Nipi..., vabandust!, Ninataga, küsis, millest ma ei kirjuta. Minu vanuses võib minult küsida kõike. Näiteks:
Kuidas ma võitlen tselluliidiga?
Mitu naist, meest ja last mul on?
Kas ma kardan hiiri?
Kas ma külastan oma vanemaid vanglas?
Keda mina ja kes mind on maha jätnud?
Milline orientatsioon mulle meeldib ja ei meeldi?
Aga mida ütles minu kuues naine lahkumineku eelõhtul?
Kumb on parem, kas seks või jalgpall?
Mida ma tegin teenitud 6,4 miljoniga?
Miks mu kaheksas laps kolis kloostrisse?
Mida ma arvan Anu Saagimi või Kati Murutari viimastest lausungitest?
Kuidas ma suhtusin oma poja ülestunnistusesse, et ta tegelikult on lesbi?
Kas Rosa Gabriela lapse isa on Miguel, Antonio või vastiku Miguella sohilaps Jose?
jne.
Kellega?
Mispärast?
Kus?
Kuidas?
Jah, ma olen nii vana, et küsida võib kõike. Paraku aga juba ka nii vana, et kõigest ei viitsi kirjutada.
Postitused
6 kommentaari:
Aga oma koerast sa ei kirjuta :(
Mina nukrutsen ja ootan, et leida sinu kutsust juttusid...
Vaata, oma hundikoerast tahaks ma küll kirjutada. Aga ma pole talt küsinud, kas ta tahab, et ma temast oma blogis kirjutan.:)
Hundiulg on irooniline või isegi vihane?
Hea sjgelle,
Irooniline? Jah, iseenda suhtes.
Vihane? Jah, iseenda suhtes.
See küsimus, millest ei kirjuta?, on nii kuradi raske. Paneb kõiges kahtlema, mida olen juba kirjutanud ja mida oleks vaja lahti kirjutada.
See paganama küsimus sunnib kõigi "õigete" eetikareeglite kohaselt isegi vanasid ajalehenuppe tsenseerima. Seal ju kõigi nimede taga konkreetsed inimesed. Äkki keegi tunneb ära oma vanavanavanaema ja saab sellisest räigest eraellu tungimisest jäädava psüühilise kahjustuse!?
Minule endale on need ajalehenupud olulised. Need on märksõnad, mis meenutavad ainult mulle mingeid sündmusi, hetki, emotsioone, minu tõekspidamisi, mõtteid ja arvamusi tänase päeva asjadest.
Ma olen vihane selle peale, et üks minu väga nooruke alaealine tuttav on linnas oldud lühikese ajaga joonud ennast ravi vajavaks alkohoolikuks. Orbudega tegelev sotsiaaltöötaja ei viitsi aga minu meilile vastata. Ja mina, kurat, ei tohi sellest kirjutada, oma blogis, sest see ju pole eetiline!!!
Ja kõigile lõpuks ronisin ma täna oma suurte kirsadega ja meeletu seljakotiga ühte kommentaariumisse, Trampisin seal ringi ja alles pärast sain aru, et olin vaiba ja portselani äris pisut sobimatu varustusega. Mis loevad minu vabandused, kui võisin inimesele haiget teha? Ja see, miks ma sinna ärisse astusin? Näed, ka sellest ei tohi kirjutada - pole eetiline!
Nii hull see asi ka pole - eks piirid on põhiliselt inimese enda sees ja seatud.
Mina võtsin küll seda "ülesannet" nii, et millest ma ei soovi kirjutada.
Need ajalehelood - kas siin pole see, et kui kunagi on juba publitseeritud, siis ei saa mingist privaatsuse rikkumisest juttu olla?
Murest noorukese alaealise pärast saan aru, tunnen kaasa.
Seevastu "portselanikaupluse" näide jääb arusaamatuks.
Kallis hundi ulg, sa küsi kutsalt, kas ta on nõus, et temast mulle kirjutatakse ja ma usun, et sa saad jaatava vastuse....
Kõige tigedam koer, pole kunagi minu peale tige ja kõige sõbralikum läheb alati pöördesse, kui minuga kohtub..
Seega, ma usun, et tal pole nende haugatuste vastu midagi, kui sa need kirja paned :)
Ma olen koerterikkuja täielik :)
Postita kommentaar