Läinud pühapäev oli nagu päev ikka. Ei midagi erilist. Mõned uued nähtused on visad juurduma. Mõnedest ei saagi asja, sest rahvas ei võta omaks. Ometi oli pühapäeval ju riiklik tähtpäev, vanavanemate päev. Eks ta midagi sarnast ole isadepäevaga või siis näiteks oktoobris riikliku tähtpäevana märgitud hõimupäevaga. Viimase koha pealt enamus kehitab õlgu. Novembri isadepäevaga on rahva teadvuses pisut parem, kuid siis on emotsioonid väga vastandlikud, sest isadega on paljudes peredes teadagi kuidas.
Vanavanemate päeva üritusi korraldati üle Eesti. Kas ka osalejaid jagus on mulle teadmata. Blogides sellest päevast massiliselt ei kirjutatud. Erandina lasteaedade-koolide-klasside ajaveebid, kus päev ikkagi ära märgiti. Aga mõned nopped blogidest siiski. Kaja pere tähistas seda päeva pärast poisi maratonijooksu vanaema juures. Henry kirjutab isana pikemalt, mida talle endale tähendavad ta omad vanavanemad ja millised on ta enda vanemad vanaema-vanaisa rollis. Maris käis laste ja vanaemaga suisa vanavanemate päeva üritusel. Muhedikul aga oli sellest riiklikust tähtpäevast päris praktilist abi :). Karoliine võttis asja põhjalikult ette - käis papaga seenel ja küpsetas vanavanematele midagi maitsvat. Katrina veetis kogu nädalavahetuse vanavanemate juures ja Kessu käis ka vanaemade juurest läbi. Coger kirjeldab spordijutule lisaks oma laste rõõmu kui ta ämm ja äi tulid lasteaeda vanavanemate peole. Anneli võttis vanaemana sellel päeval väikese pitsikese ja tuletas meelde omaenda vanaema ja võõrsil elavat lapselast. Ja ongi vist blogidest kõik.
Ometi ja kindlasti olid pühapäeval mitmed vanaemad ja vanaisad rõõmsad kui neid meeles peeti. Õhtul tuli hea ja rahulik uni. Päev oli korda läinud.
Postitused
6 kommentaari:
Minu jaoks on see püha ka kuidagi mõttetu. Ma olen vanaema oma lapselaste jaoks koguaeg, mitte ühel päeval aastas :D Võib-olla neile, kes on juba suureks kasvanud ega pole oma vanavanemaid ammu külastanud, tuletab see päev seda meelde. Aga kas see midagi paremaks teeb? Kui ikka pole omavahelist sidet, siis pole...
Oh,ma tahaks omale sellist magamisnurka nagu siin pildil,aga ei saa seda kunagi.
Ma tahaks jälle vanana nii ilus ja õnnelik olla.
Ainult selle sildi võtaksin voodi päitsest maha.
Minagi arvan, et see päev on meeldetuletuseks neile, kes muidu ei ole oma vanavanematega tihedas kontaktis.
Meil selle päeva tähistamiseks mingit eri üritust ei olnud, kuna kõigil asjaosalistel olid omad tegemised ning ainult kalendritähtpäeva pärast ei hakanud neid ära jätma.
Kuid muidu mul on vanaemapäev 1-2 korda nädalas. Vahel tiheminigi.
Kas ei ole vanavanematega tihti ka nii, et kui neid on mitmeid, isa ja ema poolt ning vahemaad suured, siis praktikas on ühed vanavanemad argipäeva omad ja teised lastele pisut võõramad?
Oma kogemuse pärast on igayhel oma arvamus vanavanema-värgile avaliku tähelepanu pööramisest. Ma arvan, et alati on parem millegi aeg-ajalt meenutamisest, mitte elu möödalibistamisest, mõeldes, et ah, mis see minu asi on, minul oma väike maailm.
Vanavanemate omamine ja ise vanavanem olemine on täpselt samasugune asi, nagu ykskõik, missugune muu sotsiaalne roll v oskus - ilma veidi liigutamata nii endale kui teistele meeldivat tulemust ei saa, hetke mugavus võib tekitada aastatepikkusi arusaamatusi. Ja kuidas see kyla ja koera värk oligi... Selle yle tasub mõelda
Postita kommentaar