neljapäev, 25. september 2014

Malluka petitsioon

Üks blogija üllatas meeldivalt. Beebi- ja ilujuttude ning muidu tasustatud kaubanduslike teadete kõrval kirjutas tundeliselt sotsiaalsel teemal. Kuigi tänaseks on tubli blogija naasnud jällegi oma meelisainevaldkonda, siis hetkel on Malluka poliitiline petitsioon kogunud juba üle 1800 hääle. Kui Malluka teksti võtta valmisplatvormina või -lubadusena, siis häältearvu järgi oleks see juba praegu igati arvestatav tulemus Riigikogu valimistel. Hea näide sellest, kuidas õigelt valitud erakonna nimekirjas, hea ajastatusega ja poliittehnoloogiliste võtete lisandustega oleks Mallukal, igaühel meist, teoreetilised võimalused pääseda järgmistel valimistel meie seadusandjaks. Nii lihtsalt see käibki sotsiaalmeedia ajastul. Peaasi, et valija usub valikute olemasolu.
Malluka koostatud petitsioonil ma pikemalt ei peatu. Detailides läheks pikaks kirjutamiseks ja maailmavaateliseks heietamiseks. Üldistavalt on Malluka mõtteviis mulle sümpaatne, üksikasjades mõnede agadega. On sissemurdmist lahtisest uksest (praegu parlamendis aktiivselt arutatava Lastekaitseseaduse muutmise eelnõu üheks põhiküsimuseks ongi laste eemaldamine perekonnast) ja üldlevinud populismi (riigikogu liikmed pevad tingimata olema "vaesed"). Peamine selles petitsioonis on muidugi kriminaalkuritegude karistuspoliitika, selle mõistetavus ja vastavus õiglustundele. Selles küsimuses olen kindlasti Mallukaga ühes paadis.
 
Petitsioon on teatavasti palvekiri. Vaevalt, et riigikogu ja valitsuse liikmetel on üldse aega, viitsimist ja tahet selliseid palvekirju lugeda. Jään põnevusega ootama Malluka poolt lubatud edasisi samme ja muljeid tema kohtumistest EV valitsuse liikmetega.
 
Muuseas. Meil on ametlikult registreeritud üle viie tuhande vanemliku hoolitsuseta ja abivajavat last. Peaaegu sama palju kui Rapla linnas elanikke. Kuigi juba kuuendat aastat järjest sünnib meil eelmise aastaga võrreldes vähem lapsi, siis nimetatud "riskilapsi" lisandub igal aastal juurde 5-15%. Mallukal on õigus - süsteemi tuleb muuta. Kuid lisaks tagajärgedele tuleb muuta kindlasti põhjusi. Kuidas? Ei tea. Vastasel korral kandideeriksin Riigikogusse.

16 kommentaari:

Kadi ütles ...

Jah, mina kirjutasin ka alla, sest sõnastus sõnastuseks - põhimõtteliselt seisab see petitsioon ikkagi õige asja eest.

Bianka ütles ...

Petitsioonile sellisel kujul ma alla ei kirjutks, liiga toores. Karistuste karmistamine olukorda ei lahenda, sest paraku on sellistes probleemsetes peredes rohkemgi lapsi ja nii karistatakse ka neid vanema pikaajalise vanglasviibimisega. Arvestades, mis maksab inimese pidamine kinnismajas, siis selle rahaga saaks laste heaks palju muid asju teha. Ma tahaks selliseid vanemaid kastreerida, aga no see ei lähe ka mitte :D

Probleemi tõstatamine on kahtlemata hea ja õige. Sotsiaalsüsteemi parema toimimise suunas tegutsemine peaks olema riigi jaoks isegi olulisem kui uute laste sünnitamisele õhutamine.

Hundi ulg ütles ...

Ma olen nõus Sinuga, Bianka. Petitsioon on toores, kuigi emotsionaalselt õigustatud. Karistuste karmistamist ei poolda minagi - seda ütleb iga inimene, kes kasvõi 15 päeva on saanud ja teab, mis kinnimaja on :). Küsimus on minu jaoks eri kuriteoliikide eest määratavate karistuste proportsionaalsuses. Mingil perioodil lugesin palju kohtulahendeid. Minu tähelepanek perevägivalla asjades oli see, et kohus lähtus, pro forma õigustatult muidugi, ainult tõendamist leidnud episoodidest. Kaasustest aga võis tihti aru saada, et lapse või täiskasvanud pereliikme mõnitamine, füüsiline vägivald on kestnud juba aastaid. Ning kui siis saab süüdistatav karistuseks võrdväärselt "moosivarguse" juhtumiga, mitte harva ka tingimisi, siis hakkab minul vähemalt katus ära sõitma.

Bianka ütles ...

Selles osas olen minagi nõus, et proportsioonid oma ja võõra suhtes toime pandud vägivalla osas peaksid võrdsustuma. Karistuseta ei tohiks vägivald loomulikult jääda ja üldse peaks karistuste raskusastmed muude kuritegudega võrreldes üle vaatama.

Mina ise arvan, et perevägivalla vastu võitlemisel tuleks karistuste karmistamise asemel rohkem nende ennetamisega tegeleda. Tavaliselt algab perevägivald väiksemate jõhkrustega ja just karistamatus viib järjest suurema julmuseni.

Esiteks, politsei võtaks iga sellist juhtumit tõsisemalt ja sekkuks, lisaks peetaks ka arvet nende üle, kellel selleks kalduvusi on. Teiseks neil, kes selle all kannatavad, peaks olema rohkem kohti, kust abi saada ja rohkem võimalusi jõhkardist pereliikmest eemale saada. Ja lastevastase vägivalla puhul peab olema sotsiaaltöötajatel rohkem õigust sekkuda ka enne, kui midagi hullu on juhtunud. Nagu Ameerika filmides, laps võetakse juba kahtluse korral kohe perest ära ja vanemad peavad hiljem tõestama, et nad on head lapsevanemad, et laps tagasi saada. Seal on mindud tihti ka äärmustesse, aga hirm, et laps ära võetakse (ja lapseraha samuti), sunniks ka meil probleemseid vanemaid rohkem mõtlema.

Indigoaalane ütles ...

Ma tahaksin öelda samuti- just!:)

Ei hakka Su teksti ümber kirjutama, aga viimaste aktsioonidega: pääsukesed näiteks ja müüd see- ma olen väga positiivselt üllatunud ja mul on väga hea meel, et inimene kasutab oma populaarsust ning mõjuvõimu heade asjade tegemiseks. Väga tubli noor naine!

Ma kardan, et kui ta ainult maailma parandaks, siis kaotaks ta ka lugejaid, aga just niimoodi parajalt doseerides saab ta arvamusliidrina enda taha mitmeid, kes muidu vast sotsiaalsetest teemadest üldse ei huvitu.

kaaren ütles ...

Teema mistahes aspektid panevad mul katuse sõitma, sest naiste- ja lastevastane vägivald on meil sama lugupeetud nagu hammaste pesemine ja talvel talverehvidega sõitmine, pigem saab mitmelt poolt lahmakat see, kes yritab vägivallatsejatele vastu hakata. Kysige mistahes maakonstaabli käest ja seejärel vestelge lastekaitsetöötajaga. Kontrollitud korduvalt. Jõudu Mallukale.
Vägivalla ja selle tagajärgede vastu aitab haridus. 1. Haridus tõstab inimese eneseusku, avardab maailmavaadet ja aitab leida võimalusi olukordi teisiti lahendada kui vägivallatsedes või vaikselt hullusi taludes. Haritud inimene enamasti argumenteerib, väitleb ja otsib kasulikke lahendusi, mitte ei peksa, ähvarda ega mõnita. (erandeid on alati, aga need on juba meditsiinilised juhtumid, aga teatavasti meil võivad ka vägivaldsed skisofreenikud vabalt toimetada.) Haridus ja kombed aitavad inimestel väga mitut moodi kõiksugu erimeelsusi siluda ja mul on ainult kahju, et haridust, sh maagymnaasiume ainult kärbitakse j suletakse, inimesed peavad enda arendamise asemel keskenduma elementaarseloomaliku ellujäämise peale, aga pidev hirm ja nälg teeb inimese loomalikult sirgjooneliseks, intelligentsus, paindlikkus ja loomingulisus kaovad. Olen põhjakihist ylespoole ronides näinud palju niisugust, mis ainult kinnitab, et rohkem haridust on kasulik eranditult kõigile ja riik, kus inimesed peavad liiga varakult ja liiga palju keskenduma elementaarse jahtimisele, ei ole ka lastele kuigi mõnus ega turvaline elukoht.

Hundi ulg ütles ...

Haridus on ka minu arvates üks võtmemomente. Olen siingi blogis väljendanud mõtet, et hariduspoliitika tegeleb meil eelkõige ökonoomikaülesannete lahendamisega. Eesmärk, milleks ja miks on kuhugi kadunud, ähmastunud. Väikerahvusena pole selline tee kindlasti jätkusuutlik. Riigina võiksime aga püstitada hoopis asjalikuma loosungi: olla Euroopa 5 harituma riigi seas. Rikkus ja turvalisus tuleks siis juba paljuski iseenesest. Või kuidas?

Kaur Virunurm ütles ...

Haridus haridus. Ei saa sundida seaduse või petitsiooniga inimesi haritumaks.

Teemale tähelepanu pööramine - tore.. Aga vaevalt oma lapse tapjat takistaks see, kas talle antakse 5 või 10 aastat. Ehk, selle petitsiooni õnnestumise ainus efekt oleks mingi ühiskondliku viha rahuldamine; "aga ta raisk nüüd sai". (Kommentaarides nõutakse ka surmanuhtlust.) Ma ei näe, kuidas see probleemi lahendaks. Nii et alla ma ei kirjuta.

Hundi ulg ütles ...

Siiski. Petitsioonid kujundavad hoiakuid ja seadused annavad tegevusraamistiku. Kuulun nende hulka, kes kehtestaksid Eestis nn. kohustusliku keskhariduse. Selge, et kõigile võrdselt pole see võimetekohane, kuid erinevate õppekavade ja -võimaluste kaudu ometi ideaali poole liikuv.

Kaur Virunurm ütles ...

Siit on hästi näha, KUI vastakaid reaktsioone üks probleem tekitab. Ühed kehtestaks lahendusena surmanuhtluse, teised koolikohustuse.

Moraal on muidugi lihtne - lahmida ei tasu ega tohi; esimese pähetulnud ideega riigikokku joosta ei saa. (Või noh saab, kui eesmärgiks on iseendale promo tegemine.)

Aki ütles ...

Lugesin seda petitsiooni, minu arvates on rumal jutt. Petitsiooni koostaja on vist esimest korda elus juhtunud räigetest kuritegudest lugema. Kurja vastu ei saa kurjaga. Eesti õigussüsteemile oleks abiks vähem reaalseid vanglakaristusi ja rohkem tingimisi karistusi, mis paneb kurjategija mööda nööri käima.
"Miks ei ole sotsiaaltöötajal õigus eemaldada kodust laps ainult seetõttu, et tema sisetunne tal seda teha käsib, ilma, et ta peaks kartma bürokraatiat ja seetõttu lapse ohtlikku olukorda jätab?" Aga kui sotsiaaltöötajale ei meeldi Mallukas, võtab talt lapse ära ja räägib midagi sisetundest, kas ta siis hakkab teist juttu rääkima?
Inimene võiks natuke uurida ja mõelda enne petitsioonide koostamist, vaadata ka Ilmar Raagi uut filmi "Ma ei tule tagasi" ja veel mõelda.

akadeemik ütles ...

Ei kirjuta alla sellisele emotsionaalsele karjatusele. Ta ei taha ju lastekaitse süsteemi muuta, vaid lihtsalt Karistusseadustikku.
See aga on pmselt sümptomite, mitte põhjuste ravimine.
Ma olen nõus, et algatus on muidugi suuremeelne ja ilmselt ka täiesti altruistlik, kuid just nimelt toores. Tal ei ole muud kandvat jõudu kui paljas emotsioon ja algataja mõningane sotsiaalmeedia populaarsus.
Seega, enne kui hakata sellega ministrite uksi maha murdma, tuleks ikka natuke tööd teha ja saada sinna taha nüüd kellegi tugevama toetus, kui need 1000 blogitibi, kes odavaid hiina kleite loodavad saada. Siis oleks lootust, et petitsioon ei jää pelgalt hüüdja hääleks internetis, vaid temast sünniks ka mingit reaalset tulemust.
Aga mis puudutab muid punkte, mida siinses kommentaariumis on mainitud, siis Eestis hetkel kehtiv KarS on muide kunagi kirjutatud 3. kursuse õigusteaduse tudengite poolt, kellest enamus ei olnud veel karistusõiguse kursust läbinud...
Ta on tehtud Prantsuse Krimikoodeksi põhjal suuresti ja pmselt on tegemist laenseadustikuga.
Selle muutmine, millega ise olen olnud seotud mitmel korral, on olnud äärmiselt vaevaline protsess.
Ja mis puudutab kohtusaalis toimuvat, siis Eestis ongi tegemist uuriva kohtumenetlusega, kus suurem roll on tõenditel, mitte väitlusel. Anglo-Ameerika õigusruumis võidab väitlus, kuna seal on võistlev kohtumenetlus.
Kuid see muidugi ei vabanda, et meil puudub sisuliselt toimiv lastekaitse süsteem ja üldse üldine sotsiaalsüsteem. Olen seisukohal, et kogu sotsiaalõigus vajaks Eestis suuremat reformi, kuid muidugi peaks selle taga olema mitte Riigikogu 101 klouni (kes ei ole suures osas ka teab mis haritud), vaid pigem sotsiaalsed partnerid.

kaaren ütles ...

Kaur Virunurme yleolevatest argumentidest kõlab hoiak, et ohver on vägivallajuhtumis ise syydi, teised ei pea midagi tegema ja yldse, ärme räägime sellest rohkem, sest see on ebamugav ja ebaglamuurne, palju ägedam oleks rääkida nt rahast ja relvadest!
Kui on ebamugav, lahendusi pakkuda ka ei oska, siis tuleb vait olla. Fakt on see, et ilma inimeste, seega ka kogukonna tervikuna INIMKVALITEETI tõstmata ei parane MITTE KUI MISKI. Ma elan,arendan kinnisvarasid ja kasvatan lapsi kohas, kus inimeste isikuomadused on päris paljude puhul allpool igasugust mõistlikku piiri. Ja siis tuleb keegi väitma, et haridust, kasvatust jm inimlikku ei ole tarvis! Minu käsi haarab siinkohal kabuuri järele.

kaaren ütles ...

Unustame kaltsud ja muu isikliku, mis ei puutu praegu lastekaitsesse. Mallukas on noor inimene, oma temperamentse, kuigi läbimõtlemata karjatusega teeb ta asjale rohkem kasu kui kahju, sest juhib probleemile tähelepanu, isiklikud rynnakud inimese eluviisi v hobide suunas ei ole praegu teema. Kui keegi erialaselt pädevam ja haritum ometi sellest inspiratsiooni saab ja leiab toimiva lahenduse, siis on kõigi tulevaste vigasekspekstud laste huvides ja ehk päästab elusid see, et kiiresti päris mitmed seadusemuudatuse ettepanekud välja töötatakse ja ka ellu viiakse. Praegu on eriti nn vaestepatustealevites hästi näha see, kuidas põlvkondade kaupa viletsus juurde synnib ja väljastpoolt keegi ei suuda ega julge taolises asumis endas ega sealt väljapoole voolavas hädadekogumis midagi muuta.

Kaur Virunurm ütles ...

Väga kurb, kaaren, kui minu kirjutatust selline mulje jäi.

Üleolevus - võtan osaliselt omaks. Muu - ei.

Kaur Virunurm ütles ...

Vaesed-patused ja nende hädad. Kas petitsioon muudab need olematuks? Kas mingi seadus üldse muudab neid? Need on muutuva majanduse paratamatu kaasnähe - töö ja raha koonduvad kokku, sotsiaalsed probleemid jäävad ääremaadele. Mõni rikas riik suudab seda protsessi ehk leevendada, mõni jõulisem riik kiirendada. Kuid seadusega ajaloo vastu ei saa.

Mitte et üldse miskit teha pole, küllap on ja küllap isegi teatakse, mida. Ja võib-olla on kampaaniatest fookuse nihutamisel tõesti abi.. Näis, kas see konkreetne jõuab kuhugi või ei.