Selle talve surnud 23.

(... järg)

Arno isal, vanal Karuaugu Jaanil oli kaks naist ja seitse last. Esimese naise lapsed olid täie aruga. Hilda oli tubli välistöö inimene, aga tubase naiste tööga ei saanud ta kuidagi hakkama. Kui me plikuskid olime, siis käis Ester ikka Hilda poisse kasimas. Kui poisid olid suured, oli Hilda jälle omadega mäel. Hilda läks Muhu Hugole mehele, kes oli päevatööline. 39. aasta suvel elasid nad Alltoal kui see põlema läks ja nad paljaks põlesid.

See tulekahju oli kole. Mina olin siis küll Saksamaal, aga sellest on nii paljud inimesed jutustanud, et mul on sellest ka päris selge pilt. Meie kaupmees Härmal oli väga peen proua ja nad mõlemad olid ikka väga peened inimesed ja elasid väga peenelt. Neil juhtus selline õnnetus, et päev enne inventuuri läks pood põlema. Pood põles puhta maha ja tuul pani veel Alttoa ka põlema. Hilda ja Hugo pisku põles kõik. See tulekahju oli sealt ümbruse kandis suur sündmus ja kes vähegi jaksas, läks kustutama. Tüdrukud jutustasid, kuidas nad seal kustutamas olid ja ümbruskonna majadest kraami aitasid välja taluda. Liivamäe oli mäe peal rikas talu. Küll seal olnud trääni, mis hirmus. Pärast, kui oht möödas, talund sisse tagasi. Suur häda olnud - vanaperenaise prääniku kott olnud kadunud. Küllap neeed pisteti lihtsalt kinni. Liivamäelt olid kustutajad läinud Kiilile. Kiili rahvas oli väga kehva. Mamma oli vana ja peale selle naiste töö peale kinnise kätega. Mart oli poissmees, kes tegi tisleri tööd. Seal pole jälle muud olnud kui värske silgu kott, Mardi tööriistad ja koroona laud.

Peale põlemist viidi ümbruskonna taludest neile voodiriided ja muud riidekraaami. Veel vanast peast jutustas Hilda lahvkas, et meie Madleene oli toonud neile teki ja padja. Selle sõja aja nad elasid kuidagi üle. Poisid kasvasid. Umbes 50. aastate algul suri äkki Hugo. Hilda jäi poistega järele. Õnn oli, et poisid olid juba pisut abiks. Aksel saadeti traktoristide kursustele. Teised poisid kasvasid ka ja nii see elu läks edasi. Aksel suri möödunud aastal vähki, Ants suri 60. aastatel vähki. Endel on alles, traktorist ja pole veel vist mitte pensionär. Nemad Hildaga ostsid Tänavotsa talu. Ükskord ma käisin neil. Tahtsin jäärast osta. Siis ei olnud küll eriti korras, kuid muidu asjad olid küll puhtad ja mis sa sellelt 80 aastaselt eidelt õige tahad. Aga jutukas oli ta küll. Luges nagu raamatust, oli see jutt mis ta aegunud, või üsna vale. Nüüd on Hilda juba mõned aastad surnud.

Peale Hilda surma tundis Endel vist end halvasti, et ta Ropsi Roosiga hakkas koos elama. Noh, Ropsi Roosi on nagu ta on. Igavene paks ja jäme traktorist. Tema palk kulub viina peale. Endel ostab toidu. Kõik Hilda poisid olid ja on kained mehed. Endle kohta mehed ainult ütlevad, et logaski. Masin tal vaid imeläbi seisab koos. Ühelgi Hilda poisil pole lapsi. Ainult Aksle naine Leida võttis oma täditütre Aili nooremad lapsed kasvatada.

Aili oli koolis tore tüdruk, meie Tõnuga oli ühes klassis. Hiljem õppis zootehnikuks. Abiellus ühe Männikuga. Suurem asi see Männik ei ole. Veidi ülbe ja justkui pisut loll ka. Minule ta jutt hakkab küll vastu. Ailil oli 10 last ühe teise järel. Eks see ole ikka raske koorem ka ja veel selline jube mees. Pole ime kui inimene lolliks läheb. Praegu on ta küll päris loll. Käib aeg ajalt Jämejalas ravil. Üks vanem vend on tal seal arst. Loll inimene on jälle teistpidi nupukas. Oli omale sõrmkindad kudunud, millega saab peenraha kanda. Peopesas oli midagi suure nööpaugu taolist, kust saab sente välja pigistada. Niisuguse kampsuni oli kudunud, kus rindade järel suured sügavad kausid on.

Aili poisid olid muidu kenad ja igati vastutulelikud, igati abiks, aga meie kuuri on nad mootorratastest ja nende osadest tühjaks talund. Vanemad Aili lapsed on juba omaette, osa on mööda lastekodusid laiali ja 3 või 4 nooremat on Leida hoiu all. Leida tegi targasti. Kuni 50 aastani oli kolhoosis brigadir, siis võttis kõigest lahti, jäi koduseks ja hakkas lapsi kasvatama. Lapsed käivad Purdi koolis ja õpivad üsna hästi.

(järgneb...)