Selle talve surnud 25.

(... järg)

Teine Jaani poeg oli Oskar. Tema oli vaikne poiss ja sulaseks kusagil kaugel. Mina tundsin teda ainult nägupidi. Sõjaajal läks ta kaotsi. Kolmas poiss oli Hermann - ta oli vana Karuaugu 6. poeg ja teda kutsuti Karoll VI. Hermann oli väga lõbus naerune poiss, kõigiti valmis vigurik. Tema oli niisugune poiss, kes ei pidanud mind ja Eevit titaks, kui me alles Purdi koolis käisime, vaid tuli meie aeda karonat mängima. Ta ei rääkinud meiega ülevalt alla, nagu teised täiskasvanud. Hermann tuli koju alles tükk aega peale sõda ja oli väga armetus seisus. Käimine oli tal vilets ja jutt oli ka üsna arusaamatu. Kolhoos pani ta elama Madisele, farmi, et naised teda aitaks. Kuidagi ta elas ka, aga ega see kellegi elu ei olnud. Kui olud juba veidi lahedamaks läksid ja ta ise jäi viletsamaks, viidi ta ära invaliidide koju.

Kõige noorem Karuaugu poeg oli nösuninaga. Lapsena oli miskit haigust põdenud, nii et ta nina luukõhre oli ära mädanenud. Mina teda üldse ei tundnud. Kui ta Korjusele sulaseks läks, oli ta Juksile jutustanud hiiglama haleda loo, kuidas terve ilm teda kiusab ja mõnitab. Juks jutustas seda omakorda meile, omal oli silm märg. Aga kui poiss mõned kuud oli Korjusel olnud, muutus ta nii väänakaks ja kiuslikuks, et Juks ei jõudnud oodata, kunas tast lahti saaks. Ja hiljem ei võinud ta selle poisi nime kuuldagi. See Juhan oli ikka vist üldse kole väänakas. Ega ta kuskil palju üle poole aasta pidama ei jäänud. Sõjaajal jäi ta aga kaduma.

Peale Arno surma ei saanud Erna Velskeril elada ja kolis ära Kellakülasse Kärdi Juksi tühja majja. Siin hakkas ta taludes tööl käima. Minule see väga meeldis, sest nüüd oli mul jälle Poe plika ees "edumaa" Ernaga suhtlemises. Meie isal oli tihti tööjõudu vaja. Erna hakkas meil käima heinal, kartuli panemisel ja võtmisel, viljakoristusel ja teistel töödel. Kui meil maamõõtmine oli, siis tuli jälle Erna abiks.

Erna oli mitu head aastat Kärdi majas. Siis sai ta Sarvemäe Jaanilt soodsa pakkumise. Jaan ise oli vanaks jäänud. Naine oli tal Siberist saadik külmatõves. Jaan oli tsaariajal perega Siberis, kuid eesti aja algul olid nad tagasi tulnud. Sellest Siberi külmatõvest oli naine jäänud eluks ajaks voodisse. Erna oli küll vana, kuid tegi kõik naistetööd ja Jaanil oli üht töötegijat vaja. Jaani õde Liine ja Kirikumäe Liisi olid Sarvemäele ehitanud omale vanaduse põlveks väikse köögi ja magamistoaga majakese. Nüüd oli Liine surnud ja Liisi mehel - maja oli tühi ja see kulus Ernale marjaks ära. Ernast sai varsti terve Sarvemäe perenaine. Jaanist polnud enam mingit asja.

Ernal oli kaks tädi Tallinnas, kes käisid suviti siin suvitamas. Tädi Juuli nägi väga nooruslik ja kena välja. Tal oli 7-8 aastane poeg, kelle nime ma enam ei mäleta. Juuli õmbles suurele rõivaärile meeste veste. Ma enam ei mäleta, palju ta vestist sai. Eriti suur see summa ei olnud, aga virgad näpud teenisid päris kenasti. Juuli mees oli ka tal abiks traageldamisel ja pressimisel.

Teine tädi oli Linda. See nii ilus ei olnud kui Juuli, aga ta oli väga mõnus inimene. Tema mees töötas "Unionis" ja sai head palka, nii et Linda võis kodune olla ja lapsega suvi otsa maal olla.

(järgneb ...)