Selle talve surnud 24.

(... järg)

Hildast nooremad olid Kaarel ja Arno. Et nad Karuaugud olid, siis rahvas kutsus neid Karu Kaarel ja Karu Arno. Kaarel oli paadunud vanapoiss, keskmine viinavõtja ja natuke "keks" ehk kerglane. Arnost arvati, et ta on neist Karuaugu lastest kõige täielikum ja väga hea sepp. Ernale oli see küll suur õnn, et ta Arno sai ja see aeg, mis ta Arnoga koos elas, oli ta elu ilusaim aeg.

Nad elasid Arnoga Poe rehetoas. Kui Poe vanaisa oma elamise ehitas, siis ehitas ta elumaja ja viljakuivatuseks kahe kambriga rehe. Need kambrid seal rehe otsas sai välja üüritud. Algul oli seal pr. Soobel oma mehe ja õega. Kui pr. Soobel Koorti läks, siis kolisid Erna ja Arno sinna. Kaarel käis sepapajas Arnol abiks ja elas ka samas. Erna ja tädi Miina olid mõlemad väga hea suuvärgiga. Nende igasugu lööksõnad ja -laused meeldisid meile Poe plikadega. Me tilkusime peaaegu alati Erna juures, nii et Poe ema meid alati noomis, et me ei tüütaks inimesi ära. Aga meil oli igalpool mujal hirmus igav.

Erna ja Arno elasid umbes kolm aastat, enne kui Valve sündis. Valve oli ilus tüdruk nagu ime, hapra keha ja säravate pruunide silmadega. Kui ta koolis käis, torkas kohe omasuguste hulgas silma. Aga elu on vilets. Algul oli tal üks poiss, kes talle lapse tegi. Siis ütlesid sel poisil närvid üles. Oli kaua Jämejalas ravil. Lõpuks võttis Valve ära, kuid õnne ei olnud.

Valve oli kuue kuune, kui Erna igatses talu kohta, sest ta oli üsna proua seisuses, s.t. tal polnud midagi õiget teha. Arno oli sepapajas, kodus tegi tädi kõik ära. 37. aasta talvel kolisid nad Velskerile. Velskeri koht oli ilma peremeheta. Vana Videvik jäi koos hobusega auto alla ja sai surma. Ta naine kolis koos tütardega Kaalepi, oma koju - tal oli seal väike maja. Mina käisin Poe plikadega Ernat-Arnot sisse kolimas. Kole põnev oli. Aga nad ei saanud mitte nädalatki seal elada, kui Arno läks järgmisel laupäeva õhtul peale vanni jäneseid salaküttima. Külmetas, sai kopsupõletiku ja mõne päeva pärast oli surnud. Matuse praad oli lastud jänestest.

Jätame nüüd Arno matustega pooleli ja kirjutame Karuaugu teistest lastest. Vanal Karuaugul oli kaks naist. Ise oli ta väike kuivetu vanamees, nagu mina teda mäletan. Kui ta vintis oli, käis ta vahel kohe terve ümbruse pere perelt läbi. Nii, et ta juhtus üsna tihti meile. Peale selle oli meil isa, meesterahvas. Ükskord oli ta suurel reedel meil ja jutustas, et ta olevat Keiksaare jõe põhjas käinud ja seal olevat suisa kännud ja mahalangenud puud.

Üldse oli Keiksaare jõgi meie ümbruses kõige salapärasem jõgi. Sellel pole õiget algust. Purdi härra kaotas Ussisoo järve Eivere härrale. Sellepärast tõmmati kraav ümber järve. Purdi härra kaevas kraavi alates Purdi mõisast. Kraav tuli Sõmeru ja Uurmsi alt läbi. Pojatu veski juures on kraav juba õige suur ja laia jõe kupudega. Edasi läheb Pojatu juures maantee alt läbi ja on juba üsna võimas, teeb tiiru ümber Ussisoo järve ja siis on ta juba päris jõgi. Nii, et Keiksaare jõel ei olegi õiget algust. Kui esimene vesi läks Eivere alt läbi, pani härra pudeliga kirja vette: "Võta oma järv vastu."

Kui ma olin umbes kümne aastane, käisin kord Kiili Olga ja Pudrumäe Lonniga järve ääres mustikal. Seal oli ja on veel praegugi palju mustikaid. Järv ise oli nagu purunenud peegel - raam oli alles, kuid peegel puudus, - ainult kunagised hauakohad olid veel nagu mustad mülkad alles. Paide ja Türi vahelt läheb Keiksaare jõgi läbi Lintsi jõe nime all, sest ta läheb Lintsist läbi.

Vana Karuaugu teine naine kannatas kangesti peavalude all. Alati oli käterätik mähitud ümber pea. Rahvas rääkis, et vana Jaan oli teda purjus peaga pähe peksnud. Sellepärast polnud ta lapsed ka just mitte niisugused nagu nad oleks pidanud olema. Vanem tütar Mahta kasvas üles Trahteris. Trahteri Linda oli kuidagi nagu sugulane. Algul oli Mahta karjane, hiljem talutüdruk. Nii terve elu kuni surmani. Oli eestiajal kuidas oli, kuid kolhoosi ajal oli Mahta suur kadeduse objekt. Linda pidas kahte lehma ja Mahta oli Lindale suur jõukuse allikas. Linda oli ise vägev seatalitaja, teenis hästi ja kodu oli korras ja jõukal järjel Mahta tõttu. Mahta elas peaaegu kogu kolhoosiaja. Suri just selleks ajaks ära, kui Linda tütar Elvi pensionile tuli ja teda enam vaja polnud.

(järgneb ...)