kolmapäev, 14. juuni 2017

Emotsionaalne minevik

Kõige nooremad, kes sellest päevast midagi isiklikult saavad veel mäletada on täna üle kaheksakümne aasta vanad. Need mälestused on lapsepõlve omad, emotsionaalsed ja subjektiivsed. Ning kuigi mineviku hindamisel peame usaldusväärseks vaid faktoloogilist, siis mina pole kunagi alahinnanud emotsionaalset ajalugu. Kui lahkuvad meie hulgast viimasedki sündmuse tunnistajad, siis tulevikus muutub see kauge sündmus üha abstraktsemaks. Isegi kui sellele lisandubki mingi inimlik mõõde, siis pigem on see kroonumüütiline kui emotsionaalselt objektiivne. Palju üldse on meie hulgas inimesi, kes tunnevad huvi mineviku vastu, isegi kui see puudutab oma suguvõsa? Küüditamisest saab paratamatult lühike faktiline tekstilõik või rida ajalooõpikus. Ei midagi enamat.


8 kommentaari:

KK ütles ...

Samas lastel on huvi ja seda peaks ikka ja alati rääkima. Pea igas peres on ju lugusid siiski, vähesed jäid puudutamata. Me käisime tüdrukutega (12,15) ERMis ning seal on memuaaride põhjal kokku pandud film ühe pere küüditamisloost. Tüdrukud seisid selle ekraani ees sisuliselt alusest lõpuni, mis mind üllatas. Ma eeldasin, et neile on see teema kauge ja liiga sünge aga ei, ei olnud.

Minu ülemus on 50ndates Viini proua, kellele näitasin hiljuti meie vanalinna ja kuidagi tuli ka küüditamisest juttu. Ta küsis "kas need inimesed, kes ära viidi, olid juudid?"
Kuigi mul omal on tunne, et sellest ikka räägitakse igal aastal ja ka inglise keelses pressis suht palju, on juuditeema nii valdav, et muu maailm isegi Euroopas ei tea sellest siiski midagi. See pisut kurvastas.

Hundi ulg ütles ...

Küll ma tahaksin ERMi oma silmaga ära näha. Loodan, et sellel suvel.

Ma olen mõtelnud, et keegi oskaja võiks kirjutada faktidele-dokumentidele tugineva Eesti emotsionaalse ajaloo lugemiku. Ajaloo õpetajatel kergem ja lastel-noortel huvitavam. Kodus järgmise tunniteema jutuke lugemikust ning ajalootunnis taust ja faktid, nn. loo lahkamine. Kui oleksin olnud ajalooõpetaja, siis oleksin enda tundide tarbeks ise midagi sellelaadset koostanud. Näiteks selle sama juuniküüditamise kohta: http://hundiulg.blogspot.com.ee/2012/09/ottisaar.html

Mõistagi oleksin neid tekste siis korralikult kirjutanud ja viimistlenud. Siin blogis on need üksikud lood pigem visandid, kirjanduslikule töötlemisele kuuluvad toorikud. Aga minu ülaltoodud mõtet siiski ilmekalt selgitavad.

killuke ütles ...

Ma olen vahel mõelnud, kuidas sellised läbi-ja-lõhki ebaõiglased teod on inimkonna ajaloo risti-põiki läbi tikkinud. Mida need vallutusretked ja sõjad õieti on olnud. Tuleb ka meelde see, kuidas põlisahvaste lapsi nii Kanadas kui USAs võeti peredest ära ning saadeti internaatkoolidesse või hoopis anti adopteerimiseks. Ja seda veel nii hiljuti kui 1984. Lihtsalt sellepärast, et keegi arvas endal suurema õiguse olevat teiste üle otsustada. Aga ajaga jäävad need sündmused kaugeks, või on need juhtunud rahvastele, kellega meil õieti kokkupuudet pole. Ning nõnda siis jääb meie meeltesse ainult fakt, aga kaob kurbus ja viha, mida meie esivanemad kord tundsid.

Tqnis ütles ...

Mnjah.
Eelmisel nädalal oli üks tähtpäev, millest muidugi keegi enam midagi ei tea. Nimelt 17. juunil 1945 aastal jõudis Eesti Korpus tagasi Tallinna.
Ja tõesti-tõesti, neid võeti vastu lilledega. Sirelitega, eelkõige, sest on juuni keskpaik ju just sirelite õitsemise aeg. Ja need ootajad ja sirelite toojad olid emad, õed ja lapsed. Neid ei tervitatud mitte kui võitjaid, sest sageli olid nende samade emade teised pojad teeninud teises väes, vaid nimelt kui poegi.

Ja kuidas sa seda sündmust nüüd siis seletaksid või kirjeldaksid? Nõukogude ajal vaikiti see maha, vähemalt pärast seda, kui rahvusväeosad (ametlikult vist territoriaalkorpused) likvideeriti. Tänapäeval... Kui sellest rääkida, on tõsine oht, et see pööratakse pahempidi, reostatakse ära kogu selle võidu tähistamise jamaga, mis selle asjaga üldse kaasas ei käi.Ilmselt ongi see õige unustada. Aga ikkagi...

Hundi ulg ütles ...

Tänu Sinule, Killuke, olen nüüd internetist lugenud/sirvinud kättesaadavat materjali selle Sixties Scoop kohta. Ausalt öeldes ei teadnud sellest varem midagi. Mälus oli midagi, pigem vaid fakt, mis on toimunud aborigeenide lastega Austraalias, kuid Kanada ... Loetu põhjal olen segaduses, kas tollane Kanada lastekaitse tuleb kirjutada jutumärkidega või ilma?

Hundi ulg ütles ...

Tqnis. Kuna mul tervis oli vahepeal päris kehv, siis jäi mul kirjutamata üks asi, mida oleks tahtnud avaldada mai kuus.

Mind häiris tugevalt see (ajakirjanduslik) kära, mis seotud 9. maiga. Oleksin tahtnud kirjutada vastukaaluks Velikije Lukist. II Maailmasõjas said selle linna pärast toimunud lahingutes kahe nädala jooksul surma vähemalt 6400 eesti poissi. Need on need, kelle nimed on teada. Lisaks neile veel lahingutes teadmata kadunuks jäänud. Oleksin tahtnud kirjutada sealse sõjaväe vennaskalmistu kivirahnudest, kus nende eesti poiste nimed on kirjas ja kuhu venelased igal aastal, 9. mail viivad punaseid nelke. Oleksin tahtnud näidata pilte meie arhitekt Mart Pordi loodud, Saaremaa dolomiidist ehitatud mälestusobeliskist, millest on saanud linna sümbol. Seejuures rajati see obelisk nõukogude Eesti initsiatiivil, mälestamaks sõjas hukkunuid (eestlasi). Oleksin viidanud ka eesti keeles ilmunud kirjutistele, kus tutvustatakse kohalikke ajalooõpetajaid, kes viivad oma vene keelt rääkivad õpilased eesti sõdurite haudade korrastustöödele. Jne.

Selle kirjutamata "Emotsionaalse ajaloo lugemiku" ühe loo aluseks võiks olla näiteks see: http://hundiulg.blogspot.com.ee/2010/08/kaheksakummend-kilomeetrit.html Just enam vähem teemasse, millest Sa Tqnis räägid.

mustkaaren ütles ...

Tartust veidi väljas Valga maantee algul on võssakasvav nõukaaegne mälestusmärk. Väidetavalt sakslaste tapetud juutidele...
Yhe objekti tellija rääkis, et tema vanaema nägi noorena, kuidas venelased sidusid 4-5-6 inimest punti, yhe lasid maha, aga kraavi kukkusid kõik kinniseotud. Haua äärel seisis valvur, kes väljarabelejaid tulistas. Surijad karjusid ja oigasid seal päevi, enne kui haud kinni aeti. Nende karjeid ei unustanud loo jutustaja iial. Aga ometi...

mustkaaren ütles ...

Hukatuid oli mitukymmend, unustasin täpsustada.
Ja niigi teades oma vanavanemate lugusid, sai ajalugu veel yhe mõõtme juurde...