pühapäev, 18. detsember 2011

Valisin aasta inimese - anarhistlik õpetaja

Nagu teada, valis Time Magazin seekord aasta inimeseks sümboolse protestija. Pole kunagi viitsinud uurida, kas ajakirjal on olemas ka mingeid püsikriteeriume selle austava nimetuse pälvimiseks ja seda juba 85 aastat järjest. Küll aga igal aastal argumenteerib toimetus põhjalikult oma otsust. Miks sai seekord aasta inimeseks just nimelt Protestija, seda saab igaüks lugeda ajakirjast enesest.

Ka meil tunnustatakse aasta lõppedes erinevatel tasanditel paljusid inimesi. Meenub koheselt südamlik TV3 "Eestimaa uhkus", mille kangelased võiksid vabalt kanda aasta inimese tiitlit. Oma aasta inimesed valitakse paljudes omavalitsustes. Riigi tasandil tunnustatakse tublisid inimesi Aasta Kodaniku tiitliga. Ning muidugi ei tohi unustada ajalehte Postimees. Ka meie oma eestikeelne päevaleht, kes muuseas on oluliselt eakam kui Time Magazin, valib sellel aastal viieteistkümnendat korda Aasta inimese. Ning plagieerides Time Magazin'i võiks selleks vabalt olla anarhistlik õpetaja.

Sama mõttekäiku jätkates võiks ironiseerivalt nimetada aasta inimeseks hoopis Vaikiva Eestlase. Ma olen püüdnud enda jaoks lahti mõtestada, miks eestlane vaikib ja kannatab, kuid edutult. Noruspäi, huuled kokkusurutud lasime püksid maha kui mõisnik meile ihunuhtlust määras. Me ei kõrvaldanud kahte rumalat võimuhullu, kes kehtestasid vaikiva ajastu ja lasid oma ambitsioonikuses põhja meie esimese vabariigi. Seejärel viiskümmend aastat tundsime hirmu ja püüdsime pugejalikult kohaneda süsteemiga, mis olemuslikult oli meile täiesti võõras. Ja ka oma teise iseseisvuse kahe aastakümnega oleme näidanud, et ega me nüüd mingid erilised nurisejad küll pole. Tavainimese jaoks on võim kõrgel ja kaugel. Meie asi oleks nagu ainult kannatada, vaikida ja teha rehepappi. Ja nii see võim eemaldubki rahvast ja tekib parteiline mölaklikkus, ülbus ja saamahimu, sest keegi ju tõsiseltvõetavalt ei protesteeri.

Tüüpiline eesti poliitiline "üldrahvalik" meeleavaldus selle aasta augustis.
Meeleavaldajate poolt registreeritud ja võimude poolt sanktsioneeritud.
Foto: Liis Treiman, Postimees

Seda enam paistis silma selle aasta oktoobri õpetajate majanduslike nõudmiste aktsioon Toompea akende all ja lossi sees. Muidugi saadeti nad võimude poolt pikalt. Meeleavaldajad "lasid püksid maha" ja läksid tagasi oma koolidesse lapsi õpetama. Ning vaevalt vaikiv eestlane, õpetaja, julgeb ühineda praegu kavandatava streigiga. Ja kui see streik isegi peakski toimuma, siis vaevalt toimub see kogu ühiskonda halvavalt. Pigem saab see olema umbes selliselt, et "lapsed, homme jääb esimene tund ära, õpetajad streigivad." Ometi oli see oktoobri meeleavaldus tähelepanuvääriv.

Õpetajate meeleavaldus selle aasta oktoobris.
Meeleavaldajate poolt registreerimata ja võimude poolt sanktsioneerimata.
Foto Toomas Huik, Postimees

Juba osalejate arv oli õpetajate meeleavaldusel meie oludes enneolematult suur - 1500 inimest. Vaatamata sellele, et avalike koosolekute pidamiseks on nähtud ette kindel kord, toimus see miiting igati vanadele demokraatlikele riikidele omasel viisil, kehtestatud korda igati eirates. See oli tõeline protestiaktsioon, sest protest sisaldab alati endas pisut anarhiat, allumatust võimu korraldustele. Seda, et õpetajate protestiaktsioon oli igati seadusevastane, julgen väita seepärast, et sellest ei leidu mingit jälge politsei poolt registreeritud avalike koosolekute nimistus.

Me teame, et tegelikult võim kardab meid. Vaikselt ja märkamatult on meilgi tekkinud seadused, mis lubavad kasutada lisaks politseile ka sõjaväge rahvakogunemiste laialipeksmiseks. Iseendast mõistetavalt tekkis ühtäkki seadus, mis lubab pealt kuulata meie telefone. Kindlasti on veel igasuguseid regulatsioone, mis lubavad me järele kõikehõlmavalt nuhkida - mida sööme, mida mõtleme jne.. Ning kui selliseid seadusi veel pole, küll nad tekivad. See lihtsalt on võimu olemus (Das Experiment). Ning omakorda kardame meie võimu, mõisaajast peale.

See, et õpetaja julges osaleda selle aasta sügisel oma huvide kaitseks sanktsioneerimata miitingul on minu jaoks midagi olulist. Lootustandvat rahvuse ja riigi püsimiseks. Tänan Sind, mu anarhistlik õpetaja, Sa oled aasta inimene.

6 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Just praegu kõlab raadiost uudis, et Toompea lossis turvameetmete karmistamise üks olulisimaid põhjuseid on õpetajate meeleavaldus ja sellele järgnenud "lossi vallutamine".
Kui suur pidi see hirm rahva ees olema, et kaitseministeeriumis toimunud tulistamine toodi lossiasukate kaitsemüüri tugevdamisel põhjuseks napilt mokaotsast, aga hirmsat ja ohtlikku õpetajate kogunemist kirjeldati pikalt - laialt. (Kole lugu, isegi loosungid jäid ju kabinettide ukse taha...!)

sjgelle ütles ...

Meeleavaldajad "lasid püksid maha" ja läksid tagasi oma koolidesse lapsi õpetama. Ning vaevalt vaikiv eestlane, õpetaja, julgeb ühineda praegu kavandatava streigiga. (tsitaat)

Võib-olla mulle tundub ainult, aga kas pole siin õige vähe, lausa mikroskoopiliselt vähe, õelust??
Sest õpetaja jah on lammas, laseb ennast pügada ja ei jooksegi koolist minema, ei jätagi tunde andmata.

Hundi ulg ütles ...

Sjgelle, proovisin kogu sellesse lõiku, mida tsiteerid, panna pigem parajal määral nahaalset provokatiivsust, kuid mitte õelust.

Mõned inimesed ühiskonnas on oma ameti pantvangid. Neilt kõigilt oodatakse, et õpetaja õpetab, meedik ravib ja päästja päästab vaatamata kõigele. Seda teab ka võim, "sest õpetaja jah on lammas, laseb ennast pügada ja ei jooksegi koolist minema, ei jätagi tunde andmata." Aga radikaalselt mõeldes, tuleks ehk korraks jätta õpetamata, ravimata, päästmata.

Kuigi, ma ei imestaks ka seda kui võim võtab vastu seaduse, mis keelustab näiteks õpetajate streigid - las käivad ja ikkagi mõts näpus paluvad. Siis saab võim näidata, et asjaga tegeletakse. Lõpptulemusena panevad mingid kaksteist eurot õpetaja palgale juurde ja taovad vastu rinda kui tublid ja hoolivad nad on.

sjgelle ütles ...

Pole vaja provotseerida midagi.
Teema on isegi väga tundlik. Õpetajat võib ju igaüks kritiseerida ja üldsus ei arva kaugeltki, et õpetajad palka juurde vajaksid.
See, et eestlane on vaikiv lammas, on võib-olla meie püsima jäämise võti.
Võib-olla.

Anonüümne ütles ...

Aasta tegija nimi kuuluks ka saatele Pealtnägija ja samuti Võsa Petsile, sest nende ettevõtmistel ja avalikkustamisetel on tegelikult küllalt suur roll meie rahva unest äratamisel.Nii mõnigi nende väljaütlemistest on hiljem "suure külge" läinud.
E-L.

Anonüümne ütles ...

Head uut aastat ja palju huvitavaid lugusid blogisse kirjutamiseks!E.-L.