teisipäev, 24. november 2009

Häbi, härra President!

Ma ei ole kaugeltki nii naiivne, et usuksin meie Preidendi häbivõimesse. Veel vähem Presidendi Kantselei töötajate oskusesse punastada. Millegipärast olen kinni stereotüübis, et mida kõgemal avaliku teenistuse postil keegi on, seda väiksem peab tal olema võime häbeneda. Sünnipäraselt kaasantud häbenemise säilumisel pole lihtsalt võimalik karjääri teha. Sest mida kõrgemal redelipulgal me istume, seda rohkem on piinlikust tunda kõige selle eest, mida rääkisime, lubasime, mõtlesime või tegime alumistel redelipulkadel.

Seepärast tuleb pealkirjast aru saada sedasi, et mitte Presidenti ma ei häbista, vaid hoopis mul endal on häbi. Lugu ise on järgmine. Need mõned alalised lugejad, kes mu blogi loevad on kindlasti märganud mu asjaarmastajalikku huvi mineviku vastu. Nagu tõelisel profaanil puudub ka minul süsteemsus ja kindel siht. Osaline põhjus on selles, et olen juba ise saamas ajalooks (väikse tähega). Küll aga tunnen jätkuvalt huvi nende vastu, kes on teinud Ajalugu. See minu eneseharimine toimub niimoodi, et kusagil jääb silma üks faktike ja sealt hakkan ma kerima. Tegelikult kerin ma mõttes ühte lugu, millest mõned üksikud jõuavad ka siia blogisse. Seda muidugi märksõnaliste visanditena, päris loo kirjutamiseks puudub anne ja aeg. Seega, nagu lõngakera harutamine, mõne jaoks närviajavalt tüütu. Teisele aga närverahustav põnev tegevus.

Lisakillukeste kogumine esmafakti täienduseks ei käi nii nagu meelelahutusfilmides näidatakse. Et istud aga arvuti taha ja nupuliigutusega avaneb loendamatu hulk andmebaase. Tegelikult on andmebaase ääretult vähe ja tõsise uurimuse puhul peab ikkagi krabistama pabereid kusagil arhiivis või eriala raamatukogus. Kuna ma aga eriti palju ei liigu, siis pean lootma ja leppima nende väheste võimalustega, mida pakub internet.

Ükspäev olen jõudnud oma otsingutega Vabariigi Presidendi kodulehele. Mul vaja tuvastada ühe haavatud poisi isik. Mingi muude faktide kogum ütleb mulle, et see Westholmi koolipoiss on saanud Vabadusristi teenetemärgi võideldes Vabadussõjas. Teen nupuvajutuse lingile Eesti Vabariik-Teenetemärgid. Ja ongi, nagu filmis - võimalus otsida andmebaasist Eesti Vabariigi ordenite kandjaid. Kõik hiljutised kolhoosiesimehed, täitevkomitee tegelased ja parteiaktivistid kenasti reas kõrvu välisriikide nomenklatuuri ja muude tublide inimestega kellest lugu pean. Ning ka need, kes Vabadusristi kavalerid.

Minu rõõm ordenikandjate nimekirjast muutub esmalt nõutuseks, hiljem häbiks. Kuigi vastavad lahtrid on olemas, puudub paljude nime taga isiku sünniaasta, teenetemärgi andmise otsuse number, teene kirjeldus, isiku kodakondsus ja teenetemärgi üleandmise kuupäev. Mind ei häiri kui asi puudutab tänast päeva. Et Presidendi aastapäeva teleülekanne oleks värvikirevam, on neid ordeneid ja ordenikesi antud kostüümide kaunistuseks pisut ehk liiast ja valimatult. Ma räägin nendest poistest ja meestest, kes tõepoolest relv käes võitlesid meile vabaduse. Ja nendest välismaalastest, kes andsid oma panuse meie vabaduseks. Vabadussõja tähendus täna ei tohiks olla ainult retoorilised kõned, pisut koomilised paraadid ja uhked vastuvõtud. Vabadussõda on meie kollektiivne mälu. Piinlik, kui ma Vabariigi Presidendi kodulehelt loen, et keegi USA kapten Franklin, kelle eesnime me ei tea, kelle eludaatumeid me ei tea, kelle teeneid Vabadussõjas me ei tea, on saanud VR I/3 - millal, me muidugi ka ei tea.

Nii ongi meie päriskangelased nagu unustatud nimed olematul marmortahvlil. Ja häbi on.

11 kommentaari:

ninataga ütles ...

üks soovitus, tuhni mil.ee lehel, mis puudutab vabadussõda.
Teiseks, minu meelest on selline koht nagu militar.net teinud kõvasti sisutihedat uurimistööd just vabadussõja ordenite saajate kohta.
Ma usun, et üks kahest suudab sulle pakkuda vastuse su küsimusele.
Mis puudutab presidendi kodulehte, siis seal on vanemad asjad ma kahtlustan lihtsalt kadunud paberite ja dokunetatsiooni taga kinni... lihtsalt pole enam täpseid andmeid.

Hundi ulg ütles ...

Tänud, Ninataga. Viidatud leheküljed on tuttavad ning ma külastan neid tihti, leides seal asjalikku ja vajalikku.

Minu kirjapandud emotsioon oli küll mõeldud pisut laiema üldistusega ja kitsama pragmaatilisusega.

Metsapiiga ütles ...

Presidendi kantselei täidab seadust - Isikuandmete kaitse seadust.
Nimetatud seaduse kohaselt peaks ordenisaajatelt nõusolekut küsima (registri)andmete avaldamiseks:)

Hundi ulg ütles ...

Mulle tundub, Metsapiiga, et selles suunas liikudes jõuame me armsa ja koduse JOKK-olukorrani. Kas tõesti salastatud ordenisaajad?

Viimane Vabadusristi kavaler, Karl Jaanus lahkus lahingusõprade juurde 06.10.2000.a. (avaldasin delikaatse isikuandme). Pisut raske on küsida sealt, kus nad nüüd kõik on, luba andmete avaldamiseks.

Jään oma arvamuse juurde, et tegemist on meie, seega riikliku hoolimatusega inimeste suhtes, keda kakskümmend aastat peale Vabadussõja lõppu hakati veel vintsutama kunagise vapruse eest.

Metsapiiga ütles ...

Jah, täitsa nõus - kogutakse palju andmeid ning kusagil ja kellegi valduses on palju infot.
Ent... kas pole see läbi aegade nii olnud?
Info - ka papüüruse rullidel - pole kunagi olnud kõigile kättesaadav. Mina küll ei mäleta aega, mil mind oleks lastud iseseisvalt regisritesse/kartoteekidesse sobrama. Avalikus raamatukogus vaid...

Salastamine ja info avalikustamine on 2 iseasja nn infoühiskonnas. Antud juhul on tegemist on isikuandmete mitteavalikustamisega - jajah, igav ja JOKK jutt, ent paraku taoliste andmete kogujad/isikuandmete töötlejad on kohustatud selliseid reegleid järgima.
Kui mõtlema hakata, siis on veebis ju infot niigi piisavalt - guugel teeb silmad ette enamikule taolistele registritele:) Samas aga ei saa riigi registri haldaja "pähe" selle eest, et kellegi andmeid ilma tema loata avaldas.

kaamos rules! ütles ...

Kui korraga räägitakse omariikluse ajaloo väärtustamisest ja ei hoolita sellesama riigi autasu väärinute nimede ning autasustamise põhjuste ajaloo tarvis inimeste mällu jätmise eest - sai küll lauselohe, aga ehk on mõistetav...
Kui toimivad need kaks suunda korraga, siis mida väärtustada, kui ajalugu on "peidus"?
Algul on lihtsalt peidus, seejärel kaob sootuks. Mismoodi saab elada ajaloota, kasvõi indiviidi tasemel? Ikka on ju pere lugu, enda lugu, kodu lugu. Ajaloona laiemalt: kodulugu, ajalugu.
Häbiasi. Teeme kellestki autasuga ajalookillu ja pistame peitu.

Metsapiiga ütles ...

ohh, sirvisin nüüd seda andmebaasi ja kulla Hundiulg - ära ole pahane!
Vaata, seal vanemate andmete küljes (1940 jne)pole sama andmete komplekti, mis tähendab seda, et tollal andmeid selles koosseisus tõenäoliselt ei kogutud/talletatud.
Viimastel aastatel väljastatud teenetemärkidel on ju küljes nii kodakondsus kui ka sünniaasta.
Niiet - kuri saab olla me esiisade peale, kes andmeid taolistes komplektides ei talletanud...

Hundi ulg ütles ...

Põhikooli ajaloo lõpueksami üks teema on Vabadussõda.

Kui ma oleksin ajaloo õpetaja, annaksin lastele ülesande otsida-leida iseseisvalt:

a. kui palju oli üldse VR kavalere;
b. kes neist oli noorim.

Arvan, et ajaloo omandamine on tõhusam kui õpilastele rääkida iga teema juures vähemalt üks lugu, mis neid puudutab.

Kui lapsed satuvad otsingutes Presidendi leheküljele, siis leiavad nad vastuse a-le, kuid mitte b-le. Sest sellel leheküljel on VR kavaleride nimede taga jäetud tühjaks väljad: sünniaasta, teene kirjeldus ja kodakondsus.

Vastus küsimusele b: Johannes Luiga; vanus 14; Treffneri koolipoiss; vabatahtlik; langes Sänna lahingus; VR omistati postuumselt.
Poiss saadeti soomusrongist piilurina ette, vaatamaks, kas "õhk on puhas". Loo tragism on veel selles, et selle soomusrongi ülem oli ta oma vanem vend.

Arvan, võib-olla naiivselt, et rääkides õpilastele loo nende eakaaslasest Johannesest, saab ka Vabadussõda oma faktidega paremini selgeks. Veelgi tähtsam, saab selgeks Vabadussõja tõeline olemus ja tähendus.

Metsapiiga, ma saan aru, mida Sa öelda tahad. Kuid minu arust on tegemist ikkagi mugava hoolimatusega. No mis andmesaladus või faktiteadmatus saab olla Juhani loos.
Koolipoiss Juhani ja ülejäänud VR kavaleride andmete kokkukorjamine on jõukohane neilesamadele põhikooli õpilastele. Lihtsalt neil ei jätku aega, sest kooliprogramm on ikka väga tihe.

Hundi ulg ütles ...

Olin juba nupule vajutanud kui tahtsin lisada järgmist.

Lugu Johannesest on sobilik ka vanematele inimestele, mitte ainult koolilastele, mõistmaks, mis asi see Vabadussõda ikka tegelikult oli. Sest tunnistagem ausalt - eks see üks ähmane värk ikka on. Lihtsalt üks ajaloo episood. Vabadussõda või Ümera lahing, üks kama kõik.

Kui aga mõtelda meie oma laste vanustele, nende olemistele ja tegemistele ning siis 14 aastase Johannese loole... Minu enda lapsed vabatahtlikult sõjas...

Metsapiiga ütles ...

Hundiulg, täitsa nõus, et ajaloo huvides peaks tänane tipptehnoloogia suutma nii mõndagi ennistada ja esitada.
Ja kes siis mitte veel kui riig kõige kõrgem institutsioon peaks ses osas eeskuju näitama.
Lihtsalt, tahtsin ka teist "vaadet" tutvustada:)

Hundi ulg ütles ...

Erinevad vaated on alati teretulnud. Ja ega sellepärast Sina loll ja mina siga pole. Või vastupidi.