Raamatukogu ja raamat

Minuga on olnud läbi elu selline asi, et ma ei oska võtta absoluutseid seisukohti. Olen mõnikord isegi pisut kadestanud selliseid inimesi, kellel on iga asja kohta oma kindel arvamus ja veendumus, et nende tõde on ainuke tõde. Mis sest, et reeglina on sellised kindlameelsed kas just rumalad aga pealiskaudsed kindlasti. Nii puudub mul ka kindel seisukoht selles raamatukogude pisireformi asjus, mida suur reformaator otsuseks vormistas ja mille järellainetused tekitavad hetkel veel pisut poleemikat.

Üldiselt on ju kõik õige. Iga vald otsustab ise, kas ta elanikele on raamatukogu vajalik, milline see raamatukogu peab olema sisult ja vormilt ning vastavalt sellele rahastab. Riik aitab ka piskuga, kuid tahab omapoolse toetuse osaliselt siduda sihtotstarbeliselt eesti kultuuri edendamisega. Ning ega ministeerium kirjuta ette, millised konkreetsed kodumaised autorid kirjutavad väärtteoseid. Kehtestatud kriteeriumide järgi teevad seda kirjandusega tihedalt seotud inimesed. Viimaste aastate Kultuurkapitali kirjanduspreemiate nominatsiooni järgi on väärtkirjanduse viljelejateks tunnistatud terve rida autoreid. Ülejäänud ootavad oma aega, et saavutada kirjaniku staatus suure tähega ning saada väljateenitud väärikas koht raamatukogude kohustusliku kirjanduse riiulis. Samamoodi nagu on palju autoreid, kes kirjutavad lastele, kuid tunnustatud lastekirjanikuks pole veel saanud. Või luuletajad...

Kogu selle lühikese avaliku arutelu käigus häiris mind paar asjaolu. Esiteks Rein Lang. Tema esinemine novembri keskpaiga saates "Kolmeraudne" oli igati sümpaatne: idee on käidud välja arutamiseks, midagi pole otsustatud jne. Ning poolteist kuud hiljem juba ultimatiivne ministeeriumi teade sellest, et kõigil möla maas, teeme nii nagu lühike ja paks ütleb. Ma ei tea, mitut ministeeriumit peab Rein Lang veel valitsuses juhtima, mõistmaks, et kodanikuühiskonnas pole viisakas oponentide peale sülitada. Aga ju ta siis kuulubki nende enesekindlate inimeste hulka, keda esimeses lõigus kirjeldasin. Just selline käitumine tekitabki kõhedust, et mingil hetkel oleme ülekantud tähenduses, mõtteliselt, tagasi fotol kujutatu juures.

Olgu lisatud, et meie endi ajaloos on tsensuur ja raamatute otsene hävitamine olnud kirjandusloo lahutamatu osa. Tuletagem meelde kasvõi August Jakobsoni, Paul Rummo, Rudolf Sirge ja Mihkel Jürna tegemisi vahetult pärast sõda. Aga miks ka mitte mõne muu tuntud kirjaniku toimetamisi tsaaririigis, esimese vabariigi ajal ja hiljem.

Selle raamatukogude reformi pseudodemokraatliku arutelu teine häiriv asjaolu oli minu jaoks erinevate autorite vastandamine. Olen üle poole sajandi järjepidevalt raamatuid lugenud ja võin kindlalt öelda, et lugeja vajadused muutuvad koos elukogemusega. Mingil ajahetkel oleksin olnud ka mina kindlasti vaimustuses Maarja Kangro, Jan Kausi või Tõnu Õnnepalu tekstidest. Ajal millal minu põlvkond jõlkus Pegasuse ja Moskva kohviku vahel olid lihtsalt teised nimed kultuuritaevas. Ühel hetkel oled aga elanud niikaua, et ilukirjandusest eriti enam elutõdesid ei otsi, maailmaavastamise valud ja rõõmud on möödanik ning leiad, et lihtsuses, isegi primitiivsuses on oma võlu ja sügav mõte. Seepärast, kuigi Cartlandi pole lugenud, julgen ometi tunnistada, et "põlatud" Erik Tohvri kolme romaani lugesin küll ja pole see midagi nii ajaviitekirjandus.

Ning kõige enam häiris reformipooldajate kaudselt loodud kuvand raamatukogutöötajast. Need on sellised rumalad ja harimatud tädid, kelle intellekt on suuteline vastu võtma ainult ajaviite ja kollast kirjandust. Seepärast ostavad nad oma kogudesse alaväärtuslikku saasta ohjeldamatult ja määrivad seda igati oma lugejatele pähe. Grupp kirjandustegelasi on ministri targal juhtimisel astunud sellele otsustavalt vastu ja seadus on nüüd rääkinud.