Lugesin Kukupaikese koerast ja tahan küsida nõu. Juhtus nii, et paar aastat tagasi võtsin endale seltsiliseks oma elu esimese koera. Blogi nimetusestki on lihtne järeldada, et hundi, saksa lambakoera. Minu seisukohast vaadatuna oli see võimas eneseületus - olen lapsepõlvest alates kartnud kõiki koeri, suuri ja väikeseid. Eriti väikeseid. Need klähvivad pidevalt ja kipuvad minusuguseid koerakartlikke kannast haarama. Tegelikult tahtsin oma vabatahtliku pagenduse saatusekaaslaseks hoopis suuremat koera, bernhardiini. Seda vist loomupärase suurushullustuse mõjutustel. Selle idee laitis maha lähedane, kes verbaalse veenmisoskusega manas mu silme ette need võimalikud kahjustused minu koduõuele, mida selline elukas võib sooritada: "Selline mölakas s***b nagu lehm, kuidas sa mööda õue käid!?"
Hea küll. Olen saanud endale oma elu parema ja truuma kaaslase. Ma olen temaga õnnelik ja loodan, et seda on temagi. Muuseas, olen ma valmis põletama kõik õpikud, kus lollakas akadeemik Pavlov räägib mingitest refleksidest. Ma tean ja olen täielikult veendunud, et koer on mõtlev olevus, arukas olevus. Koer on isiksus. Ja refleksid pole koera elus see peamine ja oluline.
Paar päeva tagasi istun köögis. Koer tuleb oma toast. (See pole suurushullustus. Üksinda elades on lihtsalt nii palju ruumi, et nimetan tuba, kus koera ase, koera toaks.) Tuleb imelikult. Kõik neli käppa isesuunda laiali, kõht peaaegu maad puudutamas. Jõuab pliidini ja järsku vajub tasakaalu kaotades külili. Muidugi torman tema juurde. Proovin teda püsti aidata, ei tea miks küll!? Koer ajabki end püsti ja toetab oma raske kere värisedes minu vastu. Ja tema silmad... Ma näen, et tal on halb. Väga halb. Ja ma ei oska aidata... Kuidagi saime tagasi tema asemele. Selle öö olime koos. Ma ei pannud tähele oma kroonilist seljavalu. Hoidsin oma sõpra seal põrandal vaiba peal kaisus ja lootsin, et hommik saabuks kiiremini. Saaksin kutsuda abi.
Saabuski hommik. Ärkasin selle peale, et sõber limpsis keelega mu nägu, tegi oma tavalisi sirutusi ja painutusi ning andis igati ja tavapäraselt mõista, et käes on jalutamise aeg. Oma tervisehädaga pean ja sunnin end iga päev jalutama. Vähemalt 4-5 kilomeetrit korraga. Mõnikord tahan ka viilida, aga truu sõber näeb mind läbi ja oma olekuga sunnib mind siiski seda tegema. Teisisõnu on minu puhul tegemist selle juhtumiga, kus koer tõepoolest viib oma peremest jalutama.
Seega uus päev ja tavarutiin. Mitte mingit jälge sellest, et mu sõber oleks olnud haige, oleks tundnud end halvasti. Et ta oleks esmakordselt paotanud ust koerteparadiisi. Seda ukse paotamist ja avanemist ma tean. Ma tunnetan minemist, olgu see pealegi pealtnäha midagi esoteerilist. Ehki see võib olla ka kiiks. Lihtsalt sellest, et olen olnud saatjaks minemise teel juhuse tahtel mitmeid kordi. Ka oma lähedastele.
Nüüd on mul mure. Midagi ju mu sõbral oli. Kas ma pean midagi ette võtma? Ei saa ju olla nii, et koer lihtsalt heast peast kokku kukub? Kas koertel on ka vererõhu häired nagu inimestel? Kuigi vaktsineeritud aga siiski, kuidas hakkab marutaud? Kui ta oma iseseisvatel käikudel metsas midagi sisse sõi, oleks ju loogiliselt pidanud kõht lahti olema? Mida teha????
Postitused
16 kommentaari:
Kindlasti otsi õppinud abi. Langetõbi, mõni puuginakkus..? Arst saab need kontrolli alla. Hundikoerad on toidu suhtes tundlikud, äkki midagi sellist...?
Sa kindlasti ju kasvõi räägid algul mõne loomatohtriga, seda nõu pole vaja andagi, ma tunnen .
Soovin sulle ja su sõbrale tervist!
Koertel võivad samad haigused olla, mis inimeselgi. Otsi kindlasti abi, isegi kui praegu on näiliselt kõk korras. Elukogemus näitab, et iseparanemisele on naiivne loota.
Ole tugev, soovin seda südamest.
Järsku su koerake sõi mingit taime, mis talle sedasi mõjus.
Kui see oli hommikuks üle läinud, siis ma arvan, et see ei saanud midagi väga hullu olla.
Minu lapsepõlve koer käis söömas veriurmarohtu ja pärast seda oli nagu purjus. Kusjuures ta tegi seda päris iseseisvalt ja korduvalt.
Mina soovitaks kah sul minna kasvõi kohaliku veterinaari juurde.
On ikka varajase ärkamisega meie kaasbloogerid-loomatohtrid;)
Mu suurel kutsal (poolkaukaaslasel) on olnud samamoodi - muidu kadudeta toituv koer on mõnikord täiesti loid, lihtsalt lamab ja ei vaata toodava toidukausi poolegi, aga hommikuks on kõik söödud. Arvan Nipitiri kombel, et midagi hullu pole, kerge tervisehäire, mis iseeneslikult möödus. Samas olen seda meelt, et loomatohter ei oska sümptomite taandumisel enam suurt midagi öelda.
Elagu koerinimesed!:)
Ma julgeks siiski pigem nõustuda esimeste sõnavõtjatega ning soovitaks ka tungivalt vet.-i juurest kindlasti läbi käia. Vajadusel teevad mõned analüüsid vms, iial ei tea.
Mina tugineks siiski Sinu kogemusele - Sina nägid, et tal oli halb, järelikult oli halb, seega peab midagi ette võtma, et ennetada järgmist korda.
Taimede koha pealt - loom on reeglina väga tark ja sööb midagi mürgist sisse siis, kui ta ise tunneb, et on vaja oksendada, siis sööbki midagi natuke ja oksendab välja ka, see ei mõju nii, nagu postituses kirjeldatud.
Marutaud nii ei alga - marutaudi puhul hakkab koer võõrastama inimesi ja kartma vett, ka joogikaussi, läheb veidi arust ära, kerge vaht suunurgas.
Koer tuleb inimese juurde justnimelt siis, kui ta abi tahab.
Kui koer surema hakkab, siis ta enam inimese juurde ei tule, vaid otsib nimme endale vaikse eraldatud koha, kus ta oma peremehele tüli ei teeks, et üksi minna sellele teele.... tean, millest räägin - võin julgelt öelda, et olen eluaegne koeraomanik ja mul on neid palju olnud (hoolimata mu mitte just kõige kõrgemast elueast).
Mis puutub bernhardiini, siis sellest võtsin nüüd küll isiklikult kinni - mul endal on 5 a berna olnud ja võin raudkindlalt vastu vaielda, et ta ei söö nagu lehm ega hobune (vastupidi - nad söövad suht vähe, muidu on südame rasvumisoht - pisike krants sööb oma lõputus ahnuses 3 korda rohkem), on äärmiselt targad ja intelligentsed (minu oma on mulle isiklik vestluskaaslane) ning kahjustusi ei tee nad mitte rohkem kui teised koerad (kui üldse..). Nt. minu berna on kutsikast peale eeskuju etalon olnud - pole ta midagi närinud ega purustanud, mis pole lubatud olnud.
Iga koera käitumine tuleneb pigem kasvatusest ja inimeste suhtumisest temasse, kui tõust; eriti veel sellise rahuliku, laisa ja targa 'karu' puhul nagu täiskasvanud bernhardiin.
kindlasti helista arstile ja räägi, mis juhtus. ilmselt tahab ta ka looma näha.
võib olla, mis iganes. mingi närvi-või lihastejama, tugev artriidihoog (ehkki siis peaks ta ka valust lõugama justkui, aga mine tea), kuhugi suruv kasvaja, mürgistus, noh igasugu asju.
aga enamikke asju saab ravida või leevendada kui kohe arsti juurde lähete.
No ma vähemalt helistaks loomaarstile. Mis me siin ikka ennustame. Midagi targemat ei oska öelda ... pole sellist asja ise kogenud. Mu koeral on olnud hingamisraskused (seletamatud) ja see on ikka jube tunne küll kui näed et midagi on väga pahasti aga aidata ei oska. loodan et teil on see jama nüüd päriselt möödas!
Kas jõudsid märgata - kas "jalg läks alt ära" esimeste või tagumiste jalgade juurest? Või kukkus ta kogu kereraskusega pikali?
Need on küsimused, mida ka loomaarst tahab teada.
Minu isasel kaukal on kogu tagumine ots opereeritud. LIhtsalt oli geneetiline viga, mille tõtt mõlema tagajala ristatisidemed murdusid (algul üks ja pärast op-i keharaskuse tõttu teine). Häda väljendus järjepidevas lonkes, mis järjest süvenes - ühel päeval ei pandud jalga enam üldse maha.
Õnneks operatsioonid õnnestusid ja koer elab oma täisväärtuslikku elu kahe kunstlihase abil:)
Äkilised kokkukukkumised võivad viidata millele iganes, närvivalu, langetõbi... Helista näiteks Billy Loomakliinikusse ja konsulteeri dr Klaasseniga. Västrikust julgeksid dr Allas`t soovitada.
Jäsemete hädad väljenduvad üldjuhul lonkes.
Mina ühineksin eelkirjutajatega ja soovitaksin päris kindlasti arstiga rääkida. Koeral võib muidugi olla juhuslikke tervisehädasid, nagu inimestelgi, et korraks on paha ja läheb mööda, aga selle peale ei saa lootma jääda.
Minul siin õnneks on tohter, kellele iga kell helistada võin, hea oleks, kui saaksid samamoodi kohaliku vetarstiga kokkuleppele.
Loodame, et hoiad meid asjade edaspidise käiguga kursis... et kas said targemaks ja et kuidas nüüd sõbra tervis on.
Kui koera viimane vaktsineerimine polnud esmane, on tõenäosus, et tal marutaud võiks olla, väga väike (on teatud arv koeri, kellel ka peale vaktsineerimist ei teki piisavalt antikehi) - sümptomid sellele igatahes ei viita. Mine kindlasti arsti juurde. Kui kardad, et koer on midagi sisse söönud, võid tema viimase väljaheite analüüsimiseks viia - arstid ei taha seda eriti teha ja hakkavad blokkima, aga kui nõuda (ja maksta), siis lõpuks saab küll. Samas muidugi arstid oskavad sümptomite põhjal ilmselt öelda, kas on üldse põhjust mürgitust karta või oli tegu millegi muuga (sel juhul pole analüüsil mõtet).
Minul on neljakuune kutsikas läinud sõna otseses mõttes nii paiste, et ta silmad ei käinud enam lahti. Oli haiglas tilgutite all ja sai terveks, aga mitte keegi öelda ei osanud, mis aine vastu see allergiline reaktsioon tekkis. Võis olla näiteks mesilase nõelamine vms. Nii et võimalusi on tegelikult tihti tohutult, loodame, et sul oskab arst sümptomite põhjal midagi kindlamat öelda, kuigi nõrkus ja isutus on üsna tihtiesinevad.
Eestis on üks kliinik, mis võtab loomi vastu ööpäevaringselt, kuigi öösel on asi poole kallim - nii et kui tõesti tunned, et on oht, et koer ei pruugi hommikut näha, siis koer autosse ja Tartu poole sõit.
Ahjaa, tahtsin öelda, et mind ajab alati segadusse, kui öeldakse, et mul on hundikoer ehk sakslane - siin on ikka vaks vahet, kas hundikoer (segavereline, võib välja näha nagu sakslane, aga ei pruugi, pabereid tal kindlasti pole) või saksa lambakoer (paberitega koer, kelle põlvnemist ja päritolu on võimalik kontrollida). Minu hundikoer näiteks ei näe sugugi saksa lambakoera moodi välja.
Mul on mure, miks Sa vaikid jälle. Kas koeraga on korras?
Kuidas su kutsaga lood???
Ma olen kõik küüned juba ärevusest ära närinud...
Suured tänud head koerainimesed.
Koereaga on nüüd arsti juures käidud. Nagu mitmed arvasidki, pole tagantjärgi võimalik ütelda, mis tal viga oli. Siiski sai igaks juhuks tehtud analüüse ja ootame vastust. Ise tunneb ta ennast hästi ja koos sellega ka minagi. Eks ma pean teda jälgima ja kui jälle midagi sarnast toimub, siis tegema koheselt madalstardi loomaarsti juurde.
Igal juhul suured tänud teile kõigile!
Mina võin takkajärele öelda,et sarnaste sümptomitega diagnoosis tuttav loomaarst minu hundil k a t k u ,aga see kestis poolteist nädalat sellisena.Ootasin iga päev looma surma,arstita,ja kui tolle lõpuks kutsusin,oli koer juba tegelikult paranemise teel ilma milletagi.Tohter imestas tema tervist.Aga see oli meie "nälja-aastail",Edgari talongiajastul, ja ma andsin loomakese Kuusalusse eramajja parema lobi peale...Ei tea,mis temast sai.
Postita kommentaar