Üks erakond on töödokumendina võtnud vastu seisukoha riigikaitse küsimuses. Loodetavasti hoiab meedia üleval hädavajalikku diskussiooni. Avaldatud seisukoha oluliseks punktiks on kohustuslik riigikaitseõpetus riigigümnaasiumides, mille läbimine vähendaks ajateenistuse pikkust. Vanuseliselt puudub mul moraalne õigus oma arvamuse avaldamiseks. Mind vajatakse riiki kaitsma viimases järjekorras kui kõik nooremad mehed on juba mättasse löödud või jalga lasknud. Pealegi on mistahes reformide mõju suunatud tulevikku. Need asjad puudutavad praegusi lasteaia- ja põhikooli lapsi, veel sündimata poegi. Seega on selle reformiga mõtlemisainet küllaga eelkõige noortel emadel ja isadel. Kus, kuidas ja kellena tahetakse näha oma täiskasvanuks saavaid lapsi võimalikus relvakonfliktis, (vabana) langenutena või elavate...
Ei varja, et vene aja inimesena oman ma teatud patsifistlikku maailmavaadet. Tollal oli võõras riik ja võõras armee, mida ma südamest vihkasin. Lisaks pikad juuksed, lillelised hõlstid ja solidaarsus Vietnami sõja vastastega - Make Love, Not War. Oma riik ja terve mõistus peaks tingima seniste vaadete põhjaliku muutmise, aga see käib mul raskesti. Ajastu produktina on see keeruline, kuid ma püüan. Riigikaitseõpetus on läbipõiminud riigipatriotismiga, ta on patriotismi üks vormidest. Võib olla, et olen oma põlvkonnas erand, kuid kasvamine ja elamine võltspatriotismi tingimustes on jätnud mõtteviisi tugeva jälje. Riigikaitse assotseerub mulle kogu selle punase juraga. Eriti aga seetõttu, et kümned miljonid inimesed, minu saatuse- ja eakaaslased tolles, nüüdseks kadunud riigis, omandasid minule vastumeelse, ajupestava ideoloogia ja jätkavad selle edasiandmist pidulikult ja paatosega põlvest põlve.
Aga kogu temaatika kohta on mul üks ääremärkus küll. See puudutab ajateenistust. Ma olen täheldanud meie poliitikute, erakondade puhul imestamisväärset järjekindlust keskenduda detailile, nägemata või eirates tervikpilti. Ajateenistus pole pelgalt riigikaitse küsimus. Osaliselt ja kohati oluliselt on see sotsiaalsete probleemide lahendamise tööriist. Need ei ole mõned kümned ega ka sajad, me räägime tuhandetest noormeestest, kellel täna puudub võimalus minna ajateenistusse, kuigi nad tahaks ja millest nad isegi salaja unistavad. Paljudele nende hulgast oleks ajateenistus võimalus aja mahavõtmiseks. Pisuke ajavõit mõtetes selgusele jõudmiseks - kelleks saada ja kuidas edasi. Pääsemine lodevusolemisest, jamadest ja hetkeemotsioonina tuntavast perspektiivitusest olla mees ja tulevikus isa. Siin maal ja selles riigis.
Postitused
3 kommentaari:
Sinu valitud pilt on järjekordselt nagu rusikas sõbra silmaauku .
Õõvastav oma olemuslikkuselt, ja seda emmet, kelle armastav käsi need tillukesed mundrid valmis õmbles /arvatavasti armastusega / , tahaks mina küll näha .
Ei saa aru sellest, kui nii pisikesi juba õpetatakse lõhkuma , laamendama , ärastama selle asemel , et luua .
Kaitseväe võiks vabalt asendada mingi tööteenistusega, kus noortel meestel oleks võimalus mingi praktiline amet või oskus lisaks õppida .
Mis on saanud meie tööteenistusest, mis vabariigi tulles ju ometi olemas oli ?
see asendusteenistuse võimalus on jätkuvalt olemas.
talvel autistlike laste koolis praktikal olles kohtusin nt ühe noormehega, kes ajateenistuse asemel asendusteenistuse valinud oli. Kasvatas lapsi väga hästi juba teisel nädalal.
Aga kuidas kaitsevägi ja laamendamine-lõhkumine seotud on, ma küll ei näe. Või õigemini, seos on, nimelt vastasmärgiline. See on tõesti koht, kus omandada enesedistsipliini algmeid ja mõtteviisi, et omasid hoitakse ka siis, kui see on mõnmevõrra raske.
Täpsemalt pidasin nende noormeeste, keda ajateenistusse ei võeta, all silmas poolelijäänud kooliteega, seadusega juba pahuksisse sattunuid vms. noori. Just neile oleks vaja ja nad ise soovivad tegelikku ajateenistust. Mulle tundub, et alternatiivteenistus taolistele probleemsetele poistele ei sobikski.
Postita kommentaar