Roosa paelaga kirjad 10

Tallinnas, 1 Oktobril 1903





Austatud neiu Erna!

Tänan Teid selle kirja eest, mis mulle saatsite. See tuli nii ootamata, teadmata, äkiste, kui välk ja kõu. Teie kirjutasite, et mina Teie kirjad mitte unustusse ei jätaks ning vastust peaks kirjutama. Ärge arvake siis, et ma oma pikaldase vastusega Teie soovi tähele panemata olen jätnud. Ei-ei, ma olen Teie kirja mitu korda hoolega läbi lugenud, niisama mitu korda olen tahtnud Teile vastust hakata kirjutama, kuid ikka tuli midagi ette, mis minu tahtmist selleks takistas. Ei ole ju praegu ka enam see, mis mineva aasta, kus Teie iga oma kirja peale juba paari päeva pärast vastuse saite, ilma kõigi takistuste peale vaatamata.

Olin ma ju mineva aasta ka veel alles inimene, kes heast tulevikust und nägi ja sellepärast palju võis eneselle lubada. Nüüd aga, kus mul kõiksugu pagana krempled ees on. Kus mina enesest ühes oma tulevikuga niisuguseid õhulossisi ainult ette kujutan, kuidas ma paari aasta pärast mõnel pakasel talvehommikul kusagil kalarannas ühe paadi alt haigutades ning külma pärast lõdisedes ja käsa hõerudes välja ronin, katkise palitu räbala kõvem enese ümber kokku vean ning oma harilikku päeva ametid sellega peale hakkan, et ümber vaatan, kuidas mõne ümmargusema isanda taskuga tutvust võiksin sobitada. Jah, vaadake, kui ma enesest niisuguse pildi omale ette sean, ning kus ma nende möödaläinud Jõulude peale mõtlen, millest ma teile kohe pärast seda nii pitka kirja saatsin, mille peale nii kui Teie kõige oma viimases kirjas lubate, veel lubate vastata, siis ehk leiate mulle vabandust minu pikalduse üle.

Enne kui aga edasi kirjutama hakkan, tänan teid veel üks kord õige südamest Teie kirja eest, iseäranis aga selle laulu eest, mis mulle saatsite, ehk küll, kas ei või selle kirglist ja leegitsevat sisu mõne pettepildiga - Fata morganaga võrrelda? Kuid on, mis on, peaasi, et Teie käest kirja sain, mille peale nüüd vastust kirjutan.

Minu elu läheb ikka nii kui harilikult - vana auklist ja künkalist teed mööda. Uudiseid, iseäranis aga niisuguseid, mis Teid, kui noort ja elurõõmsat neidu peaks huvitama, ei tea ma mingisugust. Olgu nimetada, et Hallik, kellega ma kompaniis töötasin, oma äri käest ära pidi andma ühe endise raamatukaupleja Gustaw Oskarile, kel sellest ametist aimu aga pole. Kui meie tingimistega kokku läheme, siis saan ma tema juures see talve kui ülesvõtja ja retouscher teenistuses olema. kui mitte, siis tahan ma Reisbergi juurde minna, et ennast retouscherimises täiendada. Et ma Peterburgisse tulen, siis ei tea ma nüüd ütelda sellest, et enne protsessi lõppu sellest midagi välja ei tule. muud uudist ma ei tea.

Tallinnas on talve, mis seda igavad linna veel väljakannatamatuks teevad! Kahju, kole kahju, et mu teenistus ja elu koht mitte Peterburgis ei ole! Missugune lõbus elu seal nüüd talvel ole - охъ мама - eks ta ole.

Elage heaste ja õnnelikult, ning saatke ikka vahest, kui Teil aega ja tahtmist juhtub olema, minule mõni harv kiri endi poolt. See saab mind väga rõõmustama.

August

P.S. Olge nii lahke ja ütelge Alfredile, et kuidas võib inimese käekirjas, näiteks August Tierwelt /allkiri/ sedasi terase peale toimetada, et sellest selle järele schtempell välja võiks raiuda ja graveerida. Tervisi minu poolt. August

Ärge unustage, et peate mulle ühe oma päevapildi saatma.