrattaga sõita. Televusseris näitame ka!

Ma ei sea kahtluse alla ühegi tubli inimese tegevuse neis sadades organisatsioonides, kes tegelevad nõrgemate abistamisega. Sest kokkuvõttes püüavad need inimesed ja organisatsioonid teha midagi head. Mul lihtsalt pole taoliste MTÜ-de tegevuse tulemuslikkusesse usku. Sedavõrd pisikesed, jõuetud ja killustatud on nad oma võimaluste ja tegemistega. Tuhanded töötunnid projektide kirjutamiseks, tulemuseks paarkümmend tuhat krooni ja tihti väljundiks tegevus, mida mina nimetan "linnuke kirjas" projektiks.

Et mitte olla üldsõnaline, konkreetne näide. Üks kolmeteistaastane tütarlaps kurtis muret. Lahutatud vanemad elavad koos. Isa joomahood on üha pikemad ja vägivaldsemad. Füüsiliselt ei suuda ei ema ega lapsed isa korterist välja tõsta. Ja ega korteritki ole. Üürivõlad sunnivad peret kolima pidevalt, kuhu siis maabub ka järjekordselt joomingult isa. Vägivald ema vastu on hakanud üle kanduma "õrnas eas" tütrele. Ei midagi perversselt seksuaalset. Lihtsalt verbaalne ja joomane teismelise kasvatus - mida tüdruk äkki arvab tahtvat või tahab poistega teha. Mõnikord ka mõni füüsiline vops või laks, et öeldu kinnistuks. Tavaline rahvusliku eripäraga situatsioon - kui lööb, siis armastab. Vähemalt selle pere tubli ema arvab oma südames nii. Tütar nii ei arva. Ametlikku, seaduslikku abi tüdruk ei taha. Ta armastab oma ema (ja tegelikult natuke ka isa). Vähemalt hetkel ei ole see tüdruk valmis läbima ametlikku kadalippu.

Kuulasin jutu ära ja hakkasin kolama mööda internetti. Kusagilt peab ju tüdruk abi saama. Kõik need MTÜ-d, kampaaniad ja projektid. Enamikel juhtumitel leidsin vaid tubliduse raporteid: milliseid seminare on korraldatud, milliseid voldikuid on trükitud, mis vahvaid koolitusi ja muid üritusi tehtud. Lõpuks vist siiski leidsin ühe koha. Ta lubas kindlasti minna. Kartis ainult, kas ta tohib seal vene keeles rääkida. Ah jaa, sõnumi saatis mulle. Tunnistusel siiski vaid kaks nelja, ülejäänud viied.

Ma ei ole annetaja tüüp. Mina usun rohkem sellesse, et mina, sina, tema saame aidata konkreetset inimest konkreetsel juhtumil. Seda olen ma ka teinud viimasel paaril aastal oma võimaluste piires, nõuga ja jõuga. See noormees ei tea oma isa. Ta teab kes ja kuidas tappis ta vanemaõigusteta joodikust noorukese ema. Ta ei tea, mis on lastekodu. Kuid ta teab milline võib olla ühe nn. hoolduspere klantspilt ja karm tegelikkus. Mida tähendab see kui sa oled võõras. Praegu ta rabeleb, et alustada oma elu. Esmajärjekorras otsime ja ajame asju elamispinna leidmiseks. Ta tahab enda juurde võtta alkohoolikust vanaema, kes sellel suvel jääb oma urkast lageda taeva alla. Sest vanaema on ainuke, kes sellele poisile on jäänud.

Ma loodan, et Epp saab oma idee ellu viia. See on ilus idee ja peab teoks saama vaatamata minu pessimismile. Ja kindlasti ma ostan mõne raamatu.