kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Peeglike, peeglike seina peal


Ma loen internetis pisteliselt nende riikide ajalehti, kus mu lapsed elavad. Mingit kindlat eesmärki ei ole, proovin vaid saada ettekujutust sellest keskkonnast kus nad oma elu elavad. Juhuslikult jäi pilk peatuma ühel krimiuudisel, mis kirjeldas surmaga lõppenud autoavariid. Hukkus minule nimepidi tuttav koolikaaslane, kes, tuleb välja, elas juba paarkümmend aastat välismaal. Kunagisest elust pole mulle ei  sõpru ega tuttavaid jäänud. Erandiks on vaid üks inimene, samuti kunagine koolikaaslane, kellega suhtleme juba palju aastakümneid. Tema tundis hukkunut kunagi lähemalt.

Telefoni teel sellest juhtumist rääkides leidsime ka ühe veebilehe, kus on ülesse riputatud fotod aastatetagusest klassi kokkutulekust, kus surma saanud mees õppis. Põhimõtteliselt pidanuks ma teadma kõiki fotol olevaid. Kuid... nendel piltidel oli vaid grupp vanamehi ja juba eakaid naisi. Ei, ega need inimesed koledad polnud. Oma vanusekategoorias ilusad, kuid esimese hooga ei tundnud me kumbki neis ära kunagisi noori inimesi. Kusagil pool tundi proovisime me telefoni teel, kummalgi arvutis fotod ees, viia kokku koolikaaslaste nimesid piltidel kujutatutega. Õnnestus see kusagil 60% ulatuses.

Seejuures on huvitav, mida aastakümned inimese välimusega teevad. Kunagised iludused tunduvad nüüd lihtsalt tavaliste naistena. Mõnest hallist hiirest on seevastu saanud võluv nooruslikult mõjuv piltilus daam. Kunagisel apollotorsoga poisil on nüüd püksirihm kõhtu üleval hoidmas. Klassi väikseim ja kõhetuim poiss seevastu näeb välja nagu oleks kümnevõistluse äsjane maailmameister. Kuid ega need muutused ainult drastilised ole. Mõni, kes koolipõlves oli ilusa, kena või huvitava välimusega, on seda ka praegu. Paraku ja mõistetavalt pole praegune ilu võrreldav noorpõlvega ja meil mõlemal oli ikka tükk tegemist, et ka neid ilusaid ära tunda.

Mul on igatahes hea meel, et iseennast harva peeglis näen. Habemeajamine on jäänud ka sedasi käe sisse, et selleks toiminguks ma peeglit ei vaja. Pärast telefonikõnet läksin spetsiaalselt oma peegelpilti uurima. Silmitsesin sealt vastuvahtivat vanameest päris kaua. Ju see vist ikkagi olin mina, kuigi midagi tuttavat selles näos küll polnud.

P.S. Internet on täis selliseid enne ja nüüd fotosid. Kopeerin siia kahe noore inimese pildid. Üks on maailmakuulus ja teine ka kuulus omal maal ning kaugemalgi.


7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pakuksin, et pildistatud on noort Toomast ja Evelini

Anonüümne ütles ...

Ei ole eelnimetatud. Pildile hiiremärki asetades on ju näha, kelle fotod on. Poisi eesnimi algab J-ga ja tüdruku oma A-ga.
Teine anonyym.

Anonüümne ütles ...

Mulle tundub, et esimesel pildil on Gagarin. Aga teine pilt... hmm... midagi tuttavat nagu on...


Kolmas anonyym :)

soodomakomorra ütles ...

äkki see tüdruk on Ada Lundver?

yrt ütles ...

Juri Gagarin ja Anne Veski?

Anonüümne ütles ...

Yrt ütles vist õigesti ;)

Hundi ulg ütles ...

Ongi nii nagu Yrt ütles. Ning minu tähelepanek on see, et poisse on millegipärast kergem ära tunda kui tüdrukuid. Või vähemalt nii oli see postituses kirjeldadud juhtumi puhul.