pühapäev, 13. juuli 2008

Suvevõõras

Maal elamine tähendab seda, et suvel on oodata külalisi. Üksildased pimedad sügisõhtud, talv, mis ei alga ega lõppe ning heitlik varakevad porise ja inimtühja külavaheteega peaks saama tasutud Eestimaa ilusas suves armsate suvevõõrastega. Nii, et suvel kogutud suhtlusest ja muljetest jätkuks järgnevaks pikaks üksildusperioodiks. Igal suvel on peremehele suvevõõraks toodud üks vanem proua. Peremehe seisukohalt vaadatuna suht võõras inimene. Külalise saabudes on kombeks öelda, et tunne ennast nagu kodus. Seda see külaline oskab.

Ta peab endast mõistetavaks, et üksinda elav meesterahvas ei oska süüa teha. Esimese asjana tõstetakse köögis kõikide kappide sisud ringi. Külmkapis paigutatakse liha sinna, kus oli toormoos, toormoos sinna, kus koeratoit, koeratoit sinna, kust peremees seda kunagi ülesse ei leiaks. Külaline teab, et peremees pole sõja ajal elanud ja üleüldse on ta Mees - järelikult ei oska ta toiduga majandada. Seepärast algab külalise saabumisega range normimajandus. Täna tuleb süüa seda, homme toda ja toda peab jätkuma ka ülehomseks. Ning kuigi külalisel pole kunagi olnud ühtegi koera, teab ta raudselt, et hundikoer sööb liiga palju ja ühekilosest purustatud kontide pakist peab pudru sisse jätkuma terveks nädalaks.

Suvevõõral on omad harjumused. Pole raske arvata, et näiteks hommikukohvi või õhtuse tee joomiseks võtab külaline oma tarbeks kasutusele peremehe lemmiktassi ja söögilauas valib ta esimesena istekoha, peremehe oma. Kuna ollakse külas üksiku meesterahva juures, aga mehed teatavasti nõusid pesta ei oska, siis samas täitub mehe unistus - keegi on nõus seda rasket tööd tegema tema eest. Ja mis siis, et pisut omamoodi, jooksva kraanivee all sodi maha loputades. Peremees lohutab ennast sellega, et pool tööd siiski tehtud. Öösel, salaja, võib need nõud ka ise ju päris puhtaks pesta.

Külalisel on tingimata kaasas aastase varuga garderoob. Kuna sama palju on jäetud tallu juba eelmisest suvest ja üleeelmisest ja veidi varasemastki ajast, siis on loogiline, et peremees peab riidekapis oma hilpudega igal aastal pisut veelgi rohkem koomale tõmbuma. Et end koduselt tunda, paigutab külaline muudki uuele kohale. Koera ase lohistatakse teise kohta, sest selle koha peal peab olema külalise reisukott. Peremehe kirjutuslaual olevad, lugemisjärge ootavad ajalehed võtab külaline järjekindlalt oma öökapile, sest külaline tahab ise mõnikord ajalehte lugeda. Need mõned aiatööriistad, mida mõnikord pruugitakse, leiavad oma alalisest asupaigast muidugi uue koha - seal kus neid viimati tarvitati.

Vanaproua ongi abivalmis ka aiatöid tegema. Muidugi seda, mis talle meeldib teha. Mitte seda, mida on vaja teha. Ja ainult siis, kui tal aega on. Viimast aga külas olles napib. Linnast sõidetakse maale ju televiisorit vaatama. Mis sellest, et peremees armastab vaikust ja suvel televiisorit ei vaata, või kui, siis vaataks ta seda valikuliselt. Ja ega ka sellest pole lugu, et peremees VIHKAB seebikaid. Külaline alustab peremehe harimist telenovellade alal üle maja üürgava teleka sundheliga hommikul kell 9. Vahepeal mingi lõunapaus ja alates kolmest uuesti. Õhtuni välja. Telepäeva lõpetuseks siis unustamatud ja harivad kodumaiste ja välismaiste reäälitite suvekordused.

Alaline suvekülaline kuulub tugeva kollektivismitundega generatsiooni. Seepärast, kui ta kibeda telepäeva vahel leiab mahti midagi meeldivat toimetada-teha, siis oleks tore, kui kõik teisedki oleks sama tegevusega hõivatud. Veelgi parem, kui külaline saaks juhendada ja õpetada kõrvalt, kuidas teha. Et aga peremees saaks ka midagi mõnusat teha, siis mõned igapäeva toimetamised jäetakse ka peremehele. Koristamine näiteks. Seda liiva annab ikka põrandatelt kühveldada, sest külaline jalanõusid ei vaheta. Mis sest, et see hoole ja armastusega taastatud väärikas taluhoone on selle mehe kodu. Aianduskooperatiivi suvemajakeses jalanõusid ju ei vahetatud?

Nii see külaline, lähedaste lähedane, on seal teise inimese kodus, elamas kõigis tubades ja köögis. Peremees aga külalisena oma kodu väiksemas toas. Tingimata ja alati ei pea kindluseks olema ju ainult kodu, piisab pisikesest toastki. Kui ainult vaikus oleks ja peremees millegipärast juua ei tahaks. Viina ja palju. Peremees teab, et varsti tuleb kõle sügis. Lähedaste lähedane kolib taas linna. Mees jääb üksi pimedate õhtutega. Tihti leiab ta end vaatamas suure tee poole - ehk mõni lähedane tuleb külla. Ja kui nemad ei tule, siis ehk keegi ikka tuleb, järgmisel suvel. Suvevõõras kindlasti.

23 kommentaari:

Nipitiri ütles ...

Mind ajas urisema. Ausõna, kui saaks teeks suvevõõrale säru.
Ma tean selliseid inimesi ja kuidas selline asi mind närvi ajab.....

Kunagi, ise tallinnast äsja ärakolinuna olin ma ise samasugune barbar ( muud nimetust sellise inimese kohta ei ole ). Nüüd aastaid hiljem tunnen, kuidas tegin liiga inimesele....
Tehtud tegusid olematuks ei saa teha aga nüüd ajavad ennast sellised asjad närvi...

Mulle meeldib just inimestel talvel külas käia, sedasi salamisi, kui saab ahjusuu ees mõnusalt vaarikateed juua ja juttu puhuda... sinnajuurde vaikselt taksikoera kõrvatagust sügada...:D

iltaka ütles ...

See Suvevõõras meenutab väga kirjandusest tuttavaid Fevronijat ja Majasokku ning Lia Laatsi suvitavat tegelast eesti filmikunstist ka. Aga kas peremees mitte liialt tagasihoidlik pole, külalise harjumusi ehk annaks siiski muuta...

Väga hästi kirjutatud, muide :)

sjgelle ütles ...

Mul tekkisid kahetised tunded - ühelt poolt ajas naerma ja teiselt poolt nutma SEE lugu.
Ma elan samuti suurem osa aastast üksi ja külalisi käib suvel palju, vahel on lausa nädalad ära jaotatud, et ei kuhjuks.
Ma ei kujuta ette, et külalised hakkaksid minu kodus asju ümber tõstma ja uusi reegleid kehtestama.
See Kohvikannu-tüüpi külaline näib käituvat nii, et ta "on Tallinnast ja ta maksab".
Kas Sa ikka pead laskma tal ennast nagu kodus tunda?

Hundi ulg ütles ...

Ma arvan, et selle peremehe liigne tagasihoidlikus on tingitud mitmetest asjaoludest.

Esmalt püüdlikus ja tahe "heastada" läbi külalise oma lähedastele aastate taguseid tegemisi ja tegemata jätmisi.

Teiseks. See külaline on peremehe ühe lähedase kõige lähedasem. Lähiminevikus, kui peremees polnud veel peremees, elas ta läbi järjekordset tormi ja tungi perioodi. Ta tegi seda omamoodi. Torm aga muutus ähvardavalt valjuks. Lähedane ulatas sõbrakäe, et uppuv laevuke triiviks vaiksematesse vetesse. Ühe tüütu suvevõõra talumine on pisim, mida vastutänuks osutada.

Peremehel endal on keerulised suhted taktitundega. Vaatamata elatud aastatele usub ta ikka veel, et ka kõik teised inimesed on sama tähelepanelikud ja taktitundelised pisiasjades. Kui sedasi pole, on peremees abitu ja nõutu. Seda siis kolmandaks.

Ja lõpuks. Nii kaugele lapsepõlvve kui peremees mäletab, on ta alati söönud noa ja kahvliga.

iibis ütles ...

Virtuaalsed nõuanjad, kes soovitavad peremehel ennast jõuliselt kehtestada, näivad samuti kohati sellised teiste asjade ärakorraldajad. Küllap ka suvevõõras ise arvab, et teeb peremehele, üksikule meesterahvale, hoopis teene. Aitab elu õigesti korraldada. Ja kindlasti muretseb, kuidadas talvel küll temata hakkama saadakse.
Sedalaadi inimsuhetes ongi peremehel kaks võimalust: aus ebaviisakus või kannatamine viisakuse ja kunagise võla nimel.
Aga võib olla ei olegi kannatust? Hoopis selline vaikne muie. Nii hea lugu tuli ju.

Hundi ulg ütles ...

Sellel lool on tõepoolest mitmeid tõlgendusvariante. Mida ja mis suhtumisega midagi öelda taheti, peaks küsima peremehelt. Aga vaevalt ta seda ütleb.

Tiiu ütles ...

Ma olen ise olnud selline külaline, tõsi, mitte täpselt, sest näiteks nõusid mu isa küll üle ei pidanud pesema. Loomulikult kraamisin ja koristasin tema juures ikka nõnda, et endal seal hea olla oleks ja mitte kordagi ei küsinud ma isa käest, kas nõnda toimida tohib (näiteks kas võib vana kola pööninguile viia, ära visata räbaldunud särke või ärakriibitud teflonpanni). Siis juhtuski, et kui järgmisel korral tema juurde sõitsin, leidsin eest tema tahte. Aga kuna mu isa iial ei küsinud oma lastelt, kas ja kuidas, siis ei osanud minagi temalt küsida. Tahtsin parimat, tahtsin aidata. Tegin nagu oskasin, lootuses, et ehk isale ka meeldib. Aga isa oli kogu aeg rahulolematu: kord riigiga, sageli naabritega, rääkimata oma naisest, kellega oli ammu lahutanud, väidetavalt armastuse puudumise tõttu. Erinevalt emast isa ei näinud inimestes head, kahjuks valis ta pidevalt kriitika nende suhtes. Seetõttu võõrdusid temast inimesed, minagi lõpuks ei tundnud vajadust enam teda nö häirima minna. Isa pidas loomulikuks, et ta ema eluajal mina pesin, kraamisin, hooldasin, vaaritasin. Kordagi ei tänanud ta mind. Kordagi ei andnud ta mõista, ei tänanud,et olen abiks. Enamasti leidis ta vigu. Sellegipoolest armastasin ja armastan ma oma isa. Kahju on temast. Mu ema, kellesse isa halvasti suhtus tänu oma vanemate halvale suhtumisele, püüdis ikka kuni isa surmani lapsi isa aitama suunata.Praegu muretseb, kas lapsed ikka isa hauda korrastamas käivad, kuna ise ei jõua seda enam teha. Mina olen ka ema eeskujul ilmselt õppinud teiste inimeste puudustesse/vajadustesse/ omapäradesse mõistvalt suhtuma.

Tiiu ütles ...

Lisan veel, et Nipitiri soovitus oli hea, tee külalisele säru. Ilmselt, Hundi ulg, oled tegelikult mu ema tüüpi vaikne kannataja ja ei julge oma seisukohti välja öelda. Minu oma mees peab alandavaks palumist, selgitamist. Kui saab käslida ja kamandada ning nõuda nagu ämm seda teeb, siis on normaalne. Suhtumise muutmisega võib imet teha. Mina vanas eas olen küll õppimisvõimeline, kui õpetus on väärt järgimist. NÄiteks oma piiride kehtestamises olen juba edusamme teinud.

Algarv ütles ...

Räägi inimesega. Sa oskad ju väga ilusti sõnu valida. Või äkki anna seda kirjatükki lugeda.

Minul on privaatruumi vajadus nii suur, et selline vaikne kannatamine leiaks oma lõpu ühel või teisel viisil.

Kui oletada, et see on saatuse poolt määratud elu õppetund, siis ma küsiks, et mida peremees sinu arust sellest õppima peaks?

Voldemar-August ütles ...

Vabandage mu jõhkravõitu otsekohesust, kuid see lugu on lausa sõltuvus- kaassõltuvus õpiku näide: Mitte öelda nagu asjad on, vaid kannatada teisele heategemise sildi all ebaharmoonilisi suhteid.

Muidugi kui teha väljaütlemist nii nagu Nipitiri soovitas, oleks parem seda üldse mitte teha. Ka ebameeldivaid asju saab inimese kombel väljendada.

Hundi ulg ütles ...

Tiiu, ma väga tahaks uskuda, et Sinu isa tegelikult ootas väga, millal Sa tema juurde jälle "tuulama" tuled. Kui isa istus vaikides ja midagi ei rääkinud, siis ei tähenda see seda, et ta Sinuga ei rääkinud. Oma mõtetes kõneles ta Sinuga loodetavasti südamest ja pikalt.

Hea Algarv. mina soovitaksin peremehel saada lõpuks täiskasvanuks. Mõned mehed aga vist ei saagi täiskasvanuks. Ja võib olla on see isegi hea?

Voldemar-August. See on tore, kui sellest loost leitakse õpetlikku iva. Isegi kui peategelased ei õpi sellest midagi, siis ehk teised.

kaamos rules! ütles ...

Võibolla ei lähe päris teemasse , aga on ju hea, et on olemas külaliste eest varjatud koht (blogi) kus saab mühinal ventiile valla lasta ja siis edasi leplik olla- sest nagu sa kirjutasid, on asjaga seotud omalaadne elu võlg?

Pikakommentaariklubi stiilis: Mina- esimest korda elus lüpsja, tema- esimest korda elus lehm. Ja linnakülaline- esmakordselt mul külas. Kujutab ehk keegi ette kui kaua ühe mullika esimene lüpsmine aega võib võtta, seda enam, et mullegi oli see varem tegemata asi? Sai see püha toiming läbi, vasikas joodetud ja ma väsinult, uhkelt ja läbipekstult õue astusin oli esimene mis ma kuulsin külalise kommentaar:"sinust küll sellist ebaviisakust poleks oodanud, ma ootan juba pool tundi millal sa oma elamist näitad!"
Need tunded ei unune!
Huh, siiamaani tunnen kergendust, kui selle jälle välja kirjutatud saan!

Voldemar-August ütles ...

Kui nüüd tohib küsida, siis miks ei õpi? Asi puudutab ju ikka peaosalisi. Kas nad ei taha õppida? Kas "õpetlik iva" antud olukorra kohta ei käi? Või on "õpetlik iva" vale? Kui nii siis kuidas?
Kus nüüd ikka kukkusin küsima. Aga tahaks teada. Olen ka kaassõltlane.

iibis ütles ...

Päeva jooksul läksid mõtted mitu korda sellele suvevõõra-situatsioonile. Nii palju naishingi reageerib kohe hästi tundeliselt, kohates märksõna "üksik meeshing". Ega ta ju ise oma asju korraldatud saa.


Huvitaval kombel pole täheldanud meesblogijate erutatud reageeringuid märksõnale "üksik naine". Ei tormle-tungle keegi nõu andma. Ehk vaid omasugused patsutavad virtuaalselt õlale.

Hundi ulg ütles ...

Tõepoolest, Kaamos, blogimine on üks imetabane teraapia. Olgu siis kirjutamise aineseks enda elu pisiseigad või suure maailma globaalsed asjad. P.S. Ma loodan väga, et Sa sellele mullikale eluaegset hingelist traumat ei põhjustanud.

Voldemar-August.
Selle loo vanaprouast peategelane on ikka tõesti eakas. Ma usun elukestvasse õppesse. Näiteks õppida selles eas jaapani keelt. Küll aga ma ei usu, et selles vanuses suudetakse õppida teiste inimestega arvestamist, nullist alates.
Mis aga meestegelast puudutab, siis tema on lihtsalt väsinud. Mõnikord väsinud ka elamisest. Väga väsinud, et õppida.
On nagu on. Võrreldes maailmarevolutsiooniga on see kõik ...

Oi, oi, Iibis. Ma kohe päris kriitiliselt mõtlesin oma tekstidele. Et ehk ma kasutan liiga tihti seda maagilist sõnade paari. Et ehk pisut manipuleerin või sedasi.
Tegelikult on Su tähelepanek muidugi õige. Millegipärast ongi nii, et üksik mees tekitab mingi kaastunde, üksik naine aga on lihtsalt üksik naine. Eks emadki kipuvad poegade eest rohkem ära tegema kui tütarde eest. See võiks olla aga juba mõni järgmine lugu ja teema.

Nipitiri ütles ...

Ja üldse, võrreldes maailma revolutsiooniga....
Igatahes, minule teeb vaikselt itsitades rõõmu see, et inimesed mõtlevad ja teinekord kui ise lähevad suvevõõraks siis ... tuleb neile meele Hundiulu lugu.
MIna olen vist selline loll, et tunnen selliste asjade üle rõõmu, kui inimesed mõtlema hakkavad kellegi sõnade üle....
Ma tahaks kohe ühe pai teha Hundiulule ja sellise virtuaalse kalli kah - ma olen suutnud palju inimesi panna selle jutuga mõtlema :)Väljaspool seda blogiseltskonda siis, et oleks arusaadav....

Tqnis ütles ...

Tjah...

Aga tegelikult... On ju seegi omamoodi paarielu. Ja kui üks peaks kaduma, teine hakkab kiduma... Muide, kelle luuletusest see viimane tsitaat on, kes teab?

Ma arvan, et osapooled on tegelikult ja enamasti üksteisega üsna rahul. Mõlemad saavad teisele enda arvates head teha. Ja küllap on mõlemad vahel ka üksteise peale pahased. Aga ka see käib suhete juurde ja talumatult raske pole see vist veel kummalegi?

Loota jääb, et mõlemal on auruventiil siiski olemas, et pole vaja kunagi kuulma juhtuda, kuidas suvitaja majaperemehele kirvega pähe lõi või siis jälle vastupidi;)

Mõningal määral on suhtlemist siiski vaja ja mõningal määral survet ja stressi see vist lausa peab tekitama.

triinu ütles ...

no igatahes: anna minna! võib-olla ei tule enam kedagi, kelle liiv kokku pühkida.

Hundi ulg ütles ...

Tead, Tõnis. Siin on vist olukord veelgi keerulisem. Ega kumbki vabatahtlikult pole antud situatsiooni sattunud. Mõlemad on teineteisele võõrad, kuid seob neid üks ja sama inimene, mõlemale võrdselt, kuid erinevalt lähedane. Ning mõlemad proovivad siis hoopis sellele kolmandale head teha. Peremees lisaks sellele veel mõnele lähedasele...

Triinu, ma olen mõtelnud tihti oma elu pöördepunktidele, sellele, mis olnud ja mis oleks võinud olla. Ja tuleb välja, et vähemalt mina ei ole osanud nautida hetke, kus elame praegu. Kui selle loo peategelane ei jookseks ajaga võidu, võiks ja peaks ta olema rahul sellega, mis on.

triinu ütles ...

tead. ma mõtlesin sellele. ja kui üldse kunagi, siis hetkel olen ma oma eluga rahul. just nüüd, kus teiste pilgule peaks nagu tunduma, et on saabunud täielik mõõn ja kõik on halvasti. nii mõnedki, kes on minuga sarnases olukorras olnud ja selle hoopis teisiti lahendanud. mis kõige kummalisem - seda ei häbeneta öelda, et nemad valisid õigesti. viidates sellele, et ma olen valesti valinud ja oma elu ära rikkunud... imelik, kas pole? võiks arvata, et me kõik teeme oma otsused ja valikud ja igal valikul on tagajärg, millega tuleks leppida. ning keeegi ei saa öelda, mis on õigesti ja mis valesti elatud elu. kas mitte näpuga näitaja pole ise see rahulolematu?

kaamos rules! ütles ...

Meelde tuli!
Hendrik Adamsoni luuletusest on Tõnise pakutud read.

Oma on ta ometi
üle kiidukometi.
Teineteist küll jõllime
suuresti ent sallime.

Ja kui üks peaks kaduma
teine hakkab kiduma.
Pole, keda vihata
ega taga ihata.

Nii täpselt öeldud.

Tqnis ütles ...

WOW! Aitäh, Kaamos!

Mul on see luuletus meelde jäänud Vaikuse Vallamaja nimelisest etendusest oma kakskümmend aastat tagasi, kunagi leidsin ta vist ka kusagilt raamatust üles, aga see, kelle kirjutatud ta on, unus jälle ära.
Kui august jõuab, siis lähen ostan Hendrik Adamsoni raamatu ära ka olla tänavu ilmunud, vast siis jääb meelde. Adamson ei ütle mulle ka paraku suurt midagi, aga juba ainult selle luuletuse pärast tasub asi ära. Paremat eestlase olemuse äratabamist pole mina näinud!

Suur aitäh igatahes, Kaamos!

Anonüümne ütles ...

Tegu ämmaga niikuinii...:D
Aga "suvekülalise" laadi juhus ringkonnast :ronib neiukene kahetoalisesse hruštsovkasse poisi kodusse elama,kus ees ema,isa ja õde,ning hakkab seal julgelt kamandama: vanamees ärgu suitsetagu peldikus,tema rinnahoidjad nööril haisevad...jne.
On omamoodi inimesi.