Mäletan, et olen siia blogisse kirjutanud eneseabi raamatutest. Mitte positiivselt - irooniaga ja pärast seda kaotasin osa selle blogi pidevatest jälgijatest. Nüüd lugesin internetist, et lisaks raamatuküllusele on meil, siinsamas Eestis mitmesugused huvitavad kursused saadaval. Tean, et järgneva lausega kaotan pooled järele jäänud kümnest lugejast. Ja nimelt: ma olen nõus, et igasugused "nabaurgitsemise" metoodikad on teretulnud ning abiks ikkagi kui ametlik meditsiin, psühhiaatria on võimetu.
Aga nüüd turunduse juurde:
1. Jonette Crowley seminar Eestis: oraakliõhtu; Oma elu teadlik loomine (Marki kanaldus); Soul Body Fusion® "Keha ja hing kui tervik" tervendav kursus. Hinnad vastavalt 20, 80 ja 160 eurot.
2. Veet Mano laager „EluEnergia”. Hind 70-150 eurot.
3. Protsess "Pühad toad". Tasuta.
4. Access Energetic Facelift®. Hind 95 eurot.
5. Hingeosade tagasitoomise kursus. Hind 130 eurot.
6. Energeetiline psühholoogia kui eneseabi. Hind 120-130 eurot.
7. Eesti Reiki Kool: Usui Reiki I astme kursus. Hind 100 eurot.
8. Access Barsi koolitus. Hind 125 eurot.
9. Kehaline Kogemine (Somatic Experiencing). Hind 243-266 eurot.
...
jne.
Mõistagi on nende suurepäraste asjade puhul vale kasutada sõna hind. Need mõned tunnid või paar päeva, mille jooksul tarkust jagatakse on hindamatud. Pealegi enamikel juhtudel on tegemist ka ellitkoolidest tuntud vabatahtliku osalustasu või annetusega, et väärt õpetused maksudeta leviksid ja inimestele palju kasu tooksid. :)
Üks asi ei anna mulle siiski rahu. Kuidas me omal ajal ilma kõige selleta küll hakkama saime?
Postitused
18 kommentaari:
Ma olen Su mõttekäiguga nii üdini nõus ja ühtlasi mõistan ka, miks see postitus ilmselt nii lühike on - sel teemal võiks päris pikalt heietada:) Kuigi ega sellest midagi muutuks.
Aga Sinu retoorilisele lõpuküsimusele vastates - inimesed olid siis veel kahe jalaga maa peal. Punkt.
Täna hommikul leidsin oma FB seinalt vana netisõbranje seinalt sellise ümberpostituse :
Мысли на день
Есть такая притча: один человек встретил дервиша и спросил - откуда идешь, странник? Странник ответил: "из ада". "И что ты там делал?" "Мне нужно было огоньку, чтобы раскурить трубку". "И что - дали тебе прикурить?" "Нет, тамошний царь ответил, что у них нет огня. Я, конечно, спросил - как же так, в аду и без огня? Хозяин ада ответил мне: "Говорю тебе, у нас нет огня; каждый приходит сюда со своим собственным".
Maakeeli umbkaudu ümber panduna (neile kes ida-naabrite keelt ei mõista), kõlaks see nii :
Üks inimene kohtas oma teel dervišši , ja uuris teadjamehelt , kuskohast rändaja tuleb.
" Põrgust !" vastab viimane . Küsija imestamise peale, mis rändurmees allilmas tegi, kostub nõnda :" Suitsule tuld käisin küsimas ."
" Ja kuidas on, kas ka anti ? "
"Ei, põrguvürst ütles, et neil ei ole tuld. "
Põrguvürsti usutlev derviš uuris ,mis põrgu see ilma tuleta on .
Ja uuesti sai ta vastuseks " E1, ei ole siin tuld, igaüks tuleb siia o m a tulega . "
Ise mõtlen , meil on igal oma isiklik tuli. On igaühe enda teha , mis ta sellega teeb , kas muudab põrguks, või soojendab end selle paistel .Nii et- põrgu kui sellise vajadus on tegelikult ammu ära langenud , muig .
Minust Sa juba nii kergesti lahti ei saa. Punkt.
Ma ka ei kavatse loobuda :)
kasja
Üdini õigustatud väljend--nabaurgitsemise meetodid!Mina olen seda inimeste pealt kõrvalt jälginud,võin öelda,et neist asjadest on 99%-l kasu täpselt sama palju kui surnul suupillist.
'
tallinnlanna
On olukordi ja aegasid, mil oma jõudude ja tarkusega enam edasi ei saa, ja muide ka meil omal ajal ja sügaval nõuka ajal olid ka omad jutud. Mitte sellise valikuga, aga midagi oli. Mäletan kui käisin seevaldi juures kuulamas ja õppimas autogeenset sugestiooni. Mind aitas lahendada elu keerdsõlmi ja andis jõudu teha otsuseid ja viia need ellu.
See vist oli Vladimir Levi raamatute alusel midagi. Kuulud ilmselt selle ühe protsendi hulka,kes tõeliselt oskas asja oma kasuks pöörata,Elviina.
Minule eneseabiraamatud meeldivad. Need, mis on koos mõne masinaga. Õnne, erutust, rõõmu ja tegutsemislusti jätkub olenevalt raamatu paksusest tundideks kuni nädalateks. Mul on neid soome, rootsi, saksa, inglise ja vene keeles, isegi paar eestikeelset. Kõigil masinatel neid aga kaasas pole ja siis peab tõesti ise ennast aitama... autogeense sugestiooni ja kaasasyndinud eduelamuse-sooviga.
Tegelt - kui inimestel enam maiseid muresid pole, siis ega muretsemine kao. Murelik suu pöördub taeva poole ja metsast keegi ikka vasta hõikab.
Kui inimesed maksta tahavad, leidub alati keegi, kes seda ära kasutab. Ehk pakkumine saab olla ainult siis, kui on nõudlust, muidu sureksid pakkujad kohe välja.
Ei saa niimoodi malakaga üldistada, nagu selles postituses on tehtud, sest kui inimene leiab, et talle on mõnest asjast kasu, siis on ju hea.
Kohati tundub mulle lugedes, et teile, lp Hundi ulg, hakkab maailma mitmekesisus juba mõnevõrra ülejõu käima.:)
Mina kuulun pigem abiraamatute pooldajate hulka. Julgelt üle poole nendest on mu meelest mõttetud nämmutamised, aga osadest võib otsija tõesti abi leida. Kursuste kohta ei oska öelda, sest pole ise käinud ja eks ta kindlasti ole kõige muu kõrval ka rahategemise skeem, aga kui sealt keegi abi ei leiaks, neid ju poleks.
Enamasti on need tehnikad inimese psüühika korrastamiseks. Aga mitte ainult. Oma kogemus ütleb, et vähemalt ühest hädast olen vabanenud 8. punktis näidatud tehnikaga (sõbranna on seda õppinud). Mul oli 25 aastat seljavalu, mille vastu ei osanud meditsiin midagi teha. Täiesti terveks tunnistati, ka ravivõimlemine, mis muidu tublisti abiks oli, sellele kohale ei mõjunud, valu jäi. Ja siis - poole tunniga, mõnede sõnade ja mõne puudutusega - see kadus. On kadunud juba ligi aasta.
Kuidas varem hakkama saadi? Vanarahva tarkuse toel. Kuidas punase lõnga ja mõne vaikselt pobisetud sõnaga võeti ära soolatüükad, kirvesilmaga kukekannus jne. Oli traditsioon ja muutused ühiskonnas olid aeglased - psüühiliste probleemide korral olid ka omad rituaalid (mida teha, kui keegi sureb jne jne). Nüüd on ühiskond järjest kiiremas muutumises, vanast pole palju enam meeles ja kõik vanad teadmised ei pruugi selles kihutavas maailmas enam töötada. Nii siis otsitaksegi abi uutest kohtadest.
Kuidas me omal ajal küll ilma blogimata saime?
Õnn saabub küll, kuid millegipärast mitte minu õuele - ju teiste õued on (raha eest) paremini roogitud ja hooldatud ;)
Vaatan samuti umbuskliku pilguga neid eneseabi raamatuid (mõnda olen neist kindlasti lugenud, aga tühja, kui neist ükski ei meenu) ja kursuseid, isegi põhjust ei oska välja öelda. Ju sees miski teab, et teadmised on eneses või rahvatarkuses olemas, julge vaid otsida ja leida.
Alternatiivmeditsiini puhul on kõige olulisem usk sellesse. Sõnal on alati suur jõud, mis mobiliseerib sind, kuid see pole ainus, mis aitab.Oma kogemstele toetudes ei jõua ära imestada, et see, mis kunagi oli muinasjutt, võib tegelikult tõsi olla. Midagi siin ilmas siiski on, mida me ei oska ära seletada.
E.L.
Tere, ei julge isegi meiliaadressi panna, et ka mitte halba kirja sattuda. Sõbranna ravib ennast juba 23 aastat homöpaatiliselt, tööl ikka käia ei jaksa, ei aidanud ka dr Viilma.
Aga sööjad, palvetajad ja armastajad lähevad tihti perest lahku, uus elu nii imeline.
Isegi pr pesident olevat vabastavas hingamises käinud...allikas Skeptik.ee
Kui inimene tahab hulluks minna, siis ta ka läheb - on see siis vabastava hingamise kaudu või lihtsalt lahendamata peremurede pärast. Kõiki alternatiivravitehnikaid ühte patta panna oleks rumal, mõnigi on leidnud teaduslikku tõestust kui toimiv teraapia. Kasvõi massaaž, mida mõnikümmend aastat tagasi veel üsna mõttetuks peeti. Ajad ja teadmised muutuvad. Aja jooksul saab ka selgeks milline "soolapuhumine" on tõesti soolapuhumine.
Olen mõnegi häda puhul otsinud abi nii tunnustatud meditsiinist kui alternatiivravidest (nii füüsiliste kui psüühiliste probleemide puhul). Mõnikord saanud abi ühest, teinekord jälle teisest. On mitmeid kogemusi, kui ravimeetod ei aita, aga kahju pole ma ühestki ravist saanud.
Enamasti lähevad alternatiivsetele radadele need, kes traditsioonilisest tunnustatud meditsiinist, psühholoogiast jne abi ja toetust ei leia. Otsima läheb see, kes pole käesolevaga rahul. Kas ta õnne ja rahu ja tervist sealt leiab, kes teab? Aga kui ei otsi, pole lootustki leida.
See, et mõni auratransformaator on ebameeldiv ullike, ei tähenda, et kõik alternatiivsete aladega tegelejad seda oleksid. Olen kohanud täiesti traditsioonilises mittealternatiivses maailmas väga ebameeldivaid psühholooge, hambaarste, koristajaid... Mis ei tähenda, et ma arvaksin, et psühholoogia oleks mõttetu, et hammaste ravimine lõhub mu pere ja koristajad on kõigis maailma hädades süüdi.
Maailm on mitmekesine ja see on üks põhjus, miks see elamisväärne on. Lubage sel maailmal siis ometi olla rikas, nii rikas, et seal on ka teie arust mõttetusi!
Ps. Ka minu meelest on päris palju nende "imeliste ja enneolematute" teraapiate (või kuidas neid nimetama peaks?) hulgas mõttetusi. Jah. Julgelt üle poole. Aga see teine, väiksem pool, on oma toimimist tõestanud. Iga kord, kui kuulen mõnest uuest suunast, olen ikka kõigepealt skeptiline. Ikka. Mõnikord see skepsis kaob, aga enamasti hoopis kinnistub, kui ma olen mingil põhjusel vaevunud asjasse süvenema.
Mu meelest on parimad need tegevused, millele saab anda ka materiaalsele mõtlemisele sobivad seletused. Näiteks laavakivimassaažil on küll olemas suurejooneline energeetiliselt tasakaalustav mõju alternatiivse teooria küljelt vaadates, aga ka täiesti kindel ja ümberlükkamatu füsioloogiline mõju. Soojendav, pehmendav, rahustav, lõõgastav. Ideaalne nii skeptikule kui vaimsetel radadel uitajale.
Ma olen kaugel sellest, et ilkuda abivajajate üle. Teen minagi vahest kõrvalvaatajale mingeid arusaamatuid ja kummalisi asju, et mõnele mu ihu- või hingehädale leevendust saada. Samas ei hakka ma nende "veidruste" kohta sulepeast igasuguseid ägedaid "teooriaid" tekitama... Nende asjade puhul on tõe kriteerium eelkõige praktika, mitte kaheldava väärtusega teooria.
Jah.
Postita kommentaar