Surnu ärkas ellu

Petserimaal, Vilo vallas, Trõnne külas elutsev 45 aastane taluperenaine Anna Kunditalu kannatas juba kauemat aega südamehaiguse all. Haigus läks hooti sedavõrd halvaloomuliseks, et sundis perenaise heitma voodisse. Järjekordne haigusehoog tabas perenaist möödunud nädalal ja kuna kõik posijate sõnad ja vigurirohud olid juba proovitud ja läbi elatud ilma abi ja paranemist leidmata, siis pöördus linnasõitev peremees rohtude saamiseks linnaapteekri poole. Saigi mõned vedelikud ja sõitis koju tagasi. Perenaine kodus oli lamamisest ja haigeolemisest tüdinenud ja tahtis saada ruttu terveks, neelas kõik rohud korraga alla. Lõuna ajal oli rohuvõtmine ja õhtuks oli perenaise hing lennanud teise ja paremasse maailma. Loeti surnule salmid peale, pandi suririided selga, nagu nõuab kord ja kohus ja päitsi setiti öösiks põlema vahaküünladki. Ja ligi hommikuni kostsid surimajast leinajate leelotamised ja sugulaste nuuksumised.

Järgmisel päeval peremees Ivan Kunditalu läks vallamajja surmajuhtu registreerima ja matmise luba saama. Ajas vallamajas asjad ilusasti jutti, sai nõutavad paberid kaasa ja kõmpis kodu poole tagasi. Oli juba õhtu ja järgmisel päeval pidi leidma aset peiepidu. Jõudnud koduväravasse seisis mees äkki vastamisi - oma lihaliku naisega! Mees ei saanud suurest ehmatusest alguses sõnagi suust välja, oli näost kahvatu kui lubi ja alles naise hääl tõi mehe julguse ja elu juure tagasi.

Mehe vallamajas olles äkki surnu hakanud elumärke avaldama, liigutama ja unes rääkima. Surnu juures olev tütar ehmus sellest niivõrd, et otseteed plagas külasse kuulutama uudist. Külast rutati loomulikult kohale ja leiti perenaine juba riides eest. Hirmust poolkange tütar suudeti aga alles peaaegu väevõimuga majja tagasi tuua. Nagu naine ise seletab, ei tea ega mäleta tema midagi, mis juhtus siis, kui ta eelmisel päeval jäi imelikult uimasesse unne.

Juba rõõmustas naine, et korraga võetud rohud tegid ta täiesti terveks, kuid järgmisel päeval oli ta veel raskemini haige. Kuid vallavalitsusel on tööd "surnu" paberites uuesti elluäratmaisega.

Maa Hääl, 1. mail 1936