Nipitiri avaldas arvamust. Ütles seda, mida mõtles, sedasi nagu oskas. Mõtted koosnevad lausetest, laused sõnadest ja sõnad tähtedest. Tähti, sõnu, lauseid kombineerides saame mõtted kirjakeelde pandud. Ja siis meid kas mõistetakse või mitte. Mõnikord on nii, et mõte ise on õige, kuid valitud vorm on vale ja sind ei mõisteta. Lihtsalt ei saada aru mõttest.
Arvan minagi, et maailmas on kõik tasakaalus. Hea ja kurjus. Mida annad, seda saad. Ja kõik need muud üldtuntud ütlused tasakaalust. Nõustun mõttega, kuid ainult osaliselt, et kõik see, mis meiega juhtub, on kinni meis endis. Muidugi ma ei nõustu nipitiriliku absolutiseerimisega. Nii nagu kirjutatud lausetest võis välja lugeda - see vägistamise asi ja muu. Proovis ju temagi seda mõttekäiku selgitada saatusega ja ühe keerulise võõrsõnaga, mille tähendust ma ei tea, aga see osa jäi pisut segaseks. Küll aga ma ei nõustu kuidagi Nipitiri mõtetega kaastundest. Ma ei räägi siinkohal kombekusest matustel, "sügav kaastunne", mis tihtipeale on variserlik ja tähenduseta ütlus. Ma räägin sellest kaastundest, mis meis kõigis on olemas. Mille olemasollu ma usun siiralt ja vankumatult. Sellest, mille väljendamiseks puudub mul sõnade ja lausete kombineerimise oskus. Jah, ma aiman, tõlgin iseendale Nipitiri mõtet, et kaasa tundmine on vajalik ja tähtis ka kaasa tundjale. Kuid ma ei saa nõustuda, et see tunne on ainult nn. arvestuslik, mitte inimlik siiras omadus. Kui Nipitiril on õigus, siis lööks see segamini kogu minu maailmapildi. Ma olen selleks liiga vana, et võtta omaks, et kõik, mida me teeme on omakasupüüdlik.
Nipitiri, kellel on igas taskus palju mõtteid, kombineerib oma sõnu ja lauseid kiirustades, mistõttu kannatab nende mõtete väljaütlemise vorm. Tegelik mõte läheb tihti kaduma. Tekib valestimõistmine. Edasi järgneb oma MINA rõhutav olmestseen: "Sa ütlesid..." - "Ei ütelnud... Ma ütlesin hoopis..." - "Kuidas ei ütelnud, ütlesid küll!" - "Sa oled..." - "Ise oled..." Kogu selle arvamustevahetuste lõplik tulemus on täielik vastastikkune mittemõistmine.
Arvamustevahetus tekib kommentaariumis. Internetis on olemas omad sootsiumid. Nendes omad subkultuurid. Ka mina poetan kommentaare ühte või teise postitusse, mille autor ilmselgelt kuulub mingisse blogijate rühmitusse, sõpruskonda. Olen tänulik, kui kusagil on mind lahkelt vastu võetud. Olen aru saanud, et kusagil olen kontvõõras. Ja on ka neid sõpruskondi, kuhu ei julge oma maavillase kommentaariga astudagi - igaüks peab teadma oma kohta laua taga (tervitused Söömaklubile). Vägisi ennast armsaks külaliseks ei tee ja oma reegleid võõras kodus ei kehtestata. Need triviaalsed tõed. Nipitiri avatud inimesena (selline mulje on jäänud) eksib kohati nende reeglite vastu ja mõni peab siis oma kohuseks haarata sapöörilabidas, kaitsmaks oma kodu, kogukonda.
Selles "blogilahingus" meeldib mulle Ray irooniline provokatiivsus. Usun, et Nipitiri võtab selle iroonia väärikalt vastu ja annab võimaluse avanedes samaga tagasi - võõraid tülisid ikka põnev vaadata. Nagu poliitiline mudamaadlus, telenovella või SLÕhtuleht, mis kellelegi parasjagu meeldib. Jõudumööda löövad teisedki sekka. Ainult üks märkus ühele armsale blogijale, Nirtile. See pepuseksi ja poja kommentaar. See oli küll tabav ja asjakohane, aga... Pepuseksi kohta, häbi tunnistada, kahjuks midagi ei tea, mõned räägivad, et pidi olema hää. Küll aga tean midagi poegadest ja tütardest. Seepärast mõttevahetuse või vaidluse korral anna tuld oponendile, kuid mitte tema lähedastele (siia peaks panema nüüd selle naeratava märgi aga nagu sjgellegi, ei tea ma päris täpselt kuidas neid tehakse).
* Blogi on teatavasti minu isklike mõtete avaldamise ruum - mida tahan, seda kirjutan. Kui keegi tunneb ennast sellest kirjutisest solvatuna, siis on see tingitud sellest, et ma pole osanud sõnu ja lauseid õigesti ritta sättida.
Postitused
18 kommentaari:
Armas Hundiulg
Mitte keegi ei oskaks paremini noist asjust kirjutada. Sa oled s u u r e p ä r a n e !
Sinu delikaatsus, Sinu südamlikkus, Sinu tarkus.
Ma olen võlutud.(mitu ilusat nägu siia lisaks!!!)
Asjalik :)
Olen mõtelnud, et kesk- ja vanempõlvkond tunneb noortest halvemini internetipsühholoogiat. Seda, missugune mõju on ühel või teisel rollil, mida ollakse valinud; kirjutusviisil, mis võib mõjuda lahmivalt ja väsitavalt; isegi sellel, kas kirjutatakse suur- või väiketähtedega ja kui palju lisatakse hüüumärke. Aga seda teadmatuse viga saab ju kas või eesti keeleski ilmunud raamatute ja netietiketi tekstide uurimisega parandada. Tõenäoliselt kirjutan oma blogis sellest mingil ajal pikemalt.
Aga hää Hundi ulg, mulle meeldis Su objektiivsus. See, et pole kriitikat kriitika pärast, vaid lihtsalt mõistmise püüe.
Naerunägusid (smile) peaks saama teha lihtsalt järjestikuselt koolonit ja sulgu sisse lüües. Kohe proovin järele :)
Mossis nägusid saab siis teha koolonit ja teistpidi sulgu järjestikku lüües :( Aga jääme ikka naeratuse juurde :)
Kulla Hundi ulg. Ma ootasin pikkisilmi seda kõike terve eilse päeva.
A I T Ä H H ! ! !
Kirjutan ma vaid selleks, et suuta oma kahe kuiviktüranniga hakkama saada, kellest mõlemal on eriti hea sõnaline pool. Mina olen kirjutanud vähe asjadest, kuid olen pidanud kirjutama palju äärtest. ( Carlos Castaneda põhjaline seletus)
Kõige rohkem tunnen ma puudust ajast endale. Seda ei saa võtta sellisel moel, nagu tavapäraselt inimesed endale aega teevad. Lihtsalt kuiviktürannid ei lase.
Ok, see kiskus õigustamiseks.
Igatahes, ma olen sulle südamest tänulik. Teiseks, püüan ma aega leida, et edaspidi põhjalikum olla. Selline oluliste asjade üksteise otsa lükkamine ei vii kuhugi. Mõtted jäävad poolikuks.
Meie ilves on tagasi :) Ma loodan, et sa lugesid.
Hundi ulu lugu lugedes tekkis selline äratundmisrõõm, selline "ma ju tahtsin just sedasama öelda!" tunne...
Just see kaastunde osa tegi haiget, hetketi oli lausa füüsiliselt piin tajuda inimlike tunnete madaldamist kasuahnuse ja edevuse tasemele. Seda juhtub, ent teha sellest kõigutamatu aksioom on jõhker. Kogu maailma headus tembeldada poriks?
Trulla küsis ühes mu loo kommentaaris retooriliselt "kas see on ikka päriselt?"
Nüüd ma ei tea ja hinges sügeleb: kumb oleks ikkagi parem - päriselt või mitte?
kommenteerimisega ja üldse kirjutamisega siin blogisfääris on selline asi, et kui kaasa lööd, siis saad kas mõttekaaslasi või mittemõistjaid.
võib kuulutad ka endale sõja oma mõtteavaldustega.
ma ei tahaks,et blogimaailm, kus me avame oma mõtteluuke, muutuks karjuvaks ajalehekommentaaride taoliseks karjumispaigaks. neid lugedes tunnen ma tõepoolest piinlikust inimeste ees.
kahjuks kardan ,et mõni võib siin blogimaailmaski suure tulega särades omale haua kaevata. kas meist keegi tunneb siis kaasa? oh ei, oli ja põles.
ja ma tahaks teada, kas inimene ,kes on unustatud tõepoolest ei tahaks, et tal oleks keegi kes käe ulataks nagu tegid praegu sina siin.
asju võib ütleda mitmet moodi, üks neist on intelligentsus. minu kummardus sulle.
Ma tänan.
Kahjuks ei suuda nipitiri siiski iroonilisele provokatsioonile adekvaatselt reageerida (:P), nagu on näha, seega tuleb talle demonstreerida tema oma relvi.
Kui sa tema mõtteid mõistad, siis äkki tahad sa selgitada seda, kuidas tema tasakaaluteooriasse mahuvad näiteks küüditamised ? Mõtlemispiirangud või erakordselt vaba tõlgendus sõnast 'kõik' ?
Marii
Ühel budhha kehastusel purunes pea kaastundest 20 000 tükiks... oli vist nii... elementaarne
äkki on ka kaastunne meeleseisund, mitte emotsioon?
kaastunne, milles ei ole hukkamaõistu, sest kaastunne algab mõistmisest?
kas ei anna ühe budistliku koolkonna virgudasoovija tõotust mitte lahkuda sansaarast enne, kui kõigi maailmade kõik olendid on virgunud... kas sellise tõotuse ajendiks saab olla miski muu peale kaastunde?
Hea Ray,
ei oska mina vastata, mida Nipitiri arvab küüditamistest ja kuidas need tema maailmapildis peegelduvad. Oskan vastata, mida mina arvan küüditamisest ja tasakaalust. See pole aga huvitav, sest arvan arvatavasti nagu Sina.
See kommentaarium on aga avatud igasugustele mõtetele. Ka siis kui mind pole kodus. Olen sihuke vabameelne.
Hea Hundiulg !
Ka minu kommentaarium on lahti igasugustele mõtetele, vaba diskussioon on mõtte arengu aluseks. Kriitika allasurumine on vale lahendus.
Küüditamise osas - ma usun ka, et meie arvamused on samad. Ma kaldun arvama, et lõppkokkuvõttes on ka nipitiri arvamus sama, aga ta on absoluutsete ja rumalate väljaütlemistega ennast nurka mänginud. Mõnes mõttes on temast kahju, kuid sellisele käitumisele tulebki koht kätte näidata.
ja mida see sulle annab, ray?
Milline Epp sa nüüd oled ?
Oletame, et sa oled Epp Petrone, eksole, siis oleks vastus lihtne:
mida annab sulle nn. roheline blogimine ? Kui sa ei ole, siis mõtle, mida vastaksid sina Epp Petrone asemel.
Nipitiri on võtnud sõna koolikiusajate vastu, ent oma postituste ja kommentaaridega on demonstreerinud, et ta ise on samasugune, kiusates tekstidega taga teistsuguseid.
Ma saan aru küll, et maailm oleks ilus ja roosa, kui kriitikuid poleks, aga kas ka parem ?
esiteks, ray, küsimusele ei vastata küsimusega.
ning, ei, ray, ma olen... teine epp :). epp petrone käib 'viie p-ga' nimega sees igal pool.
aga epp petrone roheline blogimine ja sinu üle mitme blogikommentaariumi peetav ristisõda, anna andeks, on ikka VÄGA erinevad asjad. ma võin nimetada vabalt viit blogi, mille kommentaarides oled sa viimase kahe päeva jooksul TEIE KAHE vahelist sõnasõda pidamas käinud - ja just isiklikku sorti ad hominem tüüpi kommentaaridega.
sellist käitumist nimetatakse minu sõnavaras tagarääkimiseks. harrastavad seda tavaliselt sellised 80-aastased külamutid.
ning jah, ma tean küll, mida nipitiri saavutada tahab, kuigi ma pole meetodiga nõus ega kindel, et see üldse töötada võiks. aga sulle on endiselt küsimus - mida see 'paikapanemine' sulle annab? mis on see sinu eesmärk, mida sa selle meetodiga saavutada püüad?
teeb see sind ennast paremaks? võidelda vastu samade meetoditega, mille vastu sa arvad end võitlevat, ütleme, et see isegi on nii - kui SINA teed, on see okei ja koha kättenäitamine, kui teine, siis paha-paha?
mida see sulle annab? mis on sinu rahuldamata vajadus sellise käitumise all?
"Ainult üks märkus ühele armsale blogijale, Nirtile."
Oot, kui Nipitiri minu häid sõpru & perekonda mõnitab ja hälvikuteks, ebaterveteks jne kutsub, siis on kõik okei, aga kui asi tema tasemele minna, siis hakatakse kohe märkuseid tegema...? :)
Põnev!
viia*
Nirti, tahaks siin vahele hüüda. Kesse ütleski, et parim kättemaks on MITTE muutuda oma vaenlaste sarnaseks ehk siis mõnitamisele vastata mittemõnitamisega?
Oh, ma polegi mõnitanud, niisama natuke töganud.
Parim kättemaks on lõplik kättemaks. Senini pole põhjust nii kaugele minna veel olnud :P
Aga ütleme nii: roheline blogimine on eesmärgiga maailm puhtamaks teha, lühidalt. Et inimesed mõtleksid, mida nad tarbivad, ära viskavad raiskavad.
Minu kriitika on mõttega, et inimesed mõtleksid, mida nad kirjutavad. Kui need on nende mõtted, siis on nad teretulnud neid välja ütlema, kuid samas olgu ka valmis kriitikat taluma, kui see, mida nad ütlevad ikka täielik rämps on.
Ja ma saan aru, et nipitiri tegelikult samasugust arusaama nagu minagi, et tõeliselt aktuaalne tekst peabki kedagi pahandama... Aga kui kogu su tekst ainult solvamisest koosnebki, on asi liiga kaugele viidud.
Minu kommentaarid talle on katse talle demonstreerida, mida ta ise teeb, talle endale "peegli" andmine... Või kui tema sellest aru ei saa, siis keegi ehk mõistab ja ei lähe kaasa.
Head sõbrad,
Uus nädal ja uued asjad. Teen iseendale mõned kokkuvõtted, et siin ja loodetavasti ka mujal enam selle juurde tagasi mitte tulla.
sjgelle, iltaka, kaamos rules, tiiauspaikka:
Ei salga, tõstsite mind tunnstamissõnadega kõrvust. Ma kirjutan alati spontaalselt ja vajutan kiiresti postituse nuppu. Seda selleks, et mitte kinni püüda suust väljalastud sõna. On ju blogi üks vähesid kohti, kus saame end väljendada pidureid lõdvemaks lastes. Tore, et seekord õnnestus väljendada meie ühiseid mõtteid. Veelgi parem, et mõtleme nendes abstraktsetes kategooriates ühtemoodi.
nipitiri:
Hea, et mõistsid seda, mida ma öelda tahtsin. Ka Sinu tunnustussõnad koosluses teiste omadega, eriti Muumiküla loos, paneb mind raskesse olukorda. Jätan endale vabaduse kirjutada siin blogis edaspidi ka mitte eriti tarku mõtteid, mõnikord lausa lolle mõtteid.
iltaka:
Vana proffina oskad leida situatsioonidest teemasid. Interneti etikett on vajalik teema. Mitte ainult blogis, vaid ka mujal avaldamiseks.
Ray:
Mõistan Su tegutsemise motiive, meetodit. Minu jaoks on mingi tabamatu punkt, kust maalt hakkab asi minema üle võlli. Mis hetkest alates hakkab tõrelemine üle minema näägutamiseks.
anonüümne:
Peaksin uuesti meelde tuletama oma aastakümnete taguse ismide otsingu perioodi. Kaastunne on vist tõesti meeleseisund.
epp:
Oponent Ray on teema küljes kinni jätkuvalt oma blogis. Kas Sa arvad, et ta on Sinu küsimusele vastanud ammendavalt?
Nirti:
Mulle meeldib Sinu tõnissonlik seisukoht: Mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema. Lähedasi ja sõpru tuleb kaitsta. Tee seda kindlasti. Minu repliigist said aga kindlasti aru. Isalik kalli.
Minu poolt kõik. Kommentaar pikem kui postitus. Uks on avatud. Võite omavahel iga kell veel mõtteid vahetada.
Postita kommentaar