e-riik, rahvaloendus

Loetlesin ennast ära. Päris valutult ei läinud see asi. Nii kui ID-kaardiga sisse logisin jõudsin ilusasti selle leibkonna tabeli juurde. Masin oli sedavõrd tark, et oli esimese rea minu eest ära täitnud. Andmed kõik ilusasti klapisid ja tahtsin jätkata. Siis aga edasi ei saanud. Veateade käskis, et valiksin  viimasesse veergu "püsielanik". Esmalt ei osanud midagi teha, sest seal oli ju kohe algselt minu nime taha kirjutatud, et olen püsielanik. Pusisin tükk aega ja mingil hetkel sain selle asjaga ühele poole. Jumal tänatud, et olen oma leibkonna ainuke liige, muidu tea, mis jama veel oleks olnud.

Siis tuli see küsimus, kus paluti ühte järgmisse tabelisse kirjutada need lähedased, kes alaliselt välismaal. Panin pooled oma lapsed kirja, aga masin polnud sellega millegipärast nõus. Käskis aga korrata, uuesti ja uuesti. Ausalt öeldes, vahepeal isegi vihastasin. Lõpuks ikkagi otsustasin, et nii ma seda asja ei jäta. Tahtsin teada, kas mina olen loll või hoopistükis masin. Pealegi on ju vahva olla osaline nii tähtsas asjas nagu seda on rahvaloendus interneti teel.

Rahvaloendajat ootamas

Kui kõik valmis sai ja ankeedi lõplikult kinnitasin, resümeeris masin tulemuseks seda, et loendamise hetkel vastan igati kõigile nõutud kriteeriumidele, et olla Eesti püsielanik oma eluruumi, vesikloseti ja religioonita. Samaaegselt figureerin ka iseenda lähedasena, kes kodumaa tolmu ammu jalgelt pühkinud (!). Kaugel elavatest lastest pole aga ankeedis ühtegi jälge - masin sai ikkagi oma tahtmise. Nojah... Aga vähemalt olen andnud oma panuse innovaatilise rahvaloenduse õnnestumiseks. Ikkagi e-riik.