teisipäev, 17. jaanuar 2012

Kõik läheb mööda


Järgneva jutu eellugu on kusagil siinsamas blogis paari aastatetaguse postituse näol. Pean vajalikuks selgitada, et olen kirjutanud kahest erinevast noormehest. Mingil hetkel tegi Rents mulle ühele postitusele kommentaari, soovides teada saada, mis on saanud minu suveabilisest. Ma isegi korra alustasin sellega, kuid poole peal kustutasin. Ma ei saa seda enne teha kui olen iseenda jaoks üles tähendanud, mis sai sellest esimesest poisist.

Temaga on läinud kehvasti. Selle noormehega siis, kelle isa teadmata, ema tapetud ning kes kasvas õega oma sugulase juures hooldusperes. Vaatamata kõigile minu püüdlustele aidata raskel hetkel inimene järje peale, läks siiski vastupidi. Ühel hetkel jättis ta kõik õpingud ja oli jälle tagasi linnas, oma vanaema punkris. Koos kõigi sellest johtuvate tagajärgedega. Uuesti algasid joomingud, tekkisid mingid kahtlased seltskonnad ja lõpuks kodutus. Ma ei suuda ära kiruda oma esialgset naiivsust ja lootust meie sotsiaalsüsteemi suhtes. Kõik need sotsiaaltöötajad, psühholoogid, olematud tugiisikud ja nõustajad... Mäletan, et siin blogiski elasin välja kui ükskõikne, väiksemagi huvita ja hoolimatu on meie ühiselt loodud sotsiaalabi vanemateta isekasvanud noorte elluastujate suhtes.

Mõnikord, kui ta kelleltki telefoni saab, siis helistab. Tema jutud keerlesid algul peamiselt selle ümber, kui palju viina või õlut osteti, kellega joodi, kus ärgati. Kuid nüüd on tekkinud ka pikemaid kainuse perioode. Siis on tunda, et tal on veel õrnhabras usk, äkki rabeleb kuidagi välja. On säilinud ka mingid unistused. Nendel hetkedel küsib ta minult, mida ja kuidas tegema peaks. Pika ärgitamise peale sain ta lõpuks nii kaugele, et ta on teinud endale id-kaardi. Dokumendi, mis on kõigi edasiste sammude alus. Detsembris sain ta niikaugele, et võttis ennast arvele Töötukassas. Aga elukohta tal ikkagi pole. Raha ka ei ole, et kuidagi elu alustada. Hetkel on tal mingi ulualune linnast väljas. Isegi kui ta peaks tööd saama, pole bussisõiduraha, et tööle sõita.

Selles nokk kinni, saba lahti olukorras astusin mina teist korda samasse ämbrisse. Soovitasin tal minna linna sotsiaalosakonda ja rääkida oma lugu ausalt ära. Seda, et on üheksateist aastane. Vanemateta. Hooldusperest lasi alaealisena jalga, õppimised jättis pooleli. Töötanud ei ole. Elukohta ei ole. Elu hakkab kiiva kiskuma, kuid säilinud on veel soov ja lootus, et midagi saab muuta. No mis seal rääkida, nendel seal peaks olema siiani veel toimik alles, mis avati kui nendesamade sotsiaaltöötajate initsiatiivil väike poiss alkohoolikust emalt ära võeti. Toimikust on näha, et ta ei ole saanud orvule seadusega ettenähtud elluastumise toetust, rääkimata sotsiaalkorterist (ning ega keegi ametiisik talle tema õigusi ei olegi kunagi selgitanud ega pakkunud). Kogu selle jutu mõte oleks selles, et kas ta võib loota töökoha leidmisel ja töölepingu sõlmimisel mingile ühekordsele toetusele, et üürida mingi tagasihoidlik elamispind ja jätkuks ka pisut elamisraha esimese palgani.

Kõigile meile pole võrdselt antud suhtlemisoskust ja -julgust. Mina isklikult olen ka muutunud siin oldud aastatega väga inimpelglikuks. Mida rääkida siis noorest inimesest, keda praktiliselt pole eluks ja taolisteks asjaajamisteks ette valmistatud. Pealegi tunnevad paljud mehed ja mehepojad sedasorti avameelset juttu rääkides ennast ikka väga sandisti - hingestriptiis või sedasi. See pidi suur eneseületus olema, et ta selle käigu ikkagi ette võttis ja nende tädidega rääkis. Ning tulemus...?

Ta leidis ülesse selle sama inspektori, kes temaga (loe: toimikuga) kogu lapsepõlve tegeles. See aga ei saanud üldse aru, mis temast tahetakse. Siis pääses ta ühe teise sotsiaaltöötaja jutule, kes kuulas noormehe kiirustades ära, lehitses paljumainitud toimikut ja suunas kuhugi linnaserva, et seal temaga tegeletakse. Poisi kirjelduse järgi sain aru, et tegemist oli mingi narkarite ja alkohoolikute rehabilisatsioonikeskusega. Selline, kus maalitakse lillekesi ja tehakse rühmatööd ja motiveeritakse end kogenud psühholoogide käe all. Samal õhtupoolikul kutsutigi noormees tagasi psühholoogiga vestlema. Tark psühholoog oli. Pärast pikka vestlust konstateeriti, et hetkel pole noormehel küll selle keskuse abi vaja ja jääb mõistetamatuks, miks ta üldse sinna suunati. Psühholoog tegi enamgi veel.  Pannes kokku faktide rea, leidis ta, et antud juhtumil peab konkreetset abi pakkuma see vald, kus oli poisi viimane ametlik elukoht ehk siis hoolduspere asukoha sotsiaaltöötajad.

Nädal pudelikorjamist ja poiss oli bussiga tagasi oma "kodu"vallas. Külastas õde ja järgmisel päeval oli vallamajas. Teadagi teda ei oodatud - et kadunud poeg on koju tulnud. Ülilühikese kohtumise lõpetas sotsiaaltöötaja küsimusega: "Kas sa tahad, et ma võtan su õe ja eaka sugulase toetusest sulle raha?" Muidugi ei tahtnud suur vend, et tema väikeselt õelt raha ära võetakse. Ja sellega oligi kõik.

Minu juurde ta ei tulnudki. Kusagil ülejärgmisel päeval ta helistas mulle. Telefonis oli taustaks üpris ühemõtteline läbu. Sellel hetkel ta täis ei olnud, võtnud küll:

"Näed, ma tegin kõik täpselt nii nagu sa õpetasid. See on samamoodi kui sa mind tollal haiglast ära tõid ja rääkisid, et on olemas tugiisikud, psühholoogid, sind kindlasti aidatakse. Mis sitta mind siis aidati? Miks ma nüüd pidin sinu soovitusel jälle ringi jooksma, ennast alandama, paluma? Mis kuradi abi - mine lillekesi joonistama! Lihtsalt mind pole kellelegi vaja, KELLELEGI!"

Raske on olla ebaõnnestuja. Pärast tema telefonikõnet otsisin arvutist just selle laulu mängima ning nüüd mõnikord kuulan seda ikka ja taas. Ma olen liiga vana, et uskuda selle laulu sõnu. Kuigi väga, väga tahaks.



8 kommentaari:

tyyp ütles ...

oh, see on nii keeruline probleem.
olen seitseteist aastat selle küüsis vaevelnud. kulutanud kabinettide uksi, sest tahtsin aidata kahte väikest poissi.

lõpptulemusena olen selle tegevuse tagajärjel hetkel ise töötu.

ma ei põe. töötuks olemist.
ma ei süüdista. mitte kedagi.

ka ametnikud on inimesed ja nende käed on seotud.

mustkaaren ütles ...

Sel ajal, kui ma noor kodutu olin, seisnes abi yksnes riider2balate jagamises. Toit, eluase, erinevAD KROONILISED HAIGUSED - need ei huvitanud kedagi.
Hiljemolen kohanud samasugust suhtumist ja mitte v2he. Praegu tean, et riigi abistruktuurid pakuvad minimaalset elustamispaketti ja k6ik. Oma peret ja vara pean ise kaitsma, politseid see ei huvita. Kuidas pere hariduse, maksmata palkade, 6nnetusjuhtumite, kuriteoohvriks sattumise jm korral edasi peab tegutsema - samuti ei huvita kedagi. M2letad, kudas paar kuud enne mu erakorralist seljal6ikust neuroloog ytles, et mingeid uuringuid pole vaja, v6imlema peab ja valuvaigisteid s88ma?
Ma olen juba 37 ega jaksa enam riigi v2rdjakarjaga s6dida. Kysin t2pselt samamoodi: kuidas mind lillede maalimine aidata saab?

Maire ütles ...

Seda lugu lugedes tundsin, kuidas lähen aina enam ja enam vihaseks... meie riigi peale. Ja sotsiaaltöötajate peale, kellest, muide umbes pooltel pole tänagi veel erialast haridust. Teine pool asjas on muidugi see, et sa oled see, kelleks su vanemad on sind teinud isegi siis, kui oled neist eraldi kasvanud ja kuidagi järje peale saanud... see allakäik on ikka nii lihtne tulema. Nagu geenid oleksid määravamad kui keskkond, kuigi täna arvatakse, et 50%/50%. Vähe on neid, kes suudavad teistsugust elu elada, kui minevik selline. Kohutavalt abitu tunne tuleb selliseid lugusid lugedes.

Anonüümne ütles ...

Olen elus kokku puutunud paljude viinaküüsi langenud õnnetutega. Algul olin veendunud, et neid saavad aidata ainult usklikud. Vahel suudavad nad tõesti inimesi pinnale tõsta, aga usku on ka mitmesugust. Nüüd tean 2 juhust, kus usk viis kõrgelt haritud inimesed hoopis teise äärmusesse.. Nüüd on nad omastele kadunud, sest materiaalselt ja hingeliselt on nad nii ära pööratud, et tunnistavad ainult oma sekti. Enam ei julge seda lootuse kaotanud inimestele soovitada. Aga võiolla siiski? Viinakuradist saadekse ju lahti!
E.- L.

krati ütles ...

Iseenesest ei lähe siin midagi mööda.
Kõik nõuab aega, ja sasipuntra lahkamist.
See poiss peaks küsima, kas tal endal on iseennast vaja?
Ja kui see poisike blogikirjutajale helistab, siis on tal vist siiki õhkõrn lootus välja ronida sellest mülkast.
Ehk ootab abikätt , seda ainsat mis tal elus olnud on, ka seekord?
Laisk ta ei olnud ju, nagu ma aru sain.

Hundi ulg ütles ...

Tänan kõiki, kes lugesid ja eriti neid, kes kaasa rääkisid.

Nagu iga elukutse puhul nii ka sotsiaalsfääris töötab igasuguseid. Ning minu eesmärk pole kedagi neist otseselt kritiseerida. Küll olen aga veendunud, et etteantud mängureeglid ei lase tihti ka kõige parematel neist teha oma tööd hästi. Selliselt nagu nad võib olla ise tahaksid.

lehmlendab ütles ...

Ma ei tea, kust noormees pärit on ja kus elab. Pärnu kandis teeksin järgmist - suunaksin poisi Samaaria turvakodusse. Kui tal on soovi, siis seal on võimalik jalad alla saada, paar inimest, kelle olen sinna saatnud, on saanud. Elatakse küll paarikesi tubades, kuid tegemist on normaalse majaga, aidatakse ka tööga.
Asutused on tasulised - aga: noormehel on õigus saada tuge vallalt, kus tal on sissekirjutus. Jutt, et midagi võetakse ära tema vanaemalt või õelt on lauslollus, ta ei ela nendega koos, ei kuulu nende leibkonda.
Nagu varem mainisin, olen kaks inimest turvakodusse saatnud, mõlemal korral oli sotsidelt maksmiseks tõsine vastuseis. Ühel juhul piisas kisamisest, teisel juhul helistasin ministeeriumisse ja palusin nõus, mida sellises olukorras tegema peaks - paar tundi hiljem oli maksmise mure lahendatud. Sots-ministeeriumi võib üldse julgelt helistada, kui olukord absurdseks kisub. Ilmselt noormehel endal selleks hakkamist pole, võib abi vajada. Üldse soovitaks kõigile julgemalt kõrgemalt poolt abi ostida, kui sotsidega hakkama ei saa, nende mugavus tugineb just sellele, et abivajajatest pole reeglina enda eest seisjaid ja neid on väga lihtne eemale peletada. Pealegi, kui noormees tõesti tahab välja rabelda, siis varsti suudab ta juba ise oma elamise eest maksta, nagu öeldud, vähemalt Pärnus aidatakse ka tööga. Samaaria on küll kristlik asutus, kuid usku peale kindlasti ei suruta. Kurb on see, et tegelikult on see ka ainus koht, mida mina tean, kuhu sellises olukorras noormeest võiks suunata.

Hundi ulg ütles ...

Aitäh, Lehmlendab, eh, on aga nimi :)

Andsid mulle tõuke uskumaks, et kuidagi ikka saab kui ei saa. Minu kirjutamise hetkemeeleolu ja abituse tunne selle poisi suhtes on vast ilmekamalt kirjeldatud ühes varasemas postituses: http://hundiulg.blogspot.com/2008/08/thtsa-peva-eelhtul.html

Proovin seda pusa edasi harutada. Tänan Sind.