kolmapäev, 23. juuli 2008

Elublogid

Eesti blogide maastik on jäänud jälle vaesemaks. Ühed lapsed pandi luku taha. Mul on sellest omamoodi kahju. Ma ei tea, miks see nii on, ei taha ega viitsi tegeleda enese psühhoanalüüsiga, kuid minu vaieldamatud lemmikblogid on nn. elublogid. Need on minule tundmatute inimeste igapäevane elu oma väikeste ja suuremate muredega, kindlasti rõõmudega, argisekeldustega ja konkreetse blogija jaoks oluliste suursündmustega, pisikeste mõtetega olmeasjadest ning suurte arvamustega maailma globaalsetest probleemidest.

Need lapsed, kes nüüd luku taha pandi on olnud osa ühest pereloost. Selle pere blogielu jääb nüüd minu jaoks poolikuks. Edaspidi pean arvestama, et sellest hetkest jätkan selle pere loo lugemist raamatuna, millest pooled lehed on väljarebitud. Ma tean, et iga blogi taga on konkreetne inimene. Minu jaoks pole aga oluline, kas avaldatud kirjutised kannavad autori pärisnime või pseudonüümi. Ma austan "mängureegleid", et kui inimene tahab esineda pärisnime või pseudonüümi all, siis olgu nii. Kas või seesama Hundi ulg. Endastmõistetavalt on igaüks neist vähestest lugejatest, kes seda blogi külastavad, paraja viitsimise korral ammu lahti murdnud selle näilise anonüümsuse, mida kohmakalt kuid püüdlikult olen proovinud asetada enda ja lugeja vahele. Teades "mängureegleid", on need lugejad ja ka mina ise teiste blogide lugejana, võtnud elublogides olevaid inimesi virtuaaltegelastena. Tean, et see sõna, virtuaaltegelane, ei ole päris õige tähendusliku varjundiga ja ehk lugupidamatu päristegelaste suhtes - ma lihtsalt paremat terminit ei oska leida. Samamoodi võtan ma autori poolt avaldatud tekste kui reaalse elu (kirjanduslikku) peegeldust. Ei häbene eneseupituslikult öelda, et ka lugemine eeldab mingit kultuursust ja eetikat. Paraku on blogimaailm kirju. Samade elublogide lugejate hulgas on neid, kes oma arvamusavaldustega tunnistavad lugemisoskuse puudust, ei tundu olevat ilmselt kultuursed ja eetikata on nad kindlasti.

Ülalkirjutatu ei tähenda seda, et laste, miks ka mitte muu iskliku elu luku taha panemine oleks väär. Minu kui lugeja huvi virtuaaltegelaste vastu on teisejärguline ja ebaoluline võrreldes selle õiguse ja huviga, mis on nende tegelaste prototüüpidel päriselus. Oma positsiooni olen väljendanud ühes kommentaariumis. Täna lisaks sellele kommentaarile vaid niipalju, et kindlasti on ka blogi üks meedia liikidest, otsapidi mingit sorti ajakirjandus. Ja kindlasti lisaks veel, et allpooltoodud kommentaar ei puuduta ainult emasid. Ka isad puutuvad kokku samade küsimustega.

"Ma arvan, et Sinu positsioon on õige - laste teema on olemas ja huvitavate pooltoonidega. See praktiliselt ei puuduta imikuid, pisut puudutab eelkooliealisi, rohkem aga kooliealisi. Ka minu tütreid on eksponeeritud ajakirjanduses koos emaga. Mida vanemaks nad on saanud (said), seda harvem on lapsed meedias, ema seevastu tihedamalt. Ema ise on tunnetanud seda, millal, kuidas ja mil määral seda lubada. Selle regulatsiooni tabab ära iga ema, kes on meedia huviorbiidis. See tunnetus tekib iseeneslikult. lihtsalt seepärast, et ollakse ema. Mitteemad seda ei pruugi mõista."

Minu poolt lausutud suured sõnad kirjutamata "mängureeglitest", lugemisoskusest, kultuursusest ja eetikast on ilmselt siiski idealistlikud ja lugejakeskselt omakasupüüdlikud. Mis on avalik ja isklik, piiri tõmbamine oma lähedaste ja iseenda privaatsuse säilitamisel, on individuaalse tunnetuse küsimus. Igal juhul soovin kõigile annadele, martadele, tupsudele ja paljudele teistele ilusat ja turvalist elu suletud uste taga. Ma tean, et ühel päeval tulete te siia ise. Oma lugudega. Ning ühel hetkel tuleb ka teil teha valikuid.

11 kommentaari:

Nipitiri ütles ...

Kallis hundi ulg, epp pakkus sulle võtit. Ma usun, et kui sa ta enda blogisse lähed ja asjakohaseid postituste kommentaare loed, siis näed, et sulle pakutakse võtit.
Sama tegi ka kukupai. Seega, need ei lõppe sinu jaoks ja kurb olla siinkohal ... kui siis just kurbuse tunnetamise pärast ja paratamatuse pärast. Kui mina kolmveerand aastat tagasi siia tulin, siis lahmisin kah ringi ja peamiselt andsin ajaveeb2008 korraldatatele kerepeale. Kuid nemad keeravad oma blogid lukku just I&I blogi peale, sest sealt tuleb mingit ääretut sodi nende laste suunas...
Ma mõistan neid. Minagi tahaks vahel pikemalt kirjutada oma laste tegemistest, sest mõned on nii naljakas-koomilised, et me ise naerame ennast peaaegu hingetuks...

Seega, pöördu kukupai ja eppu poole ning ma usun, et nad leiavad sulle lahenduse.

Eppppp ütles ...

Täpselt nii, saab lugema ikka.

Mõtlesin muide vahepeal ka seda varianti, et kirjutada avalikult edasi, aga täiesti ilma laste fotodeta. Siiski, ka see ei tundunud päris hea lahendus. Eelkõige sellepärast, et mulle meeldib laste pilte lisada.

---

Olen selle peale nüüd palju mõelnud. On mitu äärmust, mina olen kusagil keskel.
Küsimus, kas ema tohib oma lastest kirjutada, on suurema küsimuse osa - kas ma oma vanaemast või naabrimehest näiteks tohin kirjutada? Kas ma neist rääkida tohin? Mõelda? Me kõik oleme tahes tahtmata osalised üksteise lugudes.

kukupai ütles ...

Minu poolt ka - anna mingid koordinaadid ja saadan kutse. Sinul luban küll külas käia, Sul on nii muhedad kommentaarid.

Metsapiiga ütles ...

Kuidas seda nüüd öelda nii, et see solvavana ei tunduks...
Vabandan ette, kui seda siiski teen. Lihtsalt... tahaks ka teistsugustele mõtetele voli anda.
Mina näiteks tunnen end pisut halvasti, kui teiste inimeste pere- ja igapäevaeluga väga kursis olen. Võrdluseks võiks tuua õhtuämaruses kardinate vahelt sissepiilumise. Põnev, ent siiski nagu ebamugav... nii aknatagusele kui ka aknast väljasolijale.

Loomulikult on inimesed erinevad ja nende lapsed samuti. Siinkohalt võibki tulla mängu aspekt, et ehk siiski NII erinevad, et nad eneste kirjeldusi heaks ei kiida. Minu pereliikmed on öelnud, et nad ei soovi et neist sagedasti blogiksin. Teatud piltide avaldamiseks olen neilt luba küsinud.

Sestap peaks blogija olema sedavõrd nutikas, püüdes oma kirjeldustega sekkuda sekkumatult:) Sõnamäng, aga kes mõistab, see mõistab.

Eks blogijad ole kõik eneseeksponeerijad, kes suuremal, kes vähemal määral. Teiste isikute eksponeerimine sõltub paratamatult blogijast. Ja tõekspidamistest. Eks igaüks otsi blogidest seda, milles ise kaasarääkida oskab või siis ... puudust tunneb.

Kuna Sa oma tänases positituses arutlesid pisut ka meedia üle, siis küllap tead, et kirjutisi kirjutatakse sihtgrupile. Kõlab turumajanduse põhitõena... Siinkohal mul tulebki väike tõrge antud teema suhtes.

On kaks iseasja - kirjutada iseendale ja millegi, kellegi jäädvustamiseks või siis sihtgrupile. Võtmete jagamine seda ei lahenda. Sest õiged loaandjad veel enda eest ei räägi.

Metsapiiga - *hetkel lukus, sest kujundab jõudumööda blogi ümber;-)

Algarv ütles ...

Nomaitea, kas mina avastan siin teemas ameerikat või mis. Kogu jutt avalikustamise ja saladuste hoidmise kohta on õige. Ei saa kõike kõigile näidata.
Aga, mina tahaks ka Epppu lugusid lastest edasi lugeda (mitte ainult Postimehest), aga pildi vaatmine nii oluline ju polegi. Sest ma ju võõras ja kauge.

Mina enda jaoks leidsin sellise lahenduse, et avalikus blogis räägin enam-vähem anonüümset, aga ikkagi sellist juttu, mida ma tahan teistele eksponeerida ja mille pinnalt mulle meeldib arutelu arendada.
Selle kõrvale tegin kinnise blogi, kuhu kutsun need, keda usaldan ka rohkem asjast teada saama. Kas see pole mitte hea mõte? Sest "elublogid" on ka minu jaoks need, mille pärast ma siin uitan. Muidu loeks ajalehti ja ajakirju.

Nipitiri ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Nipitiri ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Hundi ulg ütles ...

Epp ja Kukupai, tänan kutse eest.

Nagu iga laisal inimesel, peavad mu asjad alati olema korras ja omal kohal. Vastasel juhul kasvavad asjad üle pea ja peab hakkama koristama. Hundi ulul ja tema prototüübil on ühine arvuti ning Hundi ulg kasutab oma prototüübi meiliaadresse. Mailboxis on nüüd suur segadus ja ja seda tuleb hakata koristama. Lähiajal teeb Hundi ulg oma meiliaadressi ja siis koputan teie uksele.

Hundi ulg ütles ...

Metsapiiga. Sinu mõtteavalduses pole vähemalt minu jaoks midagi solvavat.

Lugejana võõrastest akendest sissepiilumine või kirjutajana kardinatest loobumine tuletab mulle meelde Hollandit. On jäänud mulje, et elutoad on seal enamuses kardinateta. Ei meenu aga ühtegi magamistuba, millest oleksin saanud tahtlikult või tahtmatult sisse kiigata. Isegi nendes kmh,kmh rajoonides tõmmati kalli "külalise" saabudes kardinad magamistoale ette.

See, mis Sa ütlesid elublogides uitamise kohta, et seda tehakse millegi puuduses, on minu puhul 100% õige.

Mingit paralleeli saab siin tõmmata teleseepidega. Ma solvaksin tublisid isetegevuslasi, kui nimetaksin seda produktsiooni halvaks rahvateatriks. Ometi see jubedalt kirjutatud, ebaprofessionaalselt lavastatud ja õudsalt etletud telesaast kogub ka meie telekanalites arvestava reitingu. Eks seegi vaatajaskond kompenseerib oma väheste emotsioonidega, sündmustevaest halli elu teiste, väljamõeldud inimeste elu jälgimisega.

Mina eelistan teleseepidele elublogisid. Elublogide lugemisel tekkinud emotsioonid ja kujutluspildid projetseeruvad minu peas seriaalideks. Zanrimääratluses pole need kindlasti mitte seep, sest enamik elublogisid on śelleks liiga hästi kirjutatud.

Ning see - sekkuda sekkumatult - on hästi mõeldud ja öeldud.

Hundi ulg ütles ...

Algarv, muidugi, kogu kunst on piiri tõmbamises. Mõnel tuleb see lihtsalt, mõni lõikab näppu. Nagu Epp ütleb - oma lugu jutustades ei saa me aga määda kõrvaltegelastest. See on selle tunnetamise keeruliseim pähkel.

Ise tunnetan, et olen nii vana, et võiksin iseendast rääkida piduriteta. Mitte niivõrd eksponeerimise vajadusest vaid muudel põhjustel. Rääkida endast ja ümbritsevatest samamoodi nagu seda teevad mõned teismelised oma blogides. Erinevalt teismelistest on elu aga õpetanud enesetsensuuri.

sjgelle ütles ...

Mina ei oska "tonte" näha ja seega ei
meeldi mulle parooli all blogid.
Aga see on ainult minu arvamus. Kui ma ei taha, et mind kõik loeksid, siis ma ei taha üldse blogida.
No mitte just täpselt nii, aga iseendale ma võiksin salapäevikut pidada ja üksikutele võiksin e-kirju saata, aga blogin, nagu ütleb Hundiulg, kirjutan elublogi, nendele, keda see huvitab.
Miks ma peaksin lugejaid selekteerima?