laupäev, 28. jaanuar 2012

Ülikond

Mäletan lapsepõlve suvesid, kus maal, külavahel tuli vastu külamees pintsakus ja viigipükstes. Selliseid polnud üks või kaks ning veidrikeks keegi neid ei pidanud. Terve küla peale ikka päris mitmed vanaaja peremehed pidasid vajalikuks välja näha esinduslikud. Ning just see eristas neid maaproletariaadist. Mis sest, et ühesugused kolhoosnikud olid tollal kõik. Tänapäeval enam maal naljalt triiksärgis meest ei kohta. Linnaski on ülikonnakandjad ilmses vähemuses. Niinimetatud vabaaja rõivad on sedavõrd mugavad, et mõni noorem mees ehk polegi oma elu jooksul ülikonda kandnud. Detsembris läksin kaheks päevaks suurde linna ja suveabiline oli oma noorema vennaga mul koduhoidjaks. Kasutasin juhust, õpetasin neid pükse viikima ja pintsakut pressima. Uskumatu, et noored mehed seda ei oska.

Mina olin mitukümmend aastat ülikonnamees. Nüüd pole enam põhjust kanda, mõnikord aga tunnen puudust. See on riietusese, mida õigesti kandes parandub mehe rüht, lisandub väärikust ja võib tõusta madal enesehinnang. Pisut kehvasti on lood siis kui ainult staatus sunnib meest ülikonda kandma. Ei tea kuidas nüüd, kuid vanasti olid kõige hirmsamad ülikonnakandjad Tartus. Jalas viikimata torud,  liialt lühikesed või vastupidi pikkusest lontis püksid. Kortsus pintsakud pitsitamas või rippumas ümber keha. Triiksärkidest, lipsudest, mansetinööpidest ma ei räägigi. Kuna mu isa oli tööline, siis lubasin endale vabadust nimetada selle linna ülikondades mehi haritlasproletariaadiks.

Ülikonna kandmisel on oma reeglid. Paljudel on meeles episood kui president Lennart Meri kohendas kunagi ühe haritlasproletariaadi pintsakunööpe. Ning muidugi on ülikonna kõrgeim pilotaaž fraki kandmine. Vabariigi aastapäeva vastuvõtu järgselt kritiseeritakse ohjeldamatult ja kohati taktitundetult naiste tualette. Märkamata jääb see, et kümnest mehest vast ainult kolm on riietatud laitmatult. Frakkide puhul torkab silma mehe ja fraki mõõtude mittevastavus, millest tulenevad muud detailivead. Lubatud õhtuülikonnad ei tee paljudel juhtudel mehi kenamaks, sest mõõdud jällegi valed ning mõnikord särk selline, mida kunagi ei kanta õhtuülikonnaga. Nendest ei saa ma üldse aru, kellel daam kõrval õhtukleidis ja mees igapäevases tänavaülikonnas.

Naised tihtipeale kurdavad, et nad ei tunne ennast naistena. Meestelt reeglina küll ei kuule, et nad ennast meestena ei tunne. Aga mehed virisevad tihti, et nende kõrval pole tõelist naist. Ja käivadki mõlemad karjakasvatajate pükstes kodus, kõrtsus ja kirikus. Seepärast võiks mees ikkagi mõnikord ka ülikonna selga panna ja kindlasti tekib ta kõrvale siis koheselt naine. Ning kui teatud kurtmine, mul pole midagi selga panna, liiga suureks läheb, siis võib mees ju teksade juurde alati tagasi pöörduda.

Veendunud ülikonnavastaste järjele aitamisel võiks initsiatiiv tulla naistelt, sest mees teeb (vähemalt lahutuseni) alati nii nagu naine tahab. Selle järgi toimides kipuvad naised tavaliselt ise ostma mehele ka triiksärke. Siin peaks esmalt endale mõned asjad selgeks tegema. Särki valides ei piisa ainult, et see sobiks ülikonna värviga. Tegelikult on ka selles asjas, mitte ainult ülikonnal, palju pisidetaile. Võib juhtuda, et muidu ka ülikonnamees, kellel stiilitunnetust, ei pruugi naise kingitut selga panna ja jällegi tüli majas.

Kõik need mõtted tulid pähe kui vaatan arvutist ühe mu lähedase, ei nüüd juba kahe, õigemini kolme lähedase fotosid nende elu suurpäevast. Selle pärast ma detsembris linnas käisingi. Ja SEE ülikond oli laitmatu, valgest kleidist rääkimata.

17 kommentaari:

=E= ütles ...

"Clothes make the man. Naked people have little or no influence on society." - Mark Twain -

Aplaus naissoo poolt! Ma mõtlen kah ahastusega kapuutsipoisse vaadates (sest linnapildis domineerib selline isend), et kuhu küll kõik (ülikondades) mehed jäid? Ma ei mõista mehi, kes väidavad, et "lips poob" ja "ülikonnaga ei saa istuda" ja kõik need muud vabandused end mitte korrektselt riietada. Kui naised kogu aeg vinguks, et seelik kisub, rinnahoidja õlapaelad vajuvad alla ja sukasilmad jooksevad, siis... lõpetamegi kõik igal pool dresse ja T-särke kandes? Mis on ka muidugi võimalus, aga mitte kõige esteetilisem...
Ma mäletan terve oma elu, kuidas ema SUNDIS isa ülikonda kandma, kui mingi kaalukam sündmus aset leidis, aga ometi oli isa ise see, kes oma riiete eest hoolt kandis. Ise viikis, ise harjas... ja mulle õpetas kah, kuidas mitmel erineval moel lipsusõlme siduda. :D See oskus on mulle rohkem kui korra elus kõvasti sotsiaalset kapitali tekitanud. (Ühel hiljutisel juubelil sidusin kolmele mehele lipsu kaela, kelle enda tehtud sõlm oli lihtsalt veidi käkk...) Ma olen täiesti nõus Sinuga, meesterahva riietamine on filigraanne oskus, millega üha vähemad hakkama saavad. Aga üha vähemad ka märkavad. :(

Eve Piibeleht ütles ...

Sellele kirjutaksin alla. Kahe käega. Ise olen mõelnud, et kas olen nüüd siis piisavalt vana vingumaks, et noorus näeb kole välja. Siiski pole asi ainult selles, mujal Euroopas rännates seda dressi-tossuriietust nii palju ei kohta.

Elviina's blog ütles ...

Loomulikult on lontis riietes mugavam liikuda, aga need võiks siiski jätta koduseks riietuseks, siiski mäletan, et nõuka ajal mu esimesel mehel ei olnudki muid riietust kui viigipüksid, triiksärk, ainult lipsu ja pintsaku jättis kodus ära.

Võib-olla teadvustmata on hakatud järgima soome turistide riietust

Anonüümne ütles ...

Minu arvates on see Sul väga õigeaegne tähelepanek. Ka mind riivab, kui mehed ei oska ülikonda kanda. Eriti kurb on näha korporante, kes kannavad kohustuslikult vahel ülikonda! Siis meenub alati minu ema ütlus tema-aegsete ohvitseride kohta, kes vahel ka tsiviilriideid kandsid. Need olid ikka kas suured või väikesed . Muidu toredad mehed sattusid sellepärast neidude naeru alla. Õnneks minu ohvitseri ülikonnad, nii sõjaväes kui ka tsiviilis olid alati rätsepatöö ja pükste viikimine tema isiklik lõbu.

Positiivse poole pealt tunnustan meie telediktoreid, kes viimasel ajal on väga soliidse väljanägemisega!
Ene-Liis

notsu ütles ...

Mulle tuli lontpõlveliste haritlaste peale meelde, et intellektuaalide hulgas läks moodi lohaka (kortsus, kunstipäraselt narmendava, halvastiistuva) riietusega ringi käia juba 16. sajandil - siis oli see vastavastatud lihtrahvalikkuse huvides (just olid õukonnakombed küllalt peeneks harjunud, et lihtrahvas oli muutunud huvitavaks); aga üleüldine demonstratiivne riietepõlgus on muidugi juba vähemalt antiigist peale teatud intellektuaalide tiiba iseloomustanud. Umbes et "vaimuinimene ei ole edev" ja siis valitakse endale hoolega lohakaid rõivaid. Või tantsis demonstratiivselt halvasti nagu Puškin, sest vaimuinimesele ometi kehailu ei sobi.

Ma muutun meeste kesise riietuse peale kurvaks siis, kui on näha, et mehel loomupärast edevust oleks, aga ta ei saa/oska seda kuidagi välja elada.

Aga selle koha pealt, tuleb möönda, see 19. sajandi lõpuaegadest pärinev ülikond väga rikkalikke võimalusi siiski ei anna. Heake küll, väikesi detailierinevusi on, aga isegi 19. sajandi algul oli meestel veel ülikonna värvide vahel palju suurem valik - ilma et seda oleks eriliseks ekstravagantsuseks peetud. Ja tollased lõiked olid tihti ka figuurisõbralikumad.

Hundi ulg ütles ...

Teatud ükskõiksus oma riiete suhtes oli mitmegi Tartu legendaarse professori tahtmatult tekkinud imago osa. Ning see oli armas ja lõbus.

Paraku aga enamik lontpükstes haritlasi ei küündinud oma intellektuaalsetelt võimetelt boheemlaslike suurkujude tasandile. Ja nende pärisosaks jäi lihtsalt lohakus ja kasimatus.

Ning üks mälestus jäi veel üles tähendamata. Praegu loeme ajaviiteajakirjandusest inimestest, kelle ameti või tegevuse ette lisatakse sõna staar. Ei tunne ega tea neid inimesi. Ülikonnaga seoses meenub aga, et kunagi olid tõelised staarrätsepad, kelle juurde pääsemiseks olid järjekorrad vähemalt üle poole aasta.

=E= ütles ...

Puškin tantsis halvasti???
Keeldun uskumast! :D

Aga no õnneks mäletame me temast midagi muud. Ka suusamütsiga prohvessoriärradest jääb lisaks suusamütsile ja pruunile kehvalt istuvale ülikonnale meelde nende särav loengumaneer ja ületamatu karisma.

Mina näiteks ei teagi, kes ja kus tänapäeval enam ülikondi õmbleb. Minu rätsep kahvatus ja hakkas selle mõtte peale värisema ja leidis vabanduseks, et ega tegelikult ju meeste ülikonnariietki väga enam poodides ei müüda.

notsu ütles ...

demonstratiivselt halvasti. Võib-olla salaja oli väga nõtke tantsija, aga ei sobinud ju. Konkreetsel juhul oli tegemis masurkaga, mis oli kümme-paarkümmend aastat tagasi sobinud just oma osavuse näitamiseks, aga

"1820. aastatel hakkas tantsimise "kõrgseltskondlik" ja "viisakas" prantsuse maneer asenduma inglise maneeriga, mis seostus dändismiga. Uus maneer nõudis kavalerilt liigutuste raugust ja loidust, mis rõhutaks, et tantsimine on talle igav ja ta teeb seda vastu tahtmist. /.../

Aleksandra Smirnova-Rosset [oli] juba instituudikasvandikuna ... kord Puškini masurkale kutsunud.Vaikides ja loiult tegi Puškin temaga saalis mõned tuurid."

ja veel: "See, et Onegin "nõtkelt tantsis masurkat", näitab, et tema dändilikkus ja moodne elupettumus ... olid poolenisti teeseldud". (J. Lotman, "Vestlusi vene kultuuriloost", lk 142-143) Trendiinimesele tantsuosavus ("nõtkus") ei sobinud, kes see ikka spliiniga tantsib.

Schultz-Bertramil on midagi sarnast, kuigi pole tegemist dändiajastu ega spliiniga, vaid üsna maiste baltisakslastega. Ülearune tantsuoskus tekitab hoopis kahtlusi klassikuuluvuses: igatahes oli tal kommentaar, et seltskonda kuuluval inimesel ei sobi liiga hästi tantsida, muidu võib jääda mulje, et ta on palgaline.

notsu ütles ...

Selle peale tuli meelde Sartorialisti blogisse kiigata ja seal oli üks hilisemaid postitusi just üks videoklipp härrasmeeste õhtusöögist - eri vanuses, kõik väga šikid, kusjuures igaüks isemoodi.

notsu ütles ...

... aga suurilmlaste murest, et ei näeks liiga pingutatud välja, meenub veel see, et uusi riideid ei kõlvanud selga panna, teener pidi enne sisse kandma.

Maire ütles ...

Tartus võib praegugi lontis ülikonnaga kõrgel ametipostil meesterahvaid näha - üks abilinnapea näiteks, kes muuhulgas ka õppejõud. Peale selle on tal juuksed kah veel alailma rasvased. Piinlik vaadata :(

Hundi ulg ütles ...

Notsu, tänan viidete eest!

mustkaaren ütles ...

Meie inimesed on vaesed ja palgat88ga kurnatud, oma v2ljan2gemise heaks ei j2tku raha ega energiat. Ka minu elus on oluline, et riietus k6lbaks eelk6ige ehitus- ja metsat88ks, kylla minnes peab olema valmis tassida syles lapsi, osta toiduaineid, transportida suuri m22rivaid esemeid vms, sest yhe s6idu sisse peab selle kulukuse t6ttu mahutama mitu eesm2rki. Mul mpole kunagi olnud v6imalust ega eriti ka vajadust riietuda peenelt ja etiketile kohaselt, mats j22b matsiks.
Kui on valida, kas peen kostyym v6i terve pere 3 kuu toit ja kyte, siis kahtlemata valin toidu. Muidugi on tore vaadata h2sti riietatud inimesi, aga mina nende maailma ei kuulu.

mustkaaren ütles ...

Samas, mu mehe suguv6sas on palju ylikonnakandjaid ja meestes2rgi materjali ning l6iget hindan ma v2ga erinevate t88de juures.
Huvitav, miks t2nap2eva naisteriided sobivad ainult toateenindust88deks a la lauda pyhkida, toiduainetega nokkida, kardinaid harjata? Kitsad, ebamugavad, takistavad suurema trajektooriga liigutusi, seelik kerib kett- v6i ketassae kylge ja krohv langeb dekolteesse. Jama ju:P

Hundi ulg ütles ...

Raha ON muidugi probleem.

Aastakümneid tagasi vaatasin Soome turiste ja mõtlesin, oleks meil nede võimalused, siis eestlased käiksid riides kui mannekeenid. Nüüd oleme meiegi juba tükk aega kapitalismis elanud ja millegipärast vaatan neid samu turiste ja mõtlen ikka samamoodi: oleks meil nende võimalused...

notsu ütles ...

Meenus ühe sõbra õde, kellel on käekotti valides põhikriteerium see, et mähkmed mahuks kotti ära. Mitte koti ilu.

joanamari ütles ...

olin oma esimeses abielus pastoriproua, see oli nõuka ajal kui pesuvahendid olid kehavad ja abiks vaid sõrmenukid, valgendi ja seep...
teises abielus jätsin oma mehe garderoobi esialgu ämma kätte, tundsin end imehästi , kui ei pidanud enam lõpuult küürima ja pressima
mu teine mees kasvas mu kõrval ise soliidseks härrasmeheks, kannan ise alati riideid, millega sobiks kasvõi presidendi vastuvõtule minna
mu poegadele meeldib ka igapäevaselt käia kapuutsides,
aga teatrisse minnakse ikka ülikonnas ja pikas mantlis;))