Selle talve surnud 22.

(... järg)


jälle on lehed segi. Kui veel midagi meelde tuleb - paberit on veel. Ja kui aega antakse.

Sellest on mõnda aega tagasi, kui tutvusin Nõmmel ühe Trammi Aada klassiõega ja kuulsin temalt mõndagi. See, et Aada perekonnanimi oli Tõnisson, ma teadsin, aga et ta selle paljasjalgse Tõnissoni tütar on, on uudis.

Kui ma veel koolieelik olin, siis laadapäeva õhtuti naersid vintis mehed, mis tola tükke jälle paljasjalgne Tõnisson laadal oli teinud. Hiljem kadus ta ära ja kõik jäi vaikseks. Alles 70-ndate aastate keskpaiku ilmus üks broshüür, milles räägiti sellest paljasjalgsest Tõnissonist. Tuli välja, et see Tõnisson on budha munk, vend Vahindra, ja läks siit palja jalu sinna Indo-Hiinasse või kuskile, kus nende budhausuliste klooster on.

Aada oli rääkinud, et kui kevad tuli, siis ta isa oli läinud maad mööda rändama ja talvel tulnud koju. Tal olevat kusagil Paide taga väike maja olnud ja teinud mingit käsitööd, kas kingseppa, või midagi muud, mul ei jäänud meelde. Seega on ka seletatav, kust Olga ta leidis. Kui ta Paide kandi poiss oli, siis pole midagi imestada. Aga egas eluks ajaks ei taha ometi laada tola naiseks jääda. Kunagi tuleb mõistus pähe ka.

Pleesi Ainost ja inimestest, kes temaga kokku puutusid.

Ma lugesin "Õhtulehest" Pleesi Aino surmakuulutust. Oleks võinud arvata, et ehk mõne teise samanimelise oma, kuid leinajad olid Pleesi tüdrukud, Eevi ja Helga.

Pleesi Aino oli üks mu lapsepõlve tuttavaid. Meie elasime maantee ääres ja kõik kes tee peal käisid, pidid meilt mööda minema. Aino oli Pleesi Alma tütar ja minust 7-8 aastat vanem. Pleesi Alma oli oli aga Pleesi Kaie vanem tütar. Varem oli ta õmbleja, kuid sel ajal, mida mina mäletan, oli ta tiisikuses haige ja suri umbes sel ajal kui ma olin viie-kuue aastane või pisut noorem. Aino isa oli Uusleri Otto, kes oli pärit Mikult ja oli postimees.

Pleesi perekond oli kusagilt Triigi kandist siia tulnud. Nende nimi oli Egland, aga hiljem eestistasid Ellanditeks. Pleesi rahva vanavanaisa oli Eglandi Viilep ja oli suguluses Heilbaumidega. Poe vanaema ja köster ??? naine olid Heilbaumid. Poe vanaema abiellus Tõugu Jüriga ja Viilep tuli Pleesile. Kui mina laps olin, siis sellest Viilepist veel räägiti, aga minu elupäevadel ta enam ei elanud. Tema naine Kai elas veel kaua, käis veel Ruudi tütardega ikka poes. Umbes 30-ndate aastate keskpaiku ta alles suri. See Kai olevat olnud mõisa pesutüdruk. Ilma igasuguse seisuseta ja Eglandid olid väga lugupeetud perekond. mis amet neil just oli. Aga Heilbaumid olid karjamõisa rentnikud, egas need Eglandid palju kehvemad olnud.

Kui Viilepi ja Kaie laulatus olnud, jooksnud Poe vanaema, kes siis alles noor tüdruk oli, Kaie ja Viilepi vahelt läbi enne altari ette jõudmist, et abielu nurja ajada. Neil oli kaks poega, Ruudi ja Otto. Ruudi oli vanem vend. Pleesi oli kahe venna vahel jagatud. Ruudi sai vana hoonetega poole ja Ottole ehitati uued hooned. Vana-Pleesil oli suur saun, kus elas Pleesi teenjatüdruk Miina, kes kasvatas oma õetütart Ernat. Erna ema oli abiellunud rikka Tuiga peremehega ja tal oli oma elu ja poeg, hilisem kuulus Tuiga Valter. See oli viimase võimaluseni ära hellitatud ja nahka läinud. Jõi ja lällas mis hirmus. Kui venelane sisse tuli, oli tal mingi konflikt valitsusega ja pandi kinni, saadeti Siberi. Kui aeg täis sai, pidi ta koju tulema aga keegi pole teda enam näinud. Isa suri tal päris hariliku inimese moodi, aga kui Leena üksi jäi, siis hakkas ta metsavendadega semmima. Lõpuks laskis Mätliku Sass, keda söötis ja varjas, ta maha.

Miina kasvatas Ernat. Kui Erna kaela kandma hakkas jäi ta Pojatu taludesse teenima. Sel ajal olid Pojatus, kus Erna teenis, noored, poissmehest peremehed. Siis räägiti Ernast igasugu jutte, aga mehelesaamisega tal vedas. Sai sepa, Karuaugu Arno. Arno oli väga tubli sepp. Tema tegi haruldaselt häid kiine ja pressis kõigile sisse nime "Raund". Nad eestistasid oma nime Raunaks, sest Karuauk ei kõlanud eriti hästi. Selle nime saamisest räägiti veel nii, et vanasti kutsutud unka auku karuperseauguks. Kui nimepanemise päev olnud, jäänud vana Karuaukude isa mõisa hiljaks. Kui küsitud, kus ta nii hiljaks jäi, vastanud vanamees, et parandanud karuperseauku. Pandud ka nimeks. Hiljem jäänud perse vahelt ära. Osa nende sugulastest lasknud endid Karoosiks kutsuda.

(järgneb...)