Tööpuudus = õigus puhkusele

Töötuse määrast on saamas omamoodi spordiala. Iga nädal raporteeritakse, et töötute absoluutarv on jõudnud järjekordse rekordtähiseni. On olemas selline mõiste nagu kollektiivne mälu. Viimase suure, tõeliselt suure majanduskriisi ajal 1930. aastate alguses oli meid 1,1 miljonit ja töötute armee oli rekordilised 25 000. Täna on meid 1,3 miljonit ja töötuid on...

Aastatega mälu tuhmub, nii ka kollektiivne. Keegi enam ei mäleta, kas jutud arvukatest enesetappudest Wall Street'il eelmise suure kriisi ajal on fakt või linnalegend. Ning küllap ka praeguse kriisi kodumaised tragöödiad, kus seni tubli ja ontlik ärimees tümitab depressioonis oma naist ja last, vajuvad peagi unustusehõlma. Sest emotsionaalne mälu tuhmub kiiremini kui faktimälu.

Mind hirmsasti huvitab, mida mõtlesid need tollased 25 tuhat töötut koheselt peale sõda kui 1946. aastal ilmusid käitistesse, punanurkadesse, esimeste kolhooside kontoritesse sellised plakatid:

Kas tuli neil kunagise õitsva Vabariigi töötutel meelde supiköökide sabad kümme aastat tagasi, vaadates seda meeter korda pool plakatit, mis deklareerib, et sul on ÕIGUS puhkusele? Ning lisaks teadmine, et tööpõlgurluse eest ootab karm karistus? Jah, pole ime, et ühel hetkel ei oodatudki enam valget laeva. Kuigi..., mälu ju vahest ka eksib. Ju siis ikka oodati. Ega muidu poleks me kõik olnud sajaprotsendilised vabadusvõitlejad kommunistide ja parteitude vääramatus liidus, nagu nüüd igalt poolt lugeda on.

Nägin seda plakatit müügil ühes USA idaranniku antiigipoes, hind 470 USD. Võiks osta, paljundada ja kinkida kõikidele Tööturuameti kliendipunktidele. Ka kollektiivne eneseiroonia on raskel ajal väikeseks trööstiks.