Meil, Eestis, ei ole olnud varasemalt sellist protsessi, kus lapse isa püütakse teha kindlaks kunstnike poolt ekspertiisiga. Peale selle vere analüüsiga. Kuid niisugused abinõud on võetud tarvitusele ühe noore Viimsi tüdruku alimentide protsessis poisi vastu, keda tüdruk peab oma lapse isaks.
Reede hommikul ilmus Raasiku jaoskonna rahukohtunik härra Kirk, noor ema Regina H. oma lapsega ning tema volinik naisadvokaat Poska-Niineberg ning isakspeetav Voldemar N. ühes oma advokaadi Imant Siimeriga keskhaiglasse, et lasta teha vere analüüs. Kolm arsti võtsid neid vastu. Kaunis Viimsi tüdruk on paar aastat vanem poisist. Poiss on praegu "kroonus". Noor ema mängib lapsega, kes on juba poolteist aastat vana ning jookseb haigla tuba mööda ringi. Tema on nähtavasti suureks piinaks sõdurile, kes hoidub vaatamast lapsele. Ka lapse emale. Noor ema naeratab vahel endaette, kuid sõdur on mornilt tõsine. Mõlemad õhetavad veidi ärevusest.
Doktor Raukas palub asjaosalised teise ruumi. Noore ema kõrvalestast võetakse veidi verd, kolm tilgakest klaasile. Siis tuleb järg ka väikese kätte. Väikene poiss kisendab ja sipleb. Siis võetakse vereproov ka suurelt poisilt, sõdurilt. Arstid jäävad analüüsima oma kabinetti, kohus asjaosalistega ootab teises ruumis. Kohtunik katsub noori lepitada, et varem meeldisite üksteisele, kas enam ei meeldi. Võtke ta ära, "troonipärija" on juba valmis.
Sõdur raputab surmtõsiselt pead ja kostab: "Troonipärijaga pole midagi peale hakata."
"Nii et kõik sillad on põletatud," lausub kohtunik.
Vere analüüsiga ei saa kunagi kindlaks teha lapse isa. Kui lapse ja isakspeetava veri kuulub ühte gruppi, siis ei tähenda see veel, et mees on lapse isa. Samasse veregruppi võib kuuluda veel 10.000 meest. Küll võib aga analüüs teinekord selgeks teha, et kahtlusalune ei saa olla lapse isa, kui ta veri kuulub hoopis teise gruppi. Keskhaiglas on seni kahel juhul saadud vere analüüsiga kindlaks teha, et kahtlusalune ei või olla lapse isa. Ühel juhul oli kahtlusaluseks keegi ohvitser, teisel juhul keegi juut. Analüüs päästis viimase kahtluse alt, kuna õigeks isaks aga osutus kahtlusaluse vend.
Noore sõduri protsessis arstid teatasid, et sõduri ja lapse veri kuulub A - ühte gruppi. Nii ei saa arstid eitada, et sõdur ei oleks lapse isa. Jaatada nad ei saa seda samuti. Tähendab kohtul tuleb arvestada teiste asjaoludega, kusjuures tal on teada, et vere koosseisu järele kahtlusalune siiski võib olla lapse isa.
Seda kuuldes noor sõdur läheb veelgi mornimaks ja ütleb oma advokaadile, et sõidan Aegna saarele (kus ta teenib), ning lasen enese maha. See pole minu laps.
Lapse ema volinik, tragi naisadvokaat, on peale selle palunud kohut, et kunstnikud teeksid ekspertiisi, kas laps on kahtlusaluse nägu. See on esmakordne selline ekspertiis Eestis. Asjatundjatena on kutsutud välja Jaan Koort ja Osvald Jungberg.
Kohus ühes asjaosalistega sõidab haiglast kohtumajja, kuhu peavad ilmuma kunstnikud. Selgub aga, et Jaan Koort ei tule kohtusse. Härra Jungberg jalutab ammu kohtu koridoril, kuid Koort ei ilmu. Arvatakse, et Koort on unustanud, tal ei ole ehk meeles. Minnakse ja helistatakse kohvikusse, kuid Koorti pole seal. Ühest eksperdist on aga vähe. Helistatakse uuesti kohvikusse, kust saadakse kätte kunstnik August Jansen, keda palutakse kohtusse.
Võhikul on küll raske öelda, kumba nägu laps on, isa või ema? Mõlemad nad on pruunisilmalised. Teame elus väga hästi, kuidas üks leiab, et laps on nagu isa suust kukkunud, teine aga väidab, et pisike on täpne koopia emast. Need on subjektiivsed otsused. Kas võib suurt tähtsust anda kunstnikegi ekspertiisile, ega selleski saa olla midagi sügavalt teaduslikku, eks nendegi otsus olene otseselt muljetest.
Kunstnikud asuvad uurima last ja sõdurit, vaadeldes neid eest ja profiilist. Seletavad, peavad omavahel aru ning lõpuks teatavad, et sõdur kuulub teatud tüüpi, semiidi tüüpi. Samad tüübi tunnused olevat ka lapsel. Ema aga on teist tüüpi. Nii tuli seegi ekspertiis sõduri kahjuks.
Kohus selles asjas veel oma otsust ei teinud, kuid nähtavasti tunnistatakse sõdur isaks.
Vaba Maa, 24. detsembril 1933
Postitused
8 kommentaari:
no olid ikka meetodid. tegelikult ma poleks tahtnud nende kunstnike nahas olla.
see on ju peaaegu samasugune analüüsimine et,kas tass kuulub sellesse serviisi...
õnneks on elu toonud kunstnikele kergema põlve.
ei tea, kas tänapäeva kohtunikud enam selle pealegi tuleksid, et kutsuda kunstikud analüüsima :)
Lapse visuaalne vaatlemine on ikka vahel täitsa edukas. Eriti kui on mõni tugev dominant, näiteks suured kõrvad peast eemal või pikk nina keset nägu.
Ilma naljata - vahel on küll lapsed oma vanematega nii sarnased, et ei teki kahtlustki.
Väikese lapsega on asi keerulisem, aga suuremaks saades võib mõnikord küll lapse väljanägemine saladusi reeta. Meil maal oli üks selline lugu. Kui laps teismeliseks sai, siis oli igaühele selge, kes tema isa on. Ja see ei olnud mitte see, kellega ema abielus oli. Siis tuli ka peresse lahutus, kuigi ma ei olnud kuulnud, kas neil enne mingeid kahtlusi üldse isaduse osas oli.
Ega seda meetodit, kunstnik isaduse eksperdina, vist kaua ei praktiseeritud. Õnneks.
Oma mehe laps või "võõras", see tegelikult on naise-mehe suhte probleem. Väga paljud isad kasvatavad "võõraid" lapsi teadlikult. Mitteteades vist aga kordades enam. Oma või võõras, armas on ikkagi.
Millal neid DNA-teste hakati tegema ja kas neid praktikas kasutatakse meil ka? Isaduse tuvastamiseks, ma mõtlen.
Seebikates ja üldse holliwuudi vilmides on see isaduse tõestamine nagu nurka sülitamine - nii kergelt käib.
Minu tuttavate ringkonnas pole keegi isadust DNA kaudu tõestanud. Aga jutte olen küll kuulnud, et see pole selle isa või on just selle isa, nagu oleks inimesed kõrval seisnud...kui tehti.
Niigi on pered segunenud, tihti vahetatkse pooli ja paarilisi.
tehakse tehakse, see on ainult selline asi, et ega keegi neist rõõmsalt tänaval ei kilgata, et WAu, ma käisin isadust tuvastamas.
Soomeski üsna levinud, sest mõned on lahutanud abielu enne lapse sündi ja väidavad, et laps pole tema. Siis on elatusabi saamiseks ainsaks vöimaluseks lasta teha dna test. Kui isa keeldub, siis on vöimalik seda kohtu kaudu nõuda. Teinekord on aga nii, et isad nõuavad lapse dna testi, et lapsega kohtuda saaks.
maailm on nii kirju.
Palun täita ülesanne, mille lähemad juhendid vaata /sjgelle.blogspot.com/
Dr.Raukas---täiesti olemas ka tänapäeval lastearstina!
Postita kommentaar