Kaebekiri Kaamose peale

Kaamos koos grupi jätistega sepitseb midagi meie õitsva ühiskonna kangelasliku ülesehitustöö vastu. Haiged oportunistid sonivad midagi banaanidest. MEID BANAANIDEGA ÄRA EI OSTA! Teatame kuhu vaja:

Kuulus tundmatu kunstnik

On üks periood meie tootedisainis ja tarbekunstis, mis mulle üldse ei meeldi. Minu enda lapsepõlvekodus sellega kaasa ei mindud. Aga ega ma ei tea, kas põhjuseks olid pere kasinad rahalised võimalused või ema tooniandev Pallase haridus. See oli see periood, millal väärikas ja samas mahukaskohmakas mööbel topiti ahju ja asemele muretseti peenetel jalgadel moekas mööblitükk. Ometigi ilmus ka meie kodusse ajapikku üht ja teist. Olgu selleks uus laearmatuur, mingi pott või kann ja muud seesugust.

Ma ei ole kunstiteadlane ja seepärast ei oska ma ka kogu seda perioodi ja üleüldist stiili viia ka ühe nimetaja alla. Kõrvuti muutustega igapäevaesemete väljanägemises levis see mistahes kunstilisse kujundusse. Meenub, et olid olemas ka mingid teooriad, mis proovisid seda uut seletada näiteks lasteraamatute illustreerimise koha pealt. Mäletan ennast lapsena tundide kaupa uurimas Pöial-Liisi raamatust seda Siima Skopi pilti haigest pääsukesest. Või detailirikkaid pilte sipelgas Ferda tegemistest. Nõndanimetatud uute lasteraamatute illustratsioonide puhul hakati aga järsku seletama, et üksikasjalised ja elutruud illustratsioonid ei arenda lapse fantaasiavõimet. Ja ega ma oma lastelt polegi küsinud, kas neil on enda lapsepõlve raamatutest, neist stiliseeritud värvilaikudest ja kontuuridega illustratsioonidest ehk samuti jäänud mingeid helgeid mälestusi. Nii nagu minul jäi oma aja raamatupiltidest.

Need ajad ja asjad tulid meelde siis kui nägin ühes vanaasjade internetipoes müügil toda ammust perioodi meenutavat vaagnat. See vaagen tõi millegipärast koheselt silme ette need mõtetud keraamilised autoritööd, seinale riputatavad plaadid a la laulvad pead, lilleornament ja muu selline. Minu aja inimesed mäletavad neid "kingitusi". Kusjuures antud vaagen pole tegelikul ju üldse halb. Mingi võlugi on tas olemas selle ornamentikaga ja kui seda pilti piisavalt kaua silmitseda, siis on see ese isegi ilus. Ning jääbki arusaamatuks, miks seda sümpaatset vaagnat esmakordselt nähes meenusid need muud, minu noorusaja keraamiline kunst, glasuurvärv-saviplönnide näol.

Selle töö autor on Mari Simmulson (1911-2000). Eestis sündinud ja siin keraamikuks õppinud rootsi kunstnik. Temale nagu paljudele meie kaasmaalastele saabus kodumaa vahetus 1944.aastal. Kõrvuti arvatava töökuse ja vaieldamatu andekusega on selle kunstniku elus kindlasti mänginud olulist rolli ka vedamine. Kui meie tarbekunstnikud ja disainerid on kogu sõjajärgse aja unistanud ja rääkinud disaini väärtustamisest, siis Rootsi kõrvuti teiste Põhjamaadega on selle unistuse realiseerinud. Mari Simmulson alustas tööd tuntud Gustavsbergi vabrikus, siirdudes sealt edasi mitte vähemmainekasse Upsala-Ekeby keraamikatööstusesse, olles seal kuni pensionile minekuni juhtivaks disaineriks. Nii müüaksegi, kollektsioneeritakse ja omandatakse muuseumidesse selle keraamikatööstuse toodangut kui Mari Simmulsoni loomingut. See keraamik, meie kaasmaalane ja eestlane oli üks vaieldamatutest epohhiloovatest teerajajatest. Pildil olev vaagen on viiekümnendate teise poole töö. Sama esteetikaga keraamika jõuab minu teadvuses Eestisse umbes 5-10 aastat hiljem jubedate savilätakatena meie kodude seintel. Konkreetne töö on müügil alghinnaga vaid 85 dollarit, kuid ei tohi unustada, et tegemist pole autori ainueksemplari, vaid tiraaztoodanguga.

Me ei tea, milline oleks olnud Mari Simmulsoni looming ja tuntus Eestis elava kunstnikuna. Enamus eestlastest teab hästi ühte teist Rootsi kunstniku, Lindgreni raamatute illustraatorit Ilon Wikland'i, kes samuti on pärit Eestist. Mari Simmulsonist on kuulnud aga vähesed. Julgen siiski väita, et Rootsis kui ka maailmas on Mari Simmulson kordi rohkem tuntud kui Wikland. Ning ehk on põhjus selles, et häid raamatuillustraatoreid on palju, kuid edukaid disainibrandi loojaid väga vähe. Ning brandid, tuntud isikunimed, maksavad. Vaatamata isegi sellele, et tolle perioodi kunst ja disain mulle isiklikult ei meeldi.

Sellest perevärgist

Head inimesed, juhatage palun mõistlike kirjutiste juurde, et minusugune saaks ka aru, mis selle Perekonnaseadusega nüüd lahti on. Saan aru, et see on vist üks oluline küsimus, kus me oma rahvas on sattunud teine teisele poole rindejoont ja minusugused jalutavad lollit süüdimatult kahe kaeviku vahel saamata aru, kust tulistatakse ja milleks.

Ma sooviks lugeda just emotsioonivabasid arvamusi, kus öeldaks, et Perkonnaseadust on vaja muuta selleks, et:

punkt 1....

punkt 2....

jne.

Ning muidugi siis ka vastuväiteid, punkt 1...., punkt 2....

Ning eelkõige ootan linke, kus poolt ja vastuväited puudutaksid lapse huvisid. Sest lapse tegemine-saamine ja tema kasvatamine üksikvanemana, heteroperes, homoperes, kasuperes või lastekodus on sisuliselt ikkagi meie enda ego realiseerimise küsimus. Lapsed kasvavad meie egost, vaidlustest ja seadustest olenemata.

Blogiruumi loll ja siga

Ma ei ole staazikas blogija ega ka blogide lugeja. Mul on mingid omad teemad ja asjad, mida ma vaikselt toksin. Riputasin end siia blog.tr.ee keskkonda suht juhuslikult, et leida omasuguseid ja teistsuguseid. Ega ma tegelikult siiani ei tea, kas Eestis on veel mingi koht, kus eestikeelsed blogid kohtuvad. Igatahes need teiste poolt kirjutatavad ajaveebid, mida ma ise loen on leitud kõik mainitud blogipuust.

Igaüks teeb oma blogis, mida soovib ja igaühel on valikuvabadus, mida ta loeb. See on blogimaailma üks võludest. Nagu seegi, et igaüks võib avaldada arvamust mistahes küsimuses ja anda kelletahes kohta hinnanguid. Seepärast kasutan seda võimalust ka minagi.

Esmakordselt sisenesin ma blogipuusse 1. jaanuaril 2008. Minu jaoks oli see uue maailma avastamine. Võõraid blogisid oli tõepoolest põnev lugeda. Kirjutati kas suurtest ja väikestest asjadest, ikka huvitavalt ja eelkõige originaalseid mõtteid kasutades. Kuna oma üksindusteraapias pidin leidma mingi väljundi, siis teadsin, et uudisportaalide kommentaariumid pole minu koht - pisut rõve oli seda kõike lugeda. Vaatasin ka mõnda jututuppa-foorumisse sisse, kuid põgenesin sealt suud lahti tegemata - kuidagi primitiivne tundus sealne mõttevahetus. Leides blogiruumi, arvasin, et see on õige koht. Üksindusteraapias ja igasuguste sõltuvuste pärssimiseks olin enda arvates leidnud koha, läbi mille sain endale sisendada, et ma ikkagi veel olen mõtlemisvõimeline. Järelikult elan.

Nüüd olen hakanud jälle kõiges kahtlema. Blogiruum on kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Väga mitmed, blogipuus tooniandvad blogijad on keskendunud päevasündmuse kommenteerimisele. Seda sisult ja eelkõige delfilikus vormis. Ikka kategooriliselt ja sallimatult, kes ei mõtle samamoodi nagu mina on loll ja siga. Mõttevahetus asendub üha enam ärapanemisega. Mõnikord ja viimasel ajal tihti tundub mulle, et selliste algtekstide kirjutajad käivad päevas vähemalt kümneid kordi piilumas statistikamootoreid, et näha uusi klikirekordeid. Sellest siis kindlapealeloetavate teemade valik ja originaalmõtte puudumisel ajalehtede ümberjutustamine koos mahuka delfiliku kommentaariga sellele.

Ning see haigete blogijate teema. Igas külas, alevikus, linnaosas on oma veidrik või paberitega loll. Neid on alati olnud ja miks ka mitte siis blogipuus. Ma ei kujuta ette, et päriselus keegi läheks ja hakkaks vaimust vaevatud inimesega tema luulude pärast vaidlema. Jah, siis kui nõrgamõistuslik kipub ligimese kallale, siis astume vahele ja ütleme, et nii ei tehta. Vaevalt, et see ütlemine alati aitab, kuid me hing on rahul, et me oleme püüdnud midagi ette võtta. Mis aga luuludesse puutub, siis me ometi ei hakka tõsimeelselt hullukest veenma, et väikesi mehikesi pole olemas. Millegipärast blogiruumis seda tehakse ja veel täie tõsidusega.

Ei eita, et küllap ka mina olen veidrik omamoodi, nagu me kõik. Tahaks lihtsalt teiste omasuguste veidrikutega kuidagi eralduda sellest delfilikust läbustamisest, mis üha enam meie blogipuus maad võtab. Tahan suhtuda teistesse lugupidavalt ja ootan enda suhtes sama.

Ja kes sellest jutust nüüd aru ei saanud on loll ja siga.

Häbi, härra President!

Ma ei ole kaugeltki nii naiivne, et usuksin meie Preidendi häbivõimesse. Veel vähem Presidendi Kantselei töötajate oskusesse punastada. Millegipärast olen kinni stereotüübis, et mida kõgemal avaliku teenistuse postil keegi on, seda väiksem peab tal olema võime häbeneda. Sünnipäraselt kaasantud häbenemise säilumisel pole lihtsalt võimalik karjääri teha. Sest mida kõrgemal redelipulgal me istume, seda rohkem on piinlikust tunda kõige selle eest, mida rääkisime, lubasime, mõtlesime või tegime alumistel redelipulkadel.

Seepärast tuleb pealkirjast aru saada sedasi, et mitte Presidenti ma ei häbista, vaid hoopis mul endal on häbi. Lugu ise on järgmine. Need mõned alalised lugejad, kes mu blogi loevad on kindlasti märganud mu asjaarmastajalikku huvi mineviku vastu. Nagu tõelisel profaanil puudub ka minul süsteemsus ja kindel siht. Osaline põhjus on selles, et olen juba ise saamas ajalooks (väikse tähega). Küll aga tunnen jätkuvalt huvi nende vastu, kes on teinud Ajalugu. See minu eneseharimine toimub niimoodi, et kusagil jääb silma üks faktike ja sealt hakkan ma kerima. Tegelikult kerin ma mõttes ühte lugu, millest mõned üksikud jõuavad ka siia blogisse. Seda muidugi märksõnaliste visanditena, päris loo kirjutamiseks puudub anne ja aeg. Seega, nagu lõngakera harutamine, mõne jaoks närviajavalt tüütu. Teisele aga närverahustav põnev tegevus.

Lisakillukeste kogumine esmafakti täienduseks ei käi nii nagu meelelahutusfilmides näidatakse. Et istud aga arvuti taha ja nupuliigutusega avaneb loendamatu hulk andmebaase. Tegelikult on andmebaase ääretult vähe ja tõsise uurimuse puhul peab ikkagi krabistama pabereid kusagil arhiivis või eriala raamatukogus. Kuna ma aga eriti palju ei liigu, siis pean lootma ja leppima nende väheste võimalustega, mida pakub internet.

Ükspäev olen jõudnud oma otsingutega Vabariigi Presidendi kodulehele. Mul vaja tuvastada ühe haavatud poisi isik. Mingi muude faktide kogum ütleb mulle, et see Westholmi koolipoiss on saanud Vabadusristi teenetemärgi võideldes Vabadussõjas. Teen nupuvajutuse lingile Eesti Vabariik-Teenetemärgid. Ja ongi, nagu filmis - võimalus otsida andmebaasist Eesti Vabariigi ordenite kandjaid. Kõik hiljutised kolhoosiesimehed, täitevkomitee tegelased ja parteiaktivistid kenasti reas kõrvu välisriikide nomenklatuuri ja muude tublide inimestega kellest lugu pean. Ning ka need, kes Vabadusristi kavalerid.

Minu rõõm ordenikandjate nimekirjast muutub esmalt nõutuseks, hiljem häbiks. Kuigi vastavad lahtrid on olemas, puudub paljude nime taga isiku sünniaasta, teenetemärgi andmise otsuse number, teene kirjeldus, isiku kodakondsus ja teenetemärgi üleandmise kuupäev. Mind ei häiri kui asi puudutab tänast päeva. Et Presidendi aastapäeva teleülekanne oleks värvikirevam, on neid ordeneid ja ordenikesi antud kostüümide kaunistuseks pisut ehk liiast ja valimatult. Ma räägin nendest poistest ja meestest, kes tõepoolest relv käes võitlesid meile vabaduse. Ja nendest välismaalastest, kes andsid oma panuse meie vabaduseks. Vabadussõja tähendus täna ei tohiks olla ainult retoorilised kõned, pisut koomilised paraadid ja uhked vastuvõtud. Vabadussõda on meie kollektiivne mälu. Piinlik, kui ma Vabariigi Presidendi kodulehelt loen, et keegi USA kapten Franklin, kelle eesnime me ei tea, kelle eludaatumeid me ei tea, kelle teeneid Vabadussõjas me ei tea, on saanud VR I/3 - millal, me muidugi ka ei tea.

Nii ongi meie päriskangelased nagu unustatud nimed olematul marmortahvlil. Ja häbi on.

Koduigatsus

Kui ühe lähedase plaanid teoks saavad, siis varsti on juba pooled mu lastest välismaal. Suve hakul oli minemas veel üks, kuid sissesaamine ülikooli muutis kavandatut. Seda kuniks... Ajakirjanduses ilmub päris tihti kirjutisi, kus inimeste lahkumist Eestist kirjeldatakse sellises võtmes nagu oleks see tulemus meie ebaõnnestumisest riigina. Need on artiklid sellest "viimane kustutab tule" asjast. Teisalt saab lugeda ka sellest, kuidas mõned meist on ikka õiged patrioodid ja vaatamata "ajutistele raskustele" ei ole neil mõttesegi tulnud minna elama "edukat" elu väljaspoole Eestit.

Võta nüüd kinni, mida ma pean emigrantide isana ja Eesti kodanikuna poliitkorrektselt mõtlema. Inimesena mõtlen aga üht - andke minna. Olgu mineku põhjuseks paremad olud eneseteostuseks, enda proovile panek võõrsil või lihtsalt soov näha maailma ja seda, mis selle sees. Õnneks pole emigratsioon sama mis pagulus, vabatahtlik minek pole sundminek. Minu blogirollis on alati olnud vähemalt üks "väliseestlase" blogi. Tegelikult loen neid rohkemgi. Need, kes kirjutavad on elurõõmsad ja toredad inimesed. Ka raskustest räägivad nad pigem optimistlikult. Ning ega see teisiti ei saakski olla. Selleks, et välismaal läbi lüüa, olgu tipptegijana või kalkunikitkujana, ei saa olla pessimist. Vingus näoga pessimistid on ja jäävad kodumaale.

Ometi taban ennast neid "eestlane võõrsil" blogisid lugemas mõttelt, et oma sisemas minas tunnevad nad kõik pisut koduigatsust. See tunne on tahtmatult peidetud ridade vahele ja selle ülesleidmine on minu põlvkonna kogemuslik oskus. Blogimine võõrsil, oma emakeeles on iseenesestki mingi väikene viide selle koduigatsuse olemasolust. Õnneks ja loodetavalt kauaks veel on võõrsilviibijatel alati võimalus tagasipöördumiseks, sest tegemist pole pagulastega. Need pole 1944. aasta rändajad, kus teadmine tagasipöördumise võimatusest oli kohati väljakannatamatut ängi tekitav. Nii nagu mu oma tädimees seda tundis enne kui endale nööri kaela pani.

Eestlased on olnud pidevas valmisolekus kuhugi minema ja elama. Enne I maailmasõda oli kogu Venemaa täis eesti asundusi. Täna meenutame ainult veel Krimmi eesti külasid. Tegelikult oli neid külasid sadu üle impeeriumi. Hinnanguliselt 200 000 eestlast oli endale valinud elupaigaks Venemaa, nii külades kui linnades. Ning ega koduigatsus polnud ka siis võõras. Selle postkaardi on enne suurt revolutsiooni ja maailmasõda saatnud keegi Sophie oma kodustele, proua ja preili Köösel'ile Pärnus:

Armas Mamma ja Marie!

Kirjutan teile uudist. Jälle meie sõidame juba kohe peale pühi Kopenhageni tagasi ja jäeme kõikse suveks sinna. Preili sai täna kihlatud. Suvel on pulmad. Peigmes on Sekrtär Parisis. Mul on nii kahju et ei tea mis teha. Ma ei soovi sugugi Parisis elada.

Sophie.

Sellise koduigatsuse on üks Tallinna kaupmees pannud müügiks internetti alghinnaga 20 USD.

Tööpuudus = õigus puhkusele

Töötuse määrast on saamas omamoodi spordiala. Iga nädal raporteeritakse, et töötute absoluutarv on jõudnud järjekordse rekordtähiseni. On olemas selline mõiste nagu kollektiivne mälu. Viimase suure, tõeliselt suure majanduskriisi ajal 1930. aastate alguses oli meid 1,1 miljonit ja töötute armee oli rekordilised 25 000. Täna on meid 1,3 miljonit ja töötuid on...

Aastatega mälu tuhmub, nii ka kollektiivne. Keegi enam ei mäleta, kas jutud arvukatest enesetappudest Wall Street'il eelmise suure kriisi ajal on fakt või linnalegend. Ning küllap ka praeguse kriisi kodumaised tragöödiad, kus seni tubli ja ontlik ärimees tümitab depressioonis oma naist ja last, vajuvad peagi unustusehõlma. Sest emotsionaalne mälu tuhmub kiiremini kui faktimälu.

Mind hirmsasti huvitab, mida mõtlesid need tollased 25 tuhat töötut koheselt peale sõda kui 1946. aastal ilmusid käitistesse, punanurkadesse, esimeste kolhooside kontoritesse sellised plakatid:

Kas tuli neil kunagise õitsva Vabariigi töötutel meelde supiköökide sabad kümme aastat tagasi, vaadates seda meeter korda pool plakatit, mis deklareerib, et sul on ÕIGUS puhkusele? Ning lisaks teadmine, et tööpõlgurluse eest ootab karm karistus? Jah, pole ime, et ühel hetkel ei oodatudki enam valget laeva. Kuigi..., mälu ju vahest ka eksib. Ju siis ikka oodati. Ega muidu poleks me kõik olnud sajaprotsendilised vabadusvõitlejad kommunistide ja parteitude vääramatus liidus, nagu nüüd igalt poolt lugeda on.

Nägin seda plakatit müügil ühes USA idaranniku antiigipoes, hind 470 USD. Võiks osta, paljundada ja kinkida kõikidele Tööturuameti kliendipunktidele. Ka kollektiivne eneseiroonia on raskel ajal väikeseks trööstiks.

Kõik on ajutine, ei midagi isiklikku

Lõpuks leidsin minagi ülesse selle vidina, mille abil saan oma leheküljel jälgida neid, kelle kirjutisi ootan. Mis aga ei tähenda seda, et tingimata neid loen. Olen seda kõrvaloleva nimekirja päises ka selgitanud. On ka üks ammutehtud blogilist Blog.tr.ee's, kuid see on lootusetult vananenud. Anonüümikuna ma seda uuendama ei pääse, sest paroolide osas on mu mälukas stabiilselt konstantne ja seega krooniline. Küll aga hoian uue nimekirja pidamisel jätkuvalt kinni seal esitatud põhimõttest - kõik on ajutine, ei midagi isiklikku. Lahtiseletatuna siis nõnnaviisi, et nimekiri on pidevas liikumises. Vastavalt tujude-huvide muutmisele ja ka viitsimisele, kord lisan ja siis kustutan lemmikuid, mõelgu siis viidatava blogi autor mida tahes.

Selliste nähtavate feed-nimekirjade koostamine ongi üks keeruline värk ja tõlgendamise küsimus. Ühelt poolt on tegemist kellegi mõõduka edevuse kõditamisega. Teisalt aga blogija enesehinnangu piiride kompamisega - näed, eile olin selle või tolle blogilistis olemas aga täna on mind kustutatud. Selline rate'i, lõustaraamatu, või mis nad kõik on, feimikogumise sündroom. Tegelikult on aga kõik taandatav hoopis sellele, et taoline nimekirja-vidin on lihtsalt üks mugav tööriist nimekirja koostajale enesele.

Mõnikord elab nimekiri ka iseseisvat elu. Mõni blogi, mida tahaksid lugeda on salapärastel asjaoludel kadunud, teisele on ette pandud tabalukk. Kolmas aga ei lasegi ennast nimekirja panna. Üheks kolmanda blogi näiteks on Poeedirahu. Olen lugenud selle blogija mõlemat luuleraamatut ja sellest ajast loen ka tema blogi, sest see poiss on juba Luuletaja. Ning Poeedirahu - rebaste, mahajäetud majade ja leskede küla, on mind lummanud.

P.S. Siia nimekirja ei lisa ma kunagi neid blogijaid, kes mu lähedased või kellega olen isiklikult kohtunud läbi lähedaste. See on nn. anonüümse blogimise vastuolu. Las Hundi ulg elab virtuaaltegelasena oma ja tema prototüüp teist elu.

SukaAntoni seebikas

Selliseid seriaale, mis mulle meeldivad, toodetakse maailmas vähe. Näidatakse neid aga meie telekanalitel veelgi harvem. Jutt käib perekonnasaagadest, kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi. Ühe pere lugu, taustaks ajastu, ajaloolised sündmused ning ajalõnga sõlmed ning käänakud. Arvan teadvat, miks taolisi seriaale on vähe. Ikka väga keeruline on mahutada ühe inimese elamise lugu loetud ekraaniminutitesse. Rääkimata veelgi suuremast ülesandest, panna kokku üks mõtestatud järjelugu, mis hõlmab mitmeid inimpõlvi nende juhtumistes, tõekspidamistes ja väärtushinnangutes.

Olgu seekordseks blogikandeks üks fiktsiooniline ja samas ajalooline vihje tulevastele stsenaristidele sellest, et ainest filmidramaturgiaks on mistahes esemes, igal sammul ja siinsamas meie kõrval. Hiljuti kirjutasin tsemendivabriku Port-Kunda ühest võlatähest. Oleksin pidanud siis mainima ka selle vabriku asutajat. Tegelikult on vabriku loomine selle pere loos vaid üks paljudest episoodidest.

On september 1858.

Arthur Girard' Kunda sadama kontorisse on saabunud selle päeva kirjad. Teiste hulgas mitu ümbrikut Revalist. Ajad on ärevad. Juba kevadest on mitmetes mõisates suuremat ja väiksemat sorti rahutused. Hea, et postitõllad liiguvad regulaarselt. Järelikult liigub ka informatsioon, mis kaupade ekspedeerimisel ja üldse sadamaäris on ülioluline. Arthur paneb ühe läbiloetud kirja kausta, avab paberinoaga järgmise ümbriku, libistades eelmise ümbriku teiste hulka massiivse kirjutuslaua alumises sahtlis.

Nagu alati, on kirjade hulgas ka isa korraldused, plaanid ja soovitused sadama juhtimiseks. Ühelt poolt on see Arthurile mõistetav, et isa Johann hoiab kogu pere äritegevust raudselt oma peos. Seesama sadamgi teenib ju eelkõige pere põhifirma kaupade prahtimisest. Ja pealegi on Arthur isale igati tänulik, et sadam talle pulmade puhuks kingiti. Aga sellest on nüüd juba 17 aastat ning Kunda on Kunda. Ja Reval on Reval.

"Ma olen 45 aastane," mõtleb Arthur. "Mul on kuus last, tore naine ja kindel sissetulek sadamast, kuid kas see ongi siis kõik? Mõistusega saan ma ju aru, et isa on kuidagi pidanud olemasolevat jagama, kindlustama minu ja mu vendade elu kui ka õdede kaasavara. Aga kas siis tõesti on nii oluline, mitmenda lapsena sa peresse sünnid? Mu vanem vend Edmund on ainult kolm aastat minust vanem, kuid sisuliselt juhib tema kogu perefirma Thomas Clayhills and Son tegevust - firma, mis on kestnud juba aastasadu ja igal pool Euroopas tuntud. Isa ise tegeleb juba ammu põhiliselt linna asjadega ja Edmundil on suhteline vabadus iseotsustamiseks, erinevalt minust. Mu teine vend Theodolph oli minust targem, valis sõjaväelise karjääri. Kuigi mina olen jällegi paremas seisus kui väikevend John - mul on vähemalt sadamgi aga tema mängumaa piirdubki ainult Kunda peremõisaga, mille ta sai peale ülikooli lõpetamist. Kuid ega temalgi kerge ole. Alles võttis mõisa üle ja nüüd need rahutused. Mahtra mõisas olevat talupojad päris vägivalseks läinud."

Arthur loeb isa kirja lõpuni: "P.S.! Peteburist on kuulda, et paruni tiitli tunnustamises on puhumas soodsad tuuled!" Selle paruni tiitliga on ikkagi segased lood. Isa on järjekindlalt kirjutanud oma nime ette Baron ning nõudnud, et seda teeksid ka tema pojad. Isalt endalt olevat seda nõudnud omakorda tema isa ehk siis Arthuri vanaisa. Oma vanaisa pole Arthur kunagi näinud. Ta suri kui Arthuri isa oli vaid neljateist aastane. Ning ega keegi temast, vanaisast eriti suurt midagi tea. Kildudest kokku pandud mosaiik viitab sellele, et eks ta üks elukunstnik oli. Tuli kusagilt Saksamaalt, väitis, et on parun, ajas igasugu äri ja lõpuks, alles viiekümneselt tegi oma elu suure slämmi - abiellus vanaemaga, kes oli siis juba ligi nelikümmend. Vanaema tädi oli sellest abielust nii heldunud, et kinkis vanaisale kaasavaraks oma kadunud mehe firma, Thomas Clayhills and Son. Vanaisa edasine ettevõttlikus oli igati austusväärne ja ka Arthuri isa on omakorda pere varandust kasvatanud. Ning seepärast on Arthur pannud ka oma vanemale pojale vanaisa ja isa järgi nimeks Johann Karl Etienne.

-----

Sellel hetkel Arthur veel ei tea,

- et ta vend Edmund upub kolme aasta pärast ja Arthur kolib lõpuks Revalisse võttes üle vanema venna kohustused;

- et nelja aasta pärast kannab ta igati seaduslikult, tsaari poolt kinnitatud aadlitiitlit Baron Arthur Girard de Soucanton, millest jääb talle ja ta järeltulijatele igaveseks külge hüüdnimi SukaAnton;

- et tema oma nooremat poega Claude'i ootab Edmundiga sarnane surm, ta upub kaugel Hamburgis;

- et noorem vend, mõisnik John tabab õigel hetkel ära ehitusbuumi ja rajab mõisa maadele tsemendivabriku;

- et tast endast saab Revali linnapea, Börsiseltsi Börsikomitee esimees, pankur;

- et ta vanem poeg Johann Karl Etienne, kellele ta jätab kogu oma vara, abiellub küll õnnelikult, kuid lastetuna ning Arthuri lapselapseks saab poja poolt lapsendatud Karl-August Lauri;

- et Johann Karl Etienne pärandab pere põhifirma, Thomas Clayhills and Son ja muud varad kasupoeg Karl-Augustile ja Arthuri tütrepojale Helmut Witte'le, kellest omakorda saab pärast Karl-Augusti surma esimese Eesti Vabariigi rikkaim mees;

- et tuleb aasta 1940 ja põlvkondade töö tulemus muutub hetkega mittemillekski, kõik natsionaliseeritakse - firma, Arthuri poolt ehitatud ja tema poolt nime saanud suvila Rocca al Mare, pere kodu ja firma peakorter Brookusemäel(Olevimägi);

- et kunagi vaid vähesed teavad, et SukaAntoni majad olid ka "okasroosikese loss" Uuel tänaval (ALMAVÜ), Paul Kerese malemaja Vene tänaval, uue ajastu kauboikapitalismi "võitlustander" (McDonaldsi maja) Viru tänava alguses, poliitilise lehmakauplemise "turg" Vana-Viru tänaval (Tallinna Volikogu maja) jne.

---------------

Ülaltoodud pidepunktidest haarates ja lisa otsides on mõnel stsenaristihakatisel kindlasti võimalus luua üks võimas ja haarav perekonnasaaga, teleseriaal, mida minagi siis heameelega vaataksin. Peaasi, et fiktsioonis toodaks sisse puänt, mida Arthur samuti ei osanud ette näha. Seesama ümbrik, mille Arthur hooletult lauasahtlisse viskab, tuleb uuesti päevavalgele 2006. aastal. Ühel oksjonil käib selle ümbriku pärast kõva rebimine - sedavõrd haruldast eksemplari tuleb harva müügile. Õnnelik ostja saab ümbriku omanikuks 110 000 dollari eest. Ning see pole fiktsioon vaid puhas tõde. Aga kui seda fakti veidikene väänata: ümbriku müüjaks on..., eks ole? Ja saabki ühe hingetõmbega ka seebika valmis kirjutada.

Nagu mõistatus

Mõista, mõista mis see on - pealt hõbedane, seest kullane? Näinud eelmisel aastal esmakordselt seda majakesest fotol, tundus ta kohe kuidagi tuttav. Meie aju on igasugust mälukraami täis. Iga elatud aasta lisab sinna uusi asju, seepärast pole ime, et koheselt ei leidnud hoonete/arhitektuuri sahtlist vajalikku vastet ülesse. Seega pidin lugema fotole lisatud kirjeldust ja kõik sai paika. Muidugi, tegemist on Peeter I majaga. Sellel "aknaraijujal" on ju teisigi majasid Eestis, kuid nendest ei tea ma ausalt öeldes midagi. See konkreetne maja asub Kadriorus. Kunagise põlise tallinnlasena on Kadrioru maja tuttav nii seest kui väljast. Kui lähedased väikesed olid, siis sai pargis päris tihti jalutatud.

Aga üks asi kummitab ikkagi nagu mõistatus. Selge on see, et maketil nähtavat vahiputkat enam pole. Kuid midagi on valesti ka hoone põhiplaaniga. Ma nagu ei mäleta, et see maja oleks L-kujuline. Aga võib olla ma eksin. Ei hakka ju selle pärast spetsiaalselt Tallinnasse sõitma. Kui aga kunagi veel sõidan, lähen vaatan kindlasti järele.

See hõbedast valmistatud majamakett osteti eelmise aasta sügisel Austraalias toimunud oksjonil pisut enam kui 50 000 krooniga. Nüüd on sama asi uuesti müügil Londonis ja hinnanguliselt antakse asja väärtuseks 60 000 - 95 000 krooni. Tegemist pole väga vana esemega. Arvatakse, et valmistatud on see pisut enne suurt Venemaa revolutsiooni ning tegelikult pole tuvastatud ka meistri nime. Meistrimärk, I.K., on küll esemele löödud, kuid Peterburis, kust see eeldatavalt pärit, oli tollal sedavõrd palju kullaseppasid-hõbedameistreid, et mingit kindlustunnet meistri nime osas pole.

Siinkohal võiks asjatundja kirjutada pika jutu hõbeda huvitavast maailmast. Mina see asjatundja pole. Hõbe on olnud lihtsalt minu lapsepõlve loomulik osa. Kunagi ma arvasin ekslikult, et igas peres on ju pisut lauahõbedat ja muidu nänni. Ning kuigi ma sündisin ja kasvasin vene ajal, mäletan, et hõbeesemeid kogu aeg jätkuvalt kingiti - juubeliteks ja pulmadeks. Ning lapse sünni puhul muidugi hõbelusikas. Ajad on nüüd muutunud ja väärtused, otse ja kaude, teised. Igal juhul soovitus, et kui kellelgi kodus juhtumisi mõni eriskummaline hõbeese, siis tasub luubiga otsida meistrimärki. Pandimajas hinnatakse hõbedat kaaluga, oksjonitel unikaalsuse ja meistrimärgiga. Nendes asjades on kohane üks mu lemmik-elutarkusi elik kes see palgast/pensionist elab, omal peab ju ka raha olema...

Tulles tagasi Peetri majakese ja mõistatuse juurde. Kindlasti on sellel hõbedast majal olemas oma lugu. Jääb ju täiesti arusaamatuks, miks ja kellele see asjake, kõrgust sellel vaid pisut üle 10 sentimeetri, valmistati. Põnev oleks teada selle reaalse maja hõbekoopia teekond ja vahepeatused meistri laualt tänasesse päeva. Ning huvitav oleks fantaseerida ka sellest, et ta lõpuks jõuaks oma päris koju, Peeter I Majamuuseumisse Tallinnas.

Selline lugu ühe soolatoosiga ja see ongi mõistatuse vastus. Hõbedast katuse all on kullatud soolakarbike.

200.

Blogi sünnipäev alles tuleb. Täna avastasin vaid selle, et käesolev postitus on järjekorras kahesajas. Kirjutasin hiljuti oma pisikesest kahtlusest, et kas pole tegu mitte grafomaanlusega. Samas viidatud kirjutises olen lisanud veel kommentaariks:

Ma arvan, Sesamy, et see kokkuelamine blogiga on sama, mis elava inimesega. Ühel hetkel märkad, et kõik jutud on juba räägitud...

Reeglina ongi ju sedasi, et väga headesse blogidesse kirjutatakse harva ja loetakse kahjuks veel harvemini. Enda kaitseks ja upituseks saan öelda vaid seda, et neist 200-st postitusest on päris oma teksti tunduvalt vähem, umbes kolmandiku jagu. Ülejäänud on kõik puha vahendustegevus.

Miks ma aga üldse seda blogi pean, pole lugejatele oluline. Tegelikku põhjust teab kindlasti üks lähedane, teine vast aimab ja ülejäänud kallid vist ei teagi Hundi ulust midagi.

Kuna ikkagi juubelipostitus, samas midagi tarka pole öelda, siis haarasin kinni teenekate blogijate valveteemast - milliste otsingusõnade kaudu mu blogisse on satutud. Avasin leheküljele peidetud vidina (selle vidina parool tuli meelde !!!) ja siin siis viimase aja otsingusõnad ja -fraasid:

hundi ulg-blogi
hundiulg
kutse mõrvale
riisen
pensionifond
kirjad
eliitkoolide vastu
debora vaarandi luule
must huumor
vanaduspension austraalias
elukestev õppimine
sünnipäeva kutse näidis
karskusselts
minu unistuste töökoht
pariisi maailmanäitus 1937
vanasõna tähendused
vanasõnade tähendused
nekruti mälestused
soovin tutvuda haapsalus
koer valus käppadele toetada
vanakraami poed
kutse mrvale
triinu koeratoit
tavakool eliitkool
wedro
viinakuu
snnipeva pidamise kohad
rakvere kohtumaja avaldus alimendid
avavalss
kas jätkata pensioni
müügiks
mida thendab tete a tete
kutse tekst sünnipäevaks
srvandi
soovin tutvuda
lapse sünnipäeva kutse
debora vaarandi
nunnu
tekst sünnipäeva kutsele´

snnipeva kutse tekst
vilo vald
laste sünnipäevad
vene trgi sda 1877 aastal
vanasõnade seletused
teemad millest tüdrukutega rääkida
sergei soldatov
kuidas muutub mõtlemine täiseas
vetsupaberirull
haakrist
lihtsalt sergei
lonkavale
laps kasvab isata
laste sunnipäevad
ristatisidemed
olen andnud endast parima
vana ajainimesed
kust saab korralike juukselikus kre
noku
kakablog
tutvuda
paljasjalgne tõnisson
isata kasvavad lapsed eestis
õnnelik õnnetus vana autoga vooremaa
vanasõnad inimesest

...

jne.

Ja ega ma seda loetelu ei kommenteerikski. Lihtsalt kahesajas postitus ja ülesanne täidetud.

Juristi leib: võlg on võõra oma

Kunagi ammu, siis kui vene telekatele käis sisse spetsiaalne blokk, vaatasin järjekindlalt üht Soome telesaadet. See saade liigitus publitsistika lahtrisse ja käsitles reaalseid juhtumeid, kus väikene inimene oli sattunud suurte seaduste kafkalikku maailma. Sellised absurdsed inimloogika vastased juriidilised kaasused siis. Lisaks tegelike olukordade peegeldustele otsiti saates ka pisut tehislikke, piiripealseid juhtumeid. Neis lugudes otsiti vastust, kas paragrahvi oleks võimalik väänata.

See ammune saatesari tuli meelde kui nägin ühes internetioksjonis müügil olevat Tsemendivabriku "Port-Kunda" võlatähikut. Müügil on see väärtpaber alghinnaga 55 eurot.

Selle võlakirja teeb huvitavaks tema väljalaske kuupäev ja nominaalväärtuse valuuta. Kunda oli juba teist nädalat sakslaste käes, vallutatud oli ka Narva. Tallinnas seevastu oli veel kehtiv nõukogude võim. Arvatavasti selles suures segaduses oli segamini ka kogu finantsmajandus ja seepärast siis vabriku käigushoidmiseks lastigi need võlatähikud välja. Ning seda siis rublades, sest riigimargad ja ostmargad polnud veel käibel.

See võimude vahetumine teise ilmasõja aegu ongi see paragrahvi teoreetilise sirgeksväänamise koht. Juba tsaariajal, 1870. aastal moodustati nn. osaühing tsemendi tootmiseks ja enne esimest maailmasõda oli see koondunud ettevõttesse Port-Kunda. Aja jooksul muutus küll omanike ring, kuid Eesti Vabariigi tekkimine selles osas mingeid segadusi ei tekitanud. Tsiviliseeritud moel suurendati aktsiakapitali ning ettevõtte omanikeringi sisenesid taanlased. Kõik käis õlitatult kuni venelaste tulekuni, mil vabrik natsionaliseeriti ja ettevõte sai õigusjärglasena nimeks "Punane Kunda". Saksa okupatsiooni aeg on nüüd see segane värk - taanlastest omanikud, kes samuti elasid sakslaste okupatsioonireziimis, tahtsid küll tehast tagasi, kuid päris nii see ei läinud. Küll aga lubati nad pirukale uuesti ligemale, nimelt vabrikut taasjuhtima, millega kaasnes osalus tuludes. Muuseas juhtisid nad ka mustlastest ja juutidest koosnevat orjatööjõu kasutamist.

NSVL okupatsiooni teistkordsel tulemisel jätkasid venelased sealt, kus enne sõda asi pooleli jäi. Venelased olid aumehed ning kuuekümnendate aastate keskel maksid nad taanlastele natsionaliseeritud varade eest valuraha. Kas rahasumma võõrandatud vara eest oli õiglane või mitte, see on iseküsimus. Peaasi oli see, et nõukogude võim tunnistas, et võlg on võõra oma.

Eesti riigi taasiseseisvumisel oli tehase omanikuks algul riik. Jällegi olid taanlastest kunagised omanikud kohal, nõudmaks järjekordset kompensatsiooni natsionaliseeritud varade eest, seekord siis Eesti Vabariigilt. Millega see jant lõppes, seda ma ei tea. Pealegi oli riik asunud oma osalust tehases müüma juba jupikaupa välismaale. Üldtuntud tõe valguses, et rahal pole rahvust, võib siiski tõdeda, et praegused AS Kunda Nordic Tsement suuromanikud, kunagise Tsaarivenemaa tsemendivabriku õigusjärglased, on oma firmad registreerinud Saksamaal.

Ning nüüd siis see põhiküsimus. Millal austatud õigusjärglased kavatsevad kunagised võlatähed väljalunastada? 25 rubla oli võlatähiku väljalaske hetkel suur raha, raamatukogu juhataja poole kuu palk. Ning eks mõned protsendid on ikka ka kogunenud selle möödunud, pea juba kuuekümne aasta jooksul.

Grafomaan grafoloogiast

Kunagises kodus oli mul üks eestiaegne raamat käekirjaõpetusest. Näidispiltide ja selgitustega prooviti lahata inimese iseloomu omadusi ehk siis seda, mis inimese peas toimub. Ei olnud mul tollal püsivust seda raamatut studeerida. Muuseas mu tollane käekiri oli pisut hüplev, tähtede sidusus katkendlik ning üksikute tähtede kallutatus sõna sees ikka sinna ja tänna. Seega viidatud raamatutarkuse järgi ei saanudki rääkida mingist püsivusest. Nüüd, aastakümneid hiljem liigub pliiats paberil sujuvalt ja ühtlaselt. Samaaegselt olen õppinud olema ka kannatlik ja järjepidev. Võta nüüd kinni, milles asi ja seosed. Küllap vist olen lihtsalt saanud täiskasvanuks.

Hiljem olen lugenud, et grafoloogia pidavat olema ikkagi üks pseudoteadus. Midagi sarnast päevalehtedes ilmuvate päevahoroskoopidega. Teisalt jälle on kirjutisi, mis räägivad, et asjal on jumet ja seaduspärasusi. Üks on kindel. Aega on vähe ja ümbritsevas maailmas veel palju huvitavat ja enesele avastamata, seepärast jätan isiklikult grafoloogia süvaõppe vahele. Mulle sattus lihtsalt silma alla üks kimp poliitikute allkirju. Nii nagu paljudel inimestel on väljakujunenud suhe superstaaridesse nii oleme veendunud ka poliitikute isikuomadustes. Seda muidugi nii, et isiklikult ma neid inimestena küll ei tunne ega tea, kuid olen veendunud, et arvustatav on just nimelt selline nagu mina arvan.

Superstaarid on ju tegelikult suht tundmatud kujud. Eriti need, kes osalevad vastavas telemängus. Neist ei tea ma midagi. Päris staarid ja ka poliitikud on aga suhteliselt tuntud ja meedias eksponeeritud. Kohati liigagi. Pole viitsimist tuntud poliitikute allkirju siia rohkem ülesse laadida. Võtsin lihtsalt kolm juhuslikku peaministrit ja mõtisklen nüüd selle üle, kas allkirjanäidis peegeldab inimese olemust ja olemist. Nii nagu minule on mulje temast jäänud.

Aga milleks üldse kogu see jutt? Vaatasin blogipuu edetabelit ja leidsin ennast esimese kahekümne hulgas!? Olen lugenud neid, kes minu nimest ülalpool ja neid, kes allpool. Siis kirjutasin puhtale paberilehele oma allkirja. Nüüd analüüsin enda allkirjas igat tähte, et kas grafoloogia kaudu on võimalik määrata, et kirjutaja on grafomaan.

Lähme rongiga

Sattudes üksikutesse maakodudesse või saunadesse aga ka mingitesse kõrtsidesse olen alati teatud kadedusega vaadanud seintele kinnitatud vanu silte. Olgu need tänavanimede ja bussipeatuste-liinide sildid või autode registrinumbrid. Mul endal on kodus ainult üks huvitav silt, mille leidsin siia kolides. Minu maja oli ümbritsetud tihedast võsast. Raiusin seda võsa ja juurisin labidaga. Ühel hetkel tuligi välja ovaalne roostes plekitükk. Puhastasin seda kuidas oskasin ja lõpuks sain ilusa rohelise sildi, mis kuldsete tähtedega teatab, et tegemist on kunagise valla kindlustusühisuse märgiga. Eks see silt on olnud maja küljes tähisena, et hoone on kindlustatud kõigi õnnetusjuhtumite vastu.

Kui autode registrimärke võib leida teedelt ja tänavatelt, siis muude siltide puhul on reeglina tegemist ülemeelikus tujus seltskonna "kangelastegudega". Oli/on minugi naiseema suvilas üks Pelgulinna bussiliini marsruudisilt, mõistagi, mitte ämma poolt sinna hangitud... Igal sildil seega oma lugu. Erandina vast üks ajajärk taasiseseisvunud Eestis, kus võisid autoga seigelda tundmatutel teedel sadu lisakilomeetreid lihtsalt seepärast, et metallikratid olid pihta pannud praktiliselt kõik teeviidad. Need teeviitade üksiklood moodustavad kokku üldistuse ajast, mil Eesti oli maailma metalliekspordis tegija.

Internetioksjonil on alghinnaga 3 dollarit müügil üks venekeelne rongisilt. Viis aastat tagasi kadusid Haapsalu liinilt ka viimased liiprid. Mälestused raudteest on talletatud raudtee muuseumisse, mis teatud irooniana paikneb linnas kuhu rongid ei käi.

Hiljuti helistas mulle lähedane, kes sellest sügisest õpib Tartu Ülikoolis. Tuleb välja, et tema kasutab koju, pealinna sõitmiseks hea bussiliikluse asemel hoopistükis rongi. Ise sõitsin viimati rongiga ei tea millal, arvatavasti kusagil välismaal, Euroopas.

Teen oma blogis välbat

Tegelikult on see postitus vastuseks Jaanile, kes jättis mulle ühe küsimuse:

"Rohkem huvitab mind aga "...selle talve surnud..." kirjade järg. Kas kirjad said otsa või sai TAHE neid avaldada otsa?"

Muidugi oli võimalik sellele küsimusele vastata lühidalt, kuid iseenda jaoks on olnud vajalik see asi lahti mõtestada juba pikemat aega ja laiemalt. Minu jaoks on kirjutamine üks kontsentreeritud mõtlemise vorm. Mõnikord on nii, et trükitud sõnad juhivad mõtet iseseisvalt, alustades ei tea alati kuhu lõpus välja jõuad. Teinekord proovid aga sõnastada juba küpsenud mõtet, kus sõnad ja laused annavad mõeldule vormi. Jaani konkreetsele küsimusele oli mul juba läbimõeldud vastus, kui äkki nägin kuidas tehakse välbat.

Ma ei ole teadlik televaataja. Minu pärast võib erinevates versioonides trükitud telekavad olematud olla. Ma lülitan televiisori sisse siis kui tahan televiisorit vaadata. Eelmise nädala suvalisel päeval, suvalisel kellaajal istun tugitooli ja näen ekraanil Anu Välbat. Kaameraga liigutakse kusagil majas, toast tuppa. Sobratakse riiulites ja avatakse sahtleid. Lõpuks jõuab mulle kohale, et tegemist on Hermann Simmi majaga. Anu Välba hoiak, liikumine, kommentaarid võõra pere asjades tuustimisel, reedavad, et tegemist pole pelgalt toimetaja poolt püstitatud ülesande täitmisega, Anu on tõeliselt uudishimulik, ta naudib seda, mida teeb. Kui asi jõudis võõraste viinamarjade söömiseni Simmide pere talveaias, vahetasin kanalit. Minu jaoks ületas Anu Välba mingi nähtamatu piiri.

Kuskohas on piir ja milline see on, seda ma ei oska seletada. Mulle pole oluline, et tegemist oli sellesama Simmiga. Vaevalt, et see mees on ainuke Eestis, kes palgatud välisriigi luure poolt. Kindlasti on neid veel, nii kõrgete riigiametnike kui tuntud poliitikute hulgas. Teised pole lihtsalt veel vahele jäänud. Enamgi veel, enamus nendest ei jää eales vahele ja keegi võõras ei saa kunagi sorida nende asjades.

Oma blogis sorin ka mina teiste asjades, võõrastes mälestustes, ning kompan lubatavuse piire. Eesti lood ja Roosa paelaga kirjad on minu jaoks probleemitud. Mälestused müügiks on mõnedel juhtumitel tekitanud minus avaldamistõrkeid. Näiteks siis, kui olen tuvastanud mõne oksjonil müüdava riikliku autasu omaniku. Teadmata asjaolusid, miks ese müügis, olen loobunud selle kajastamisest blogis - äkki on eseme omanikul olnud lihtsalt kõht tühi. Ei tahaks pealtnäha süütu blogisissekandega teha kellegile välbat.

Tundmatuid mälestusi hakkasin avaldama tõepoolest selliselt, et ei teadnud autorit ega mälestustes kirjeldatavaid tegelasi. Ühel päeval sain toreda vastukaja, millega seni tundmatu autor asendus konkreetse inimesega. Seeläbi muutusid ka "kirjanduslikud" tegelased reaalseteks isikuteks. Muidugi, nii nagu mälestustes ikka, on autor subjektiivne. See on tema õigus, õigus oma arvamusele. Nende mälestuste autor on hinnangutes oma küla inimestesse tihti sirgjooneline. Kas ka tabav, seda teavad paremini prototüübid ja nende järeltulijad. Tundub, et kedagi see sirgjoonelisus siiski riivas, sest ühel päeval sain sellise kommentaari:

"Tuletaksin meelde, et autoriõiguse seaduse § 38 (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12957346) järgi peate enne 70 aastat ootama või on teil olemas autori kirjalik luba antud materjalide avaldamiseks? Veelgi enam - juba praegu on tegu seaduserikkumisega."

Autoriõigusega on tõepoolest nii nagu on. Millegipärast tundus mulle siis ja ka praegu, et taoline kommentaar on ajendatud millestki muust, olgu selle anonüümse kommentaari kirjutajaks kes tahes. Mul tekkisid kõhklused, et nende mälestuste avaldamisega teen midagi niisugust, millele ei oska nime anda. Nüüd aga oskan sõnastada oma kahtlused: ega ma ometi nende mälestuste avaldamisega ei tee välbat?

Igal juhul on üks pisike ports käsikirja on veel avaldamata ja lisaks veel mõned vihikud kuhu pole sisse vaadanud. Eks kuulan arvamusi ja siis otsustan.