Proovin teadlikult ennast jälgida, et lapsekasvatuse teemadel ei alustaks ma kunagi sõnadega: meie omal ajal ... Annan endale täielikult aru, et igaühel ongi oma aeg. Ainult ühe põlvkonna jooksul muutuvad olud, tingimused ja tõekspidamised. See on hoopis teine maailm, milles kasvasin mina ja lapsed kolm põlvkonda hiljem.
Kuigi ma alustasin pretensioonikalt - mina ja lastekasvatuse teema, siis tegelikkuses, ega ma kellegiga niiväga ei räägigi. Veelgi enam, ma ei oskagi midagi tarka ütelda. Kõik need "lumehelbekesed", autismispektrid, hüperaktiivsed jne. Mõtlen, kas seitsmekümne aastaga on genofond sedavõrd suure muutuse läbi teinud, et selline hulk erivajadustega lapsi? Aga lapsi ju arvuliselt palju vähem kui aastakümneid tagasi. Või olid kõik need vaimsed häired samasugused ja sama esinemissagedusega ka siis kui mina laps või mu enda lapsed väikesed? Lihtsalt ei pandud neid tähele? Äkki "eripedagoogika" oli tunduvalt efektiivsem? Muidugi oli neid hüperaktiivseid ka siis, kuid tavaliselt käratati lapsele: lõpeta see ringijooksmine, õpik lahti ja tee koolitund ära! Ja nii oligi. Praegustes mõistetes üsna karm ja lapsevaenulik värk.
Seesama internet. Voldikud, seminarid, artiklid, koolitused - lapsed ja internetiohud. Seda, et lapsevanem peab teadma, mida laps netis teeb. Muidugi saan ma sellest aru, kuid ... Vaevalt, et ükski lapsevanem niiväga tahaks teada, milliseid lehti teie varateismeline või teismeline poeg külastab siis kui kedagi kodus pole. Turvalisuse nimel peaks lapse järel nuhkima, aga tegelikult ei tahaks. Tingimused, milles lapsed täna kasvavad ei ole võrreldavad aegadega, millal mina kasvasin. Seepärast polegi mul midagi asjalikku ütelda. Minuvanused ei tohikski nendel teemadel niiväga kaasa rääkida, eriti siis kui tahaks ütelda: minu ajal ... Igaühele jäägu tema lapsepõlv ja hiljem lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured.
Postitused
20 kommentaari:
Mjah. Räägitakse ikka aeg-ajalt sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm lapsele. Aga kui ma mõtlen, mis elu mu isa elas teismelisena, siis on väga palju muutunud. Sakslase (või venelase, vahet pole) tagant näpatud tulirelv ei ole enam ammu igapäevane mänguasi. Koolieelikuid üldiselt ei jäeta koju omapead. Pastelde asemel on Nike või Adidase veekindlad tossud ja kodukootud linase särgi asemel kõrgtehnoloogilised hingavad ja niiskust kehast eemale juhtivad kallid spordirõivad. Tõsise vitsahirmuga kasvab praegu üles väga vähe lapsi, veel mõnikümmend aastat tagasi oli see aga valdav kasvatusviis. Need maailmad, vähem kui 100 aastat on neil vahet, on võrreldamatud. Isegi minu lapsepõlv 30-40 aastat tagasi oli täiesti erinev praeguste laste eludest.
Igasuguste vaimsete häirete ja eripärade statistika ei ole ka tõsiseltvõetav, sest veel 20-30 aastat tagasi ei olnud selliseid diagnoose veel välja mõeldudki, mis praegu tavalised on. Häired kindlasti olid, lihtsalt nimetamata. Sellised lapsi nimetati halvasti kasvavatud lasteks. Mu oma vanaema on isa kohta öelnud, et kui ta oleks nii palju tappa saanud, kui ta ära teenis, oleks ta surnud olnud - tänapäevase hinnangu järgi kindlasti hüperaktiivne poiss. Kas häirete hulk on kasvanud? Tõenäoliselt. Aga kui palju, seda ei oska vist küll keegi öelda. Kui palju on oma osa aktsepteeritavate kasvatusviiside muutumisel, kui palju keskkonnamuutustest tingitud (toit jne), kes seda teab?
Ja see lapse tegevuste kontrollimine. Laps ei saa täiskasvanuks prauhti siis, kui ta 18 saab. See juhtub aegamööda. Laps vajab küll aeg-ajalt kontrollimist (mida väiksem laps, seda rohkem), aga samamoodi vajab ta ka usaldust. See ei ole miskit väärt, kui teismelise iga sammu ja liigutust kullipilguga jälgitakse - see tekitab ainult trotsi ja just nimelt tahtmist salata, varjata ja valetada. Kaotatud usaldust on aga üsna raske taastada.
Minu teadmist mööda said hüperaktiivikud veel 30 aastat tagasi "paha poisi" sildi otsaette ja pidid sellega elama. Karmimal juhul said regulaarselt kere peale ka.
Aga autismispekter ... Vladimir Levi kirjeldab imelises raamatus "Mittestandardne laps" puhast Aspergerit - kummaline rääkimaõppimine, omas maailmas olemine, eriliselt andekas, sotsiaalsete normide mittemõistmine ... Nõukogude Liidus sai see laps, nii nagu Levi kirjutabki, lapseea skisofreenia diagnoosi ja see pidanuks teda saatma surmani, konkreetsel juhul õnnestus haiguslugu siiski dematerialiseerida (kui see just kirjanduslik ilustus ei ole). Kui mina käesoleva sajandi alguses kliinilise lastepsühholoogia praktikal olin, räägiti, et lapseea skisofreenia on üliharuldane, umbes üks juhtum kümne aasta kohta või umbes nii. Ju kõik need autistid vanasti skisofreeniadiagnoosi said ja punkt. Aspergerite kohta aga õppisin mina, et seda häiret esineb ainult poistel ... kuni ma sattusin ühele emmeblogile, kus tütreke oli just Aspergeri diagnoosi saanud. USAs nad ikka leiutavad uusi diagnoose ja lükkavad kõrvale vanu, kogu ülejäänud läänemaailm, mille hulka psühholoogia ja psühhiaatria mõttes ka Eesti kuulub, lonkab tasahaaval järgi.
Tõsi on aga ka see, et üks konkreetne allumatu ja suunamatu autist, kelle peale ma hetkel mõtlen, oleks tõenäoliselt palju mugavam ja - tema puhul paraku küll - ka meeldivam laps, kui emakene oleks talle õigel ajal hakanud piire seadma ja lasteaed oleks taibanud (ja julgenud emale öelda!), mis tegelasega neil tegu on. On palju lihtsam suunata ebaadekvaatselt käituvat kolmeaastast kui ebaadekvaatselt käituvat kaheksa-aastast, kes on täiskasvanuga peaaegu sama pikk. Emake aga on seisukohal, et iga laps on erinev ja iga laps areneb omas tempos, küll tema laps ka hakkab teiste pealt vaatama, kuidas peab käituma ... kui ta neid teisi lapsi enne surnuks ei peksa, ütleb tädi psühholoog kõrvalt. Samas on mul üks autismispektriga laps, kes ei kandnud vist kolmanda eluaastani jalatseid, kuni tublid vanemad talle (vastupidiselt vabakasvatuse ja küll-ta-ükskord-hakkab põhimõtetele) talvesaapad jõuga jalga surusid, kuigi laps kisendas kogu protseduuri ajal hüsteeriliselt. Siis said saapad jalga, laps astuma ja lõpuks ka talveilmaga õue, autistlikke jooni see ei eemaldanud, aga suur samm iseseisva elu võimalikkuse poole oli tehtud. Ma arvan, et vanasti lükati teatud hulk Aspergereid ja muid autismispektri kergemaid juhtumeid nii-öelda üle serva vette - uju või upu -, enamik hakkas ujuma, kuigi ehk alguses mitte õnnelikuna. Tänapäeval lastakse paljudel mittestandardsetel lastel ollagi hm, kiiksudega, märkamata, et paljudel juhtudel on tegu halbade harjumuste või lihtsalt lapse mugavusega, mida poleks üldse tarvis lubada.
Asjalikud kommentaarid, julgeksin isegi ütelda - kvaliteetkommentaarid. Tänan.
Kui ma mälestusi loen, siis sealt näeb ka, et toona pandi häiretega lapsi palju rohkem n.ö silma alt ära. Sh normintellektiga lapsi, kellel oli mingi häire, mille pärast neil ei olnud näiteks oma liigutuste üle täit kontrolli. Ja nii jäid nad ilma igasuguse hariduseta. Praegu on diagnoosimine adekvaatsem. No ja me ka lihtsalt näeme neid rohkem, sest neid ei peideta nii silma alt ära.
Muidu, kui kehalised probleemid kõrvale jätta ja keskenduda psüühikale, siis lugesin millalgi üht artiklit, kus mh väideti, et psüühiliste probleemidega inimeste suhtarv on ühiskonnas kogu aeg umbes sama, lihtsalt silt, mis neile otsaette kleebitakse, sõltub moest, nt 19. sajandil oli popp "hüsteeria" silt. ja et see ei tähenda kusjuures, et silt oleks tingimata vale; see näitab lihtsalt, et inimesel on probleemid on olemas, siis leiavad nad ühe neist väljendusviisidest, mis on parajasti kultuuriliselt aktsepteeritav. Aga see, et väljendusviis sõltub kultuurist, ei tähenda ometi, et need probleemid ei oleks päris probleemid.
Seda, et uued diagnoosid ei muuda suhtarvu, ei saa muidugi väga pika ajavahemiku kohta öelda, sest kaugemat minevikku on raske mõõta, aga nii mõnekümne aasta pealt on andmed juba olemas - konkreetselt võrdles autor 1994. ja 2005. aasta USA andmeid; see oli vahemik, mille vältel diagnooside nimistu oli muutunud, sh oli võimalikke diagnoose juurde tulnud ja diagnoosimiskriteeriumid lõdvenenudd; sellest oli kardetud, et näh, nüüd saab iga teine ameeriklane endale diagnoosi, aga praktikas:
"the number of people receiving a mental-health diagnosis did not go up between 1994 and 2005. In fact /.../ the prevalence of mental health diagnoses actually went down slightly. This suggests that the declarations of the APA don’t have the power to create legions of mentally ill people by fiat, but rather that the number of people who struggle with their own minds stays somewhat constant.
What changes, it seems, is that they get categorized differently depending on the cultural landscape of the moment."
*
Muidu sirvisin ükskord netti ja avastasin, et mu enda kompamistundlikkuse probleem (et paljud naha-aistingud, mida teised vaevu märkavad, on minu jaoks rängalt desorienteerivad) võibki olla neuroloogiline iseärasus, millel on isegi nimi olemas (taktiilne tundlikkus). Ma arvan, et selle teadmine oleks teinud iseendaga leppimise kergemaks. Nt vbla ei oleks ma siis sellepärast, et ma poiste togimist või seda, kui nad tegid, nagu lööks mulle rusikaga näkku, rohkem kartsin kui normaalsed lapsed, nii hirmsasti häbenenud.
NSVL-s hakati autismist rääkima tõsisemalt alles kaheksakümnendatel, ametlikult alles 1989. aastal. Ning mul on ka tunne, et praktikas rakendati kergete häirete ja hüperaktiivsete puhul seda vette viskamist, millest Reet rääkis. Raskete vormide puhul pandi diagnoosiks skisofreenia, mida siis usinalt tablettidega "raviti". Tean seda sellest, et üks mu lähedastest töötas mitmeid aastaid Seevaldi lasteosakonna sanitarina. Muuseas see osakond oli tilluke ühekorruseline puumajake territooriumi paremal taganurgas, kus voodikohtade arv võrreldes täiskasvanud haigete korpustega oli imeväike, millest suur osa oli täidetud just nn. kasvuraskustega lastega, keda uuriti võimaliku diagnoosi määramiseks.
Mõtlen sellele kui palju geeniusi võis meile kaduma minna tänu sellele libaskisofreeniale.
Mul on üks sõber, 55-aastane, kergelt kokutav. Ja hiljaaegu sain teada, et ta oli oma kokutamise tõttu olnud erikoolis. Intellektuaalselt ja emotsionaalselt täiesti terve inimene, ainult väike kõnehäire, mis ligi 50 aastat tagasi nõudis lihtsustatud õppekavaga internaatkooli... Ajaloos on üllatusi. Minu ajal (30+ aastat tagasi) käisid kokutajad kõigest logopeedi juures, ära neid enam ei saadetud.
No halvemal juhul ei saanud üldse kooli. ma ei mäleta selle raamatu nime, kust ma lugesin, ega mäleta paraku ka diagnoosi, aga see võis olla epilepsia. ja see määras normintellektiga lapse hooldekodusse, kus hooldus piirdus kasimise ja toitmisega.
Aga mis häirete avaldumisse puutub, siis pakuks, et keskkond mõjutab seda, mismoodi kaasasündinud iseärasused avalduvad. Ma ei mõtle isegi tingimata kasvatust, vaid üldist fooni. Kui palju on müra, vilkumist jne.
Ja käitumishäiretega vette viskamisega seoses mõtlen, et huvitav, kas juhul, kui see häire avaldus (või võis avalduda) vägivallas, tuli sellisest tegelematusest ka kurjategijaid. Varem oli vägivaldset kuritegevust igatahes rohkem kui tänapäeval, iseasi, mis selle muutumise põhjus on (kuritegevuse vähenemise saab kindlasti suuresti ühiskonna vananemise arvele panna).
Samal teemal mõtlen, et huvitav, kas see, et tänapäeval diagnoositakse rohkem ja pakutakse rohkem tähelepanu ja tegelemist jne, on seotud sellega, et noor põlvkond joob vähem (ja alkoholi ei ole täies ulatuses muude ainetega asendatud, nad ongi tervislikumate eluviisidega). intuitsioon nagu ütleks, et toona võis "vettevisatu" oma kohanemisraskusi alkoholi uputada.
aa, lisaks. Kas tänapäeval ei liigitata erivajadusega lapseks ka andekaid lapsi? vähemalt olen ma Õpetajate Lehest vms kohast sellist juttu lugenud. Erivajadus tähendab siin lihtsalt seda, et temaga peab teistmoodi tegelema kui teistega ja et ta vajab õpetajat, kes oskaks talle eriülesandeid anda - mitte seda, et ta käitub halvemini (kuigi vabalt võib lõpuks ka halvasti käituma hakata, kui ta tunneb, et peab koolis lihtsalt oma tunnid täis tiksuma ja midagi juurde ei õpi) või et tema jaoks peaks asju lihtsustama, vastupidi.
Jah, on küll nii. Meil on koolis käibel nali, et on olemas HEV+ ja HEV- lapsed ehk siis andekad ja abivajajad. Õnnetuseks muutub tegelemata jäänud andekas laps sageli kiiresti abivajajaks. Mul oli ka üks selline laps - pere polnud tema andekust märganud ja noormees lausa janunes keerulisemate ülesannete järele, mitte keegi pole mul testi sellise vaimustusega teinud. Kui lisaülesandeid saama hakkas, läks käitumine ka kohe paremaks. Aga kui poleks olnud tublit õpetajat, kes andekust kahtlustas, tegeleksime siiani käitumishäirega, mis tuli tegelikult igavleva aju vajadusest mingigi väljakutse järele.
Mina oma lapse ja lastelaste põlvkondi võrreldes ütleks küll, et lapsed on muutunud. Käitumishäiretega lapsi on kindlasti rohkem ja minu arust põhjustab seda paljuski tänapäevane elutempo ja valikute rohkus. Vanematel on laste jaoks reeglina aega vähem, sest töö on pingelisem ja nad on lastega suheldes kärsitumad. See kandub ka lastele üle. Teisest küljest aga on laste jaoks kõike palju rohkem, nii meelelahutust, mänguasju, arvutimänge jne. Kui laps nende vahel ennast jagab, siis muutub ta püsimatuks, pealiskaudseks ja läheb kergemini endast välja. Elutempo on kiire, lapsel tekib tunne, et kusagil nurga taga on midagi, millest ei tohiks ilma jääda. Kes veel mäletab, siis nõuka ajal oli üks pooletunnine lastesaade kell kaheksa õhtul ja midagi ka pühapäeva hommikul. Ülejäänud aja sisustasid lapsed lihtsate tegevustega, eelkõige füüsilise liikumisega. Aga tänapäeva laste elu möödub arvutite, teleri ja telefoniga suheldes. Väljaarenemata aju jaoks on see paras katsumus.
Infotulv kindlasti mõjutab lapsi. Aga ma mõtlen, et huvitav, kui palju mõjutab statistikat saamist ka see, mismoodi on muutunud nõudmised käitumisele endale. Nt mulle tundub, et laste omavahelist vägivalda peetakse tänapäeval suuremaks probleemiks kui vanasti. Mu klassis oli kaks vägivaldset poissi, kellest üks puksiti pärast 3. klassi välja, aga ta läks ikkagi kuhugi tavakooli, lihtsalt eliitkool kasutas juhust, et tülikast lapsest, kes ka teeninduspiirkonda ei kuulunud, lahti saada. Teine vägivaldne poiss (kes vist oli õigest piirkonnast) käis rahulikult põhikooli lõpuni (ja peksis teisi). Mu oletus on, et tänapäeval pöörataks sellisele asjale rohkem tähelepanu - et kui laps ikka pidevalt läheb teistele käte-jalgadega kallale või sülitab teiste peale, siis sellele reageeritaks kuidagi. Ja kui sellised lapsed nüüd jõuavad "erivajaduste" statistikasse ja vanasti ei jõudnud, noh, siis tekibki numbrites erinevus.
abauss. pidi olema "kui palju mõjutab statistikasse saamist ..."
Aga Bianca, ma pean mineviku kohta vastu vaidlema: sa ütled, et "Kes veel mäletab, siis nõuka ajal oli üks pooletunnine lastesaade kell kaheksa õhtul ja midagi ka pühapäeva hommikul. Ülejäänud aja sisustasid lapsed lihtsate tegevustega, eelkõige füüsilise liikumisega."
Noh, mina olin nõuka ajal laps, aga minu elu nägi välja rohkem nii, et kui me teleka saime, oli jah lastesaade kell kaheksa õhtul ja midagi ka pühaba hommikul - ülejäänud aja sisustasin ma raamatute lugemisega, tegeledes füüsilise liikumisega ainult siis, kui vanemad suutsid mu raamatute tagant kuidagi õue puksida. Kui meil telekat veel polnud, siis lugesin lihtsalt rohkem. Aga mingit reibast pidevat õueskalpsamist küll ei olnud. Vanemad püüdsid mulle lugemislimiite peale panna, aga ma kavaldasin nad kogu aeg üle (justnagu tänapäeva lapsed kavaldavad nutiseadmetega).
Eks lapsi on erinevaid, ka tänapäeval. Ma ise lugesin ka palju, aga ühised õuesmängimised täitsid väga suure osa mu vabast ajast. Meil oli muidugi suur kamp lapsi mu elukoha ümbruses, nii oli alati keegi olemas. Mängisime rahvastepalli, keksu ja luuremänge, suvel ujusime, talvel suusatasime. Mu lapselaps loeb päris hästi, aga teda tuleb selleks sundida, sest teistest kanalitest tuleb ajaviide kergemalt kätte. Varasemal ajal oligi lugemine enam-vähem ainus võimalus.
Nõus arvamusega 00:21
olen tähele pannud, et netiuudistes tõrjub pilt sõna välja. Ilmselt on "liikuvatel piltidel":)selline võim, et mustvalged trükiread jäävad tahaplaanile. Iiiigav ja aeglane, noorte jaoks. Kui küsisin nooremalt pojalt (s.1989), et kas ta loeb mu blogi vastas ta: sa kirjutad ju nii pikalt.
Blogi autori jutt pani mind alguses nutma. Kui pead igapäevaselt oma kallitega nende probleemidega kokku puutuma, siis näed rohkem. Hiljem emotsioonid tuimestusid ja vaatenurgad ümardusid. Kommentaarid on head, aitäh Reet, olin selle V. Levi raamatu unustanud, nüüd otsisis riiulist välja.
Emmeliina, mul on kahju, et minu kirjapandud nõutus tekitas kurbasid emotsioone. Osaliselt oled selle ise "süüdi". Lugesin tähelepanelikult Sinu blogis mitmeosalist sissejuhatust teemasse ja hakkasin iseenda silmaringi laiendamiseks asjasse süvenema.
Tegelikult oleks ma pidanud seda juba ammu tegema. Minu blogis mõnikord mainitud "külalapsed", nüüd juba täiskasvanud mehed, on peamiselt ühe erikooli kasvandikud. Tänu neile nägin ja näen tänaseni paljusid nende kunagisi koolivendasid ja -õdesid. Praegugi enamiku nendega suheldes märkan, et mõni on jäänudki olema pisut oma mullis, teised teistmoodi (puuduliku põhiharidusega, kuigi dokument olemas), kolmandate puhul jääb siiani arusaamatuks, miks nad tavakoolist jalust ära puksiti.
Ning mida rohkem ma süvenesin, eriti välismaa autoriteetidesse, seda rohkem tundsin, et tegemist on õõtsuva sooga. Midagi teatakse, veel rohkem aga ei teata. Rohkem on küsimusi kui vastuseid. Sellest ka minu nõutus, mida püüdsin väljendada.
Autismi ja muude häirete esinemise sagenemisest... Noh, sa annad oma küsimusele ju ise ka vastuse - kui lapsi oli palju, oli üsna lihtne neist standarditele mittevastavad kusagile ravi- ja hooldusasutusse jalust ära lükata ja need, kes jeelijeeli mingisse normi veel mahtusid, lihtsalt hädapärast koolist läbi vedada. Kui aga lapsi on vähem, siis on iga laps kulla hinnas ja temast üritatakse ikka maksimum asi saada.
Igas klassis oli oma veidrike komplekt. Igas klassis olid mõned pahad poisid ja üksikud tüdrukud, kes kippusid kooli pooleli jätma. Kutsekoole, sh neid, mis võtsid õppima ka ilma põhihariduseta noori, oli rohkem - tänapäeval vist ilma põhihariduse nõudeta erialasid kutsekoolides ei olegi, on LÕK lastele mõeldud kursused. Omaaegsete koolist väljalangejate hulgas ei olnud sugugi nii palju madalama intellektiga inimesi, kuivõrd just sotsiaalselt kohmakaid või hüperaktiivsuse tõttu kohanematuid tegelasi.
Teiseks oli väikesi maakoole, kus veidrikke ehk veidi kergemini aktsepteeriti ja kus väiksem kollektiiv võimaldas neil veidrikel ellu jääda, rohkem. Ja kolmandaks oli ka kooli pooleli jättes siiski täiesti võimalik endale mingisugunegi töö ja amet leida, kasvõi öövalvuri või metsamehe või traktoristi oma. Nüüd kipuvad lihttöökohad siiski vaikselt kaduma, kodanikel on paanika, kodanikud üritavad kõik lapsed ülikoolikõlbulikuks kasvatada, aga ülikoolikõlbulik olemiseks on paraku nõutavad lisaks akadeemilistele teadmistele ka sotsiaalsed pädevused ja niimoodi, ühiskonnapoolsete nõudmiste suurenemise tõttu on pea kõik lapsed tugeva sotsiaalse surve all, mis omakorda võimaldab kõikidel puudujääkidel võimalikult vara avalduda või välja lüüa. Minu meelest kirjeldab Mats Traat mitut sellist kiiksuga inimtüüpi, kes praegu diagnoosi saaks. Luts samuti, Kiir oli ju puhas asperger.
Veel laste vähesusest tulenevalt - kuna lapsi on vähem, siis valvatakse nende järele ka hoolsamalt ja ohutusnõuded on igal pool märksa karmimad kui vanasti olid. Eriti just hüperaktiivsete laste hulgas, ma kujutan ette, tegid omal ajal olmeõnnetused korraliku laastamis- ehk koristamistöö. Nende hulgast, kes ellu jäid, võttis hiljem jällegi kriminaalkoodeks matti.
Ja kolmas laste vähesusest* tulenev konks on see, et vähemaid lapsi tõesti hellitatakse rohkem ja neid piiratakse vähem. Seda aga räägitakse nii hüperaktiivsete kui autistlike laste vanematele spetsialistide poolt - need lapsed vajavad kindlaid reegleid ja rutiinset kodukorda. Karmi käe kasvatust viljelevad vanemad võisid omal ajal tõesti oma lapsi õigemini kohelda kui praegu need vanemad, kes oma lapse absoluutselt kõik piiririkkumised välja vabandavad sellega, et tal on ju diagnoos. Mjah, diagnoos ei ole õigustus lapse kasvatamata jätmiseks. Diagnoosiga lapse kasvatamisele peab, vastupidi, rohkem tähelepanu pühendama. Iseasi on selleks kasvatamiseks valitud meetodid (vägivald lihtsalt ei aita), aga minnalaskmine pole kindlasti õigem meetod, kui rangete piiride seadmine.
*rasestumisvastased vahendid on tulnud, et jääda, omal ajal aga võis üsna kindel olla, et seksimisele järgneb varem või hiljem rasedus. Järelikult polnud eriti mõtet nn lootusetu lapse peale õigustamise auru kulutada.
Ahjaa. "Lumehelbekestest". Need lumehelbekesed ei ole mitte mingid diagnoosiga inimesed. Osalt kasutatakse seda sõna praegu selleks, et vaidlustes oponente vaigistada ja grupikiusamisi õigustada. Osalt tekivad sellised neuroosid just nimelt ühiskonnapoolsete kõrgenenud nõudmiste tõttu ja osalt jällegi seetõttu, et kuna lapsi on vähem, kui varem, siis ongi iga laps erilisem ja erilisele lapsele kehtivad erilised ootused, mille surve on veidi skisofreeniline. Üldiselt on see jälle lihtsalt sõna. Mida annab kenakesti kuritarvitada.
Postita kommentaar