Ülikond

Mäletan lapsepõlve suvesid, kus maal, külavahel tuli vastu külamees pintsakus ja viigipükstes. Selliseid polnud üks või kaks ning veidrikeks keegi neid ei pidanud. Terve küla peale ikka päris mitmed vanaaja peremehed pidasid vajalikuks välja näha esinduslikud. Ning just see eristas neid maaproletariaadist. Mis sest, et ühesugused kolhoosnikud olid tollal kõik. Tänapäeval enam maal naljalt triiksärgis meest ei kohta. Linnaski on ülikonnakandjad ilmses vähemuses. Niinimetatud vabaaja rõivad on sedavõrd mugavad, et mõni noorem mees ehk polegi oma elu jooksul ülikonda kandnud. Detsembris läksin kaheks päevaks suurde linna ja suveabiline oli oma noorema vennaga mul koduhoidjaks. Kasutasin juhust, õpetasin neid pükse viikima ja pintsakut pressima. Uskumatu, et noored mehed seda ei oska.

Mina olin mitukümmend aastat ülikonnamees. Nüüd pole enam põhjust kanda, mõnikord aga tunnen puudust. See on riietusese, mida õigesti kandes parandub mehe rüht, lisandub väärikust ja võib tõusta madal enesehinnang. Pisut kehvasti on lood siis kui ainult staatus sunnib meest ülikonda kandma. Ei tea kuidas nüüd, kuid vanasti olid kõige hirmsamad ülikonnakandjad Tartus. Jalas viikimata torud,  liialt lühikesed või vastupidi pikkusest lontis püksid. Kortsus pintsakud pitsitamas või rippumas ümber keha. Triiksärkidest, lipsudest, mansetinööpidest ma ei räägigi. Kuna mu isa oli tööline, siis lubasin endale vabadust nimetada selle linna ülikondades mehi haritlasproletariaadiks.

Ülikonna kandmisel on oma reeglid. Paljudel on meeles episood kui president Lennart Meri kohendas kunagi ühe haritlasproletariaadi pintsakunööpe. Ning muidugi on ülikonna kõrgeim pilotaaž fraki kandmine. Vabariigi aastapäeva vastuvõtu järgselt kritiseeritakse ohjeldamatult ja kohati taktitundetult naiste tualette. Märkamata jääb see, et kümnest mehest vast ainult kolm on riietatud laitmatult. Frakkide puhul torkab silma mehe ja fraki mõõtude mittevastavus, millest tulenevad muud detailivead. Lubatud õhtuülikonnad ei tee paljudel juhtudel mehi kenamaks, sest mõõdud jällegi valed ning mõnikord särk selline, mida kunagi ei kanta õhtuülikonnaga. Nendest ei saa ma üldse aru, kellel daam kõrval õhtukleidis ja mees igapäevases tänavaülikonnas.

Naised tihtipeale kurdavad, et nad ei tunne ennast naistena. Meestelt reeglina küll ei kuule, et nad ennast meestena ei tunne. Aga mehed virisevad tihti, et nende kõrval pole tõelist naist. Ja käivadki mõlemad karjakasvatajate pükstes kodus, kõrtsus ja kirikus. Seepärast võiks mees ikkagi mõnikord ka ülikonna selga panna ja kindlasti tekib ta kõrvale siis koheselt naine. Ning kui teatud kurtmine, mul pole midagi selga panna, liiga suureks läheb, siis võib mees ju teksade juurde alati tagasi pöörduda.

Veendunud ülikonnavastaste järjele aitamisel võiks initsiatiiv tulla naistelt, sest mees teeb (vähemalt lahutuseni) alati nii nagu naine tahab. Selle järgi toimides kipuvad naised tavaliselt ise ostma mehele ka triiksärke. Siin peaks esmalt endale mõned asjad selgeks tegema. Särki valides ei piisa ainult, et see sobiks ülikonna värviga. Tegelikult on ka selles asjas, mitte ainult ülikonnal, palju pisidetaile. Võib juhtuda, et muidu ka ülikonnamees, kellel stiilitunnetust, ei pruugi naise kingitut selga panna ja jällegi tüli majas.

Kõik need mõtted tulid pähe kui vaatan arvutist ühe mu lähedase, ei nüüd juba kahe, õigemini kolme lähedase fotosid nende elu suurpäevast. Selle pärast ma detsembris linnas käisingi. Ja SEE ülikond oli laitmatu, valgest kleidist rääkimata.