esmaspäev, 13. veebruar 2017

Telesaade "Eesti Laul 2017" arvustus

Ei taha kuidagi olla see irisev kommentaator, kes "ma küll Eurovisioni ei vaata, aga ma arvan, et ...". Väga paljusid poolfinaali esimese saate kohta ilmunud (sotsiaal)meedia kommentaare oli piinlik lugeda. Muidugi, miks ei võiks olla sirgjooneliselt otsekohene, kuid kas arvamus peab olema tingimata artisti, isiksust solvav? Aga ega ma veendunud pole, kas üleüldse eksisteerib kriitikat ilma solvumisteta.

Minul õnnestus seekord sedaviisi, et vältisin võimalikult palju mistahes eelnevat informatsiooni ja vaatasin saadet nn. puhtalt lehelt. Kui lõputiitrid olid ära jooksnud, selgus, et minu tähelepanu ei olnud koondunud niivõrd lauludele, vaid rohkem sooritustele ja kõige enam vaatajale näidatud telesaatele. Just telesaade on see, mis minu silmis vääriks asjatundjate analüüsi ja heatahtlikke arvustusi. Sest olgem ausad - raske uskuda nähtu põhjal, et kunagi olime Euroopa suurima telesaate, Eurovisioni lauluvõistluse korraldaja maa. Ah jah, tollane telesaade oli suures osas välisautorite looming ja produktsioon ...

Seekord otsustas loominguline meeskond etendada meile poolfinaali terviklikust, kontserti, sedamoodi, et eelsalvestatud klipid vaheldusid nn. green room otsesaate lõikudega. Asja ehedust pidi rõhutama lavastuslikud "lavale minemised" ja stuudiosse kokkukutsutud osalistele kohustuslikud lavakostüümid, mis pidanuks tekitama vaatajas tunde aja lineaarset kulgemist. Mulle tundub, et selline stsenaarne plaan ei õigustanud ennast. Kuidagi jäi õhku rippuma mingi tehislikkus. Audiovisuaalkunst kui illusioon, mis võimaldab petta aega ja ruumi ei töötanud seekord täiega. Mina isiklikult oleks selle punnitamise asemel lähtunud hoopis teisest kontseptsioonist. Artistid kogunevad otsesaateks pisut pidulikumas või argisemas riietuses kokku ning vaatavad sundimatus õhkkonnas üheskoos žürii ja televaatajatega kodudes oma stuudiotöö resultaate. Siit oleks avanenud võimalused erinevateks lähenemisteks ka saatejuhtidele antud ülesanneteks.

Seda tüüpi saadete episoode seovad tervikuks just saatejuhid. Filmidesse näitlejaid valides tehakse tihti kaameraproove, otsitakse näitleja vastavust rollile. Ilmselt oleks pidanud selle saate juhtide valikul lähtuma samadest printsiipidest. Dissonants oli ekraanil sedavõrd ilmne, et jääb arusaamatuks, kuidas seda ei märgatud enne eetrisse minekut. Ning ma ei viskaks kivi ainult debütandist saatejuhi poole. Vaieldamatult on Marko Reikopil suured telekogemused, kuid mõnikord needsamad kogemused koos liigse enesekindlusega toovad saatele pigem kahju kui kasu. Antud juhtumi puhul võimendus häiriv ebakõla saatejuhtide stiilis, nagu oleks kummalegi esitatud erinev lähteülesanne. Muidugi tuleb siinkohal tunnistada ja tunnustada, et numbritevaheliste episoodide väljamõtlejal-kirjutajal oli mitmeid toredaid leide, mis panid artistid küll võistlejatena ebavõrdsesse rolli (suurem tähelepanu artistile kajastus pärast ka telefonihääletuses?). Kuid telesaate seisukohalt kõik need twitterid, tuhkatriinukingad jms. õigustasid ennast igati.

Ülalöeldud ääremärkused mõjutavad saate lõpptulemust, kuid need on tühiasjad võrreldes asja tuumaga. Saate keskmeks on poolfinaali valitud lood, nende stuudiosalvestused. Ma võin eksida, kuid üsna tõenäoliselt pärast valituks osutumist hakkab lavalise poolega tegelema konkreetse laulu pisike tiim. Ei saa aru, kas neis väikestes meeskondades puudub liider, või vastupidi - liider on liiga autoritaarne, kuid nähtud kümne loo puhul tekkis tihti mõte, et selle esituse lavashow on kokku pandud üksikutest iseseisvatest elementidest, nägemata idee tasandil mõtestatud tervikut, mis toetaks laulu ja lauljat. Mõistagi soleerivad paljudes esitustes nõndanimetatud stilistid. Seejuures ei oma nende jaoks tähtsust artisti välised andmed või koreograafi mõtted. Kindlasti võib olla viga ka minus, kuid ometi jäi mõnes numbris minu jaoks hoomamatuks, mis seos üleüldse on tantsijatel esitatava teosega - selline asi iseenesest, kohustuslik komponent. Ning lavalise liikumise juures ka see vana asi, et meie lauljad arendavad küll oma vokaalseid võimeid, kuid lavalise liikumise treeninguid, mis on lavashow aluseks, seda peetakse teisejärguliseks. Ei aita ka see kui konkreetse esinemise jaoks mõned korrad tantsusaalis käidi.

Oletame, et üksiku laulu meeskond saavutabki sellise tulemuse, millega nad ise rahul on. Kuid siis astub mängu telemeeskond, kellel omad tingimused ja ettekirjutused artistidele. Ma kujutan ette kui enesega rahulolevad oli telesaate produtsendid, et stuudiosse saadi valguspaneelid. Jällegi maitseküsimus, kuid nii pisikeses stuudios need kolm tagapaneeli ja massiivne valgusvõlvistik ülal tekitas minus küll tunde, et kõik klipid on salvestatud kusagil valgustehnika laoruumis. Lavalise liikumisega sattusid artist ja tema tantsijad tihti selg vastu paneeli, visuaalselt kadus igasugune pildi sügavus. Kuna see valgusvärk aga juba hangiti, siis lasti sellel vilkuda mitmevärviliselt kogu raha eest. Valgusmäng hävitas suuresti üksiku laulu pisikese meeskonna väljamõeldud asjad. Valgusmeistril polnud mõtteski süveneda laulu teksti, tõukuda stilisti valitud värvigammast, koreograafi liikumisjoonisest (mis niigi metsas, sest lavapind oli praktiliselt olematu), ega helilooja muusikalistest aktsentidest, esitaja kõlanüanssidest. Või vähemalt mina ei näinud mingit püüdlust luua laulu toetavat valgusdramaturgiat. Lava, dekoratsioonid ja efektid, mis peaksid lauljat toetama, lükkasid seekord mitmel korral solisti teisejärguliseks tegelaseks.

Midagi oleks saanud ju päästa režissuuriga. Kuid olgem ausad. Kindlasti suurepärased režissöörid mõne muu saate salvestamisel jäid seekord hätta muusika visualiseerimisega, Rütmitunne on üks asi, kuid partituuri lugemine kaamera liikumiste tarbeks, plaanide vahetusteks, muusikaliste rõhuasetuste esiletoomiseks, see on hoopis teine tase. Ja lisaks muusikale peaks režiipuldis siiski jälgima ka solisti lavalist liikumist ja tantsijate koreograafiat. Ja seda kõike veel selles juba mainitud imepisikeses valguspargi laoruumi salvestustingimustes.

Kas midagi oli väga kehvasti? Vaevalt. Tavavaatajana ma tavaliselt ei mõtle sellele, miks mulle meeldib või ei meeldi. Sellised detailid ei mõjuta taolise saate vaatajanumbreid, kuid vähesel määral mängivad osa telefonihääletuses. Teadmata on, kas asjaoslised üleüldse mõtlevad sellistes kategooriates nagu mina. Mõnikord oleks see ilmselt vajalik, et tunda rahulolu professionaalsest tööst, kvaliteetsest telesaatest.

Esimese Eurovisioni lauluvõistluse võitja Lys Lassia lauluga "Refrain", 1956

3 kommentaari:

Anomaalika Q ütles ...

Ma nagu eriti ei süvene, ega võrdle parem või halvem, just selline välja kukub selline on. Arvustuste kohta võib arvata, et iga pooldaja kirjutab teiste konkurentide suhtes negaiivset ja nii juhtubki kus palju konkurente, siis seal ka niisama palju negatiivsust, paraku kui sul on 9 vastast, siis kirjutavad "fännid" mingi 9 negatiivset ja 1 positiivse kommentaari vöi kuidas teile tundub inimene ju "võitleb", oma naiivsuses loodab, et teeb head oma lemmikule.Eksju. :)

Hundi ulg ütles ...

Olen sellega päri.

Oma arvamusega vältisin teadlikult isiklikku arvamust konkreetsete laulu ja esitaja osas. Püüdsin juhtida tähelepanu, et küllalt oluline on pakend, millises meile midagi esitatakse.

mustkaaren ütles ...

Euruvisioon on ju kerge meelelahutus, aga mida teevad Eesti Laulu korraldajad? Panevad niigi mustvalgelt riides ja tagasihoidliku tantsunumbriga lauljad kitsa, ilmetu ja tillukese poodiumi pääle esinema. See ei ole meelelahutus, vaid kvalifikatsioonieksam, ma ytlen. Suure progerokiaustaja ja kitarrisõbrana jätan sellise kylma visuaaliga meelelahutuse vaatamata, kuigi omaenda maa keeles tehtud estraadi raadiost vahest isegi kuulan.
Miks, miks ei osata meie artiste MEELELAHUTUSELE sobilikult vormistada. Kylm valgus, tõsised näod, ehh...