Peaaegu dissident (kummaline juhtum)

sjgelle andis mulle järjekordse ülesande.

Juba lapsepõlvest alates on mind saatnud vastupandamatu, võib öelda isegi haiglaslik õiglustunne. Koos aastate lisandumisega olen suutnud seda tunnet hakata kontrollima. Arvatavasti olen hakanud aru saama, et pole absoluutseid tõdesid ja ka seda, et on asju, mida ei saa ega pole mõtetki "parandada". Kuid lapsena ja noorukina väljendus õiglustunne minu tegudes ja sõnades kontrollimatult.

Sõjavägi. Olgu koheselt märgitud, et mulle ei meeldi

- heietused-mälestused sõjaväest (jääb mulje, et need sõjaväetobedused ongi heietajate elu tipphetked);

- ütlemine, et sõjavägi teeb poistest mehed (vaesed isendid, kes on saanud meesteks ainult tänu sõjaväele);

- tõsimeelne militaarpatriotism (mille ülim väljendusvorm täna on sadu miljoneid kroone raiskav vabatahtlik poolsõjaväeline organisatsioon tuhandete ülekaaluliste, vormiriietust häbistavate onukestega, kes mängivad sõjamänge).

Vaatamata öeldule, siiski kummaline juhtum sõjaväest. Militaristide poistest meesteks kasvatamise programm näeb ette muuhulgas mõtetute tegevuste väljamõtlemist, niiöelda töö immiteerimist. Taoliste tegevuste eesmärk pole resultaat - tehtud töö lõpptulemus, vaid protsess - tobeda käsu vastuvaidlematu täitmine ehk distsipliinidrill. Ühel päeval keeldusin järjekordsest "riigikaitseliselt olulise" töö tegemisest. Järgnes karistus toimkondade näol. Vestlused politrukiga. Kuna viimasele ütlesin otse ja sirgiti, mida mõtlen nõukogude armeest ja nõukogude ohvitserkonnast, siis uued köögitoimkonnad. Viimasega olin tegelikult päri, sest nõudepesu oli vähemalt mõtestatud tegevus. Siis uued vestlused ja sõjaväeringkonna kartser. Kartseris juba tõsisemad "vestlused", milledes jäin kindlaks oma väljaöeldud mõtetele.

Ühel päeval käsutati mind kambrist välja ja järgmisena avastasin end psühhiaatriahaigla sõjaväe osakonnas. Patsientuur koosnes tõeliselt haigetest nõukogude ohvitseridest ja suurest hulgast ajateenijatest simulantidest. Üheskoos tõeliselt märatsevad hullud ja "näitlejad", kes püüdlikult esitamas oma psüühilise haiguse lugu. Minu "ravimine" hakkas farmakoloogilisest zombistamisest. Esimesed 48 tundi olin igaks juhuks paljalt voodi külge seotud. Seda vist mõnede vähemuslaste rõõmuks neljakümne voodikohaga palatis. Kui siis ükskord voodi küljest lahti päästeti, siis algasid järjekordsed vestlused. Minuga tegeles üks major. Kuu aega rääkisime tablettidest ja süstidest selgematel momentidel nõukogude võimust, nõukogude armeest, sõjaväelisest distdipliinist ja muust nõukogude värgist.

Kokkuvõttes lõppes asi meditsiiniteenistuse majori konstanteeringuga: "Sa pole psüühiliselt haige, vaid lihtsalt loll. Kui ma tunnistan sind terveks, lähed sa oma ütlemiste eest tribunali alla. Üldiselt oled sa aga tore poiss ja sellepärast saadan ma komisjonile diagnoosi, et sa oled psüühiliselt haige. Sind saadetakse sõjaväest koju ja tsiviilelus pead elama selle diagnoosiga elu lõpuni."

Nii ka juhtus. Kõik hullari sõjaväeosakonna simulandid olid keeletud. Ei mingeid väikseid mehikesi, sundmõtteid, jälitusmaaniat ja muud taolist. Lihtsalt oma mõtete aus väljaütlemine ja oledki paberitega hull. Elu lõpuni.