Ülesanne nr. 2

sjgelle andis ülesande:

Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

Lahendus:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Reeglina ärkasin õnneliku inimesena. Kui mehel on pere ja töö, siis on ju kõik korras.

Mõne inimese elu on katkematu joon. Mina aga olen elanud etappide kaupa. Kümme aastat tagsi oli neist käsil kolmas. Nagu kõik kaasmaalased, uskusin, et olmeliselt keerulisemad ajad on juba jäädavalt minevik ja nagu kõik teisedki imestasin, kuidas me sellest kõigest välja rabelesime. Minu töö viis mind kokku ääretult põnevate inimeste, situatsioonide ja kohtadega. Avastasin enda jaoks mitmeid huvitavaid inimloomuse paradokse. Avastasin seda, et loomingus väljendatud üllad ja üldinimlikud väärtused ei pruugi alati peegeldada looja tegelikke inimlikke omadusi. Ma tegin tööd, mis mulle meeldis ja tol hetkel arvasin, et see on vajalik ka teistele. Vaatamata eelnevatest etappidest saadud kogemustele olin jätkuvalt idealist. Mõningad märgid, kui neid oleks osanud õieti märgata ja mõtestada, näitasid aga, et kõik ei ole hoopiski nii nagu mulle tundub. Nii selles valdkonnas kus töötasin kui ka isiklikus elus.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

Ei! Nimekirjade koostamise aeg on jäädavalt läbi. Muidugi, kogu aeg on vaja midagi teha. Et ei juhtuks nii nagu selle blogi Tundmatutes mälestustes, kus üks tegelane ütleb: "Üksikud mehed hakkavad jooma ja jäävad kasimatuks ja mustaks." Need on lihtsalt igapäevased toimetamised. Sealhulgas ka juhuslikud palgatöö otsad. Nimekiri "Vaja teha" on ikka eluplaan. Neid plaane tehakse aga nooruses. Mõtetes olen ma proovinud tagajärjetult fikseerida, mis hetkel või mis vanuses elamine tulevikule muutub elamiseks olevikus. Ja millal saabus(b) hetk elamiseks minevikust.

3. Lemmiksnäkid?

See, mida rahakott mitte kunagi ei võimalda. Tallinnas elades käisin mõnikord Stockmani juustuleti rikkaliku valikut... imetlemas. Tavasissetuleku hinnatasemele vastavate snäkkide eelistused minul puuduvad. Üha sagedamini tunnen aga lapsepõlvest pärit tunnet - tahan midagi, aga mida? Näiteks korraga tekib vastapandamatu magusa isu. Alakaalulisena on mul hea tänitada - inimesed peaksid rohkem "kuulama" oma organismi. Lapsena me kuulasime ja proovisime aimata, mida organism tahab. Mõni ehk mäletab näiteks oma klassikaaslast kriiti söömas? Me ise roogime selle kaasasündinud omaduse lastest välja: "Taldrik olgu tühjaks söödud!"

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Praeguste hindade juures võiks mul olla iga kuu +3000 krooni. Siis tunneks ennast hästi. Seega jätkuks miljonist järgmiseks 28 aastaks. Kui raha määraks inimese eluea, siis pole see ju paha!?

Mõelda vaid, kui mitmeid miljoneid meie lapsed peavad teenima ja kulutama, et elada nendele antud aja inimväärselt. Käibefraasina, elu aga pole ainult lill. Seega mingu see miljon mingisse usaldusfondi, lastele ja lastelastele. Kuigi jah, ka Buratinole-Pinocciole soovitati, et pane aga kuldmündid auku...

5. Kohad, kus oled elanud?

Tallinn (Pelgulinn-Lasnamäe-Pelgulinn), Valgevene (sõjavägi) ja praegune kodu, piisavalt kaugel Tallinnast. Pool aastat Raasikut jätaks välja - poisipõlve hormoonid otsisid siis kodu.

Ülesande delegeerimine:

Ma pole oma blogilehele ülesse pannud neid, keda ma loen. Seepärast, et see on kahe otsaga asi. Endal muidugi mugavam, vähem klikkida. Teisalt jälle inetu selle blogipidaja suhtes, kui ta minu nimekirjast järsku kaob. Blogid on nagu snäkid. Kuulen oma tunnete sisemist häält ja vastavalt sellele valin mingi blogi.

Hetkel huvitavad mind järgmiste virtuaaltegelaste mõtted ilma pingereata:

Eks ta ole, lummava teksti, Külajutud autor.

Lagrits, keda loen sissejuhatuseks oma laste arvatava tuleviku mõistmiseks (üks ongi juba oma elu sisse seadnud välismaal).

Kuupmammi, hindamatu optimismi allikas.

Myrt, kelle mõtted ja tekstid panevad mind häbenema, kui loll ma tema vanuses olin.

Triinuo, mõnes küsimuses minu mõtete oponent, kuid kes aitab mul mõista, miks mõned asjad läksid nii nagu läksid.