Tavaline talvepäev - tudengite meeleavaldus

Minu poolt oleks vastutustundetu võtta mingi seisukoht koheselt seaduseks vormuva kõrghariduse reformi suhtes. Ma pole selle asjaga isiklikult ja vahetult seotud varsti pea juba kümme aastat. See on liiga pikk aeg, et kujundada adekvaatne isiklik arvamus. Minu oma lastest mõni veel küll õpib kõrgkoolis, kuid ega ma ausalt öeldes ei tea, mida nemad asjast arvavad ja kas nad üldse midagi arvavad.

Kunagise huvilisena olen siiski jälginud diskussioone ning lugenud asja kohta poolt- ja vastuargumente. Minu arusaamist mööda ei käi vaidlus sedavõrd kõrghariduse sisu ja kvaliteedi üle. Vaidlus on keskendunud tegelikult hoopis tudengite sotsiaal-majanduslikule toimetulekule ühelt poolt ja hariduse rahastamise eelarvelistele probleemidele teiselt poolt. Ning kumbki osapool mõistagi argumenteerib oma arvamust muuhulgas ka tagajärgedega, mida reform võib kaasa tuua kõrghariduse kvaliteedile. Eilne päev pidi olema selles diskussioonis oluline.

Tegelikult aga ei toimunud eile midagi. Kahtlemata tuleb tunnustada neid noori inimesi, kes pidasid vajalikuks oma seisukohti avaldada nendel pisimiitingutel, mida täna ebaproportsionaalselt suurelt meedias kajastatakse. Eriti tõstaksin siinkohal esile gümnasiste. Mis aga tudengite enamusse puutub, siis 70 tuhandest üliõpilasest oli väljas paarsada. Või nagu minister ise õhtuses televisiooni uudistesaates seda diplomaatiliselt kommenteeris kuidagi nii, et enamik üliõpilasi sellel ajal tegelesid õppetööga auditooriumides või raamatukogus. Ma ise arvan seevastu, et arvatavasti enamus tudengitest olid miitingute tegemise ajal hoopis tööl ning pisut on ehk neis mõlemis väites ka natuke irooniat.

Eilsest päevast saan teha enda jaoks vaid ühe järelduse - ju siis minister Aaviksoo on ka õppurite enamuse arvates õiget asja ajamas. Kõnealune reform tegelikult kedagi niiväga ei puudutagi ja ei huvita. Sest läbi aegade on olnud just tudengkond see, kes on muutnud maailma ja meie arusaamist sellest.

Päevad, mis muutsid maailma - Pariis, mai 1968