Kuulus tundmatu kunstnik

On üks periood meie tootedisainis ja tarbekunstis, mis mulle üldse ei meeldi. Minu enda lapsepõlvekodus sellega kaasa ei mindud. Aga ega ma ei tea, kas põhjuseks olid pere kasinad rahalised võimalused või ema tooniandev Pallase haridus. See oli see periood, millal väärikas ja samas mahukaskohmakas mööbel topiti ahju ja asemele muretseti peenetel jalgadel moekas mööblitükk. Ometigi ilmus ka meie kodusse ajapikku üht ja teist. Olgu selleks uus laearmatuur, mingi pott või kann ja muud seesugust.

Ma ei ole kunstiteadlane ja seepärast ei oska ma ka kogu seda perioodi ja üleüldist stiili viia ka ühe nimetaja alla. Kõrvuti muutustega igapäevaesemete väljanägemises levis see mistahes kunstilisse kujundusse. Meenub, et olid olemas ka mingid teooriad, mis proovisid seda uut seletada näiteks lasteraamatute illustreerimise koha pealt. Mäletan ennast lapsena tundide kaupa uurimas Pöial-Liisi raamatust seda Siima Skopi pilti haigest pääsukesest. Või detailirikkaid pilte sipelgas Ferda tegemistest. Nõndanimetatud uute lasteraamatute illustratsioonide puhul hakati aga järsku seletama, et üksikasjalised ja elutruud illustratsioonid ei arenda lapse fantaasiavõimet. Ja ega ma oma lastelt polegi küsinud, kas neil on enda lapsepõlve raamatutest, neist stiliseeritud värvilaikudest ja kontuuridega illustratsioonidest ehk samuti jäänud mingeid helgeid mälestusi. Nii nagu minul jäi oma aja raamatupiltidest.

Need ajad ja asjad tulid meelde siis kui nägin ühes vanaasjade internetipoes müügil toda ammust perioodi meenutavat vaagnat. See vaagen tõi millegipärast koheselt silme ette need mõtetud keraamilised autoritööd, seinale riputatavad plaadid a la laulvad pead, lilleornament ja muu selline. Minu aja inimesed mäletavad neid "kingitusi". Kusjuures antud vaagen pole tegelikul ju üldse halb. Mingi võlugi on tas olemas selle ornamentikaga ja kui seda pilti piisavalt kaua silmitseda, siis on see ese isegi ilus. Ning jääbki arusaamatuks, miks seda sümpaatset vaagnat esmakordselt nähes meenusid need muud, minu noorusaja keraamiline kunst, glasuurvärv-saviplönnide näol.

Selle töö autor on Mari Simmulson (1911-2000). Eestis sündinud ja siin keraamikuks õppinud rootsi kunstnik. Temale nagu paljudele meie kaasmaalastele saabus kodumaa vahetus 1944.aastal. Kõrvuti arvatava töökuse ja vaieldamatu andekusega on selle kunstniku elus kindlasti mänginud olulist rolli ka vedamine. Kui meie tarbekunstnikud ja disainerid on kogu sõjajärgse aja unistanud ja rääkinud disaini väärtustamisest, siis Rootsi kõrvuti teiste Põhjamaadega on selle unistuse realiseerinud. Mari Simmulson alustas tööd tuntud Gustavsbergi vabrikus, siirdudes sealt edasi mitte vähemmainekasse Upsala-Ekeby keraamikatööstusesse, olles seal kuni pensionile minekuni juhtivaks disaineriks. Nii müüaksegi, kollektsioneeritakse ja omandatakse muuseumidesse selle keraamikatööstuse toodangut kui Mari Simmulsoni loomingut. See keraamik, meie kaasmaalane ja eestlane oli üks vaieldamatutest epohhiloovatest teerajajatest. Pildil olev vaagen on viiekümnendate teise poole töö. Sama esteetikaga keraamika jõuab minu teadvuses Eestisse umbes 5-10 aastat hiljem jubedate savilätakatena meie kodude seintel. Konkreetne töö on müügil alghinnaga vaid 85 dollarit, kuid ei tohi unustada, et tegemist pole autori ainueksemplari, vaid tiraaztoodanguga.

Me ei tea, milline oleks olnud Mari Simmulsoni looming ja tuntus Eestis elava kunstnikuna. Enamus eestlastest teab hästi ühte teist Rootsi kunstniku, Lindgreni raamatute illustraatorit Ilon Wikland'i, kes samuti on pärit Eestist. Mari Simmulsonist on kuulnud aga vähesed. Julgen siiski väita, et Rootsis kui ka maailmas on Mari Simmulson kordi rohkem tuntud kui Wikland. Ning ehk on põhjus selles, et häid raamatuillustraatoreid on palju, kuid edukaid disainibrandi loojaid väga vähe. Ning brandid, tuntud isikunimed, maksavad. Vaatamata isegi sellele, et tolle perioodi kunst ja disain mulle isiklikult ei meeldi.