Kõik läheb mööda

Järgneva jutu eellugu on kusagil siinsamas blogis paari aastatetaguse postituse näol. Pean vajalikuks selgitada, et olen kirjutanud kahest erinevast noormehest. Mingil hetkel tegi Rents mulle ühele postitusele kommentaari, soovides teada saada, mis on saanud minu suveabilisest. Ma isegi korra alustasin sellega, kuid poole peal kustutasin. Ma ei saa seda enne teha kui olen iseenda jaoks üles tähendanud, mis sai sellest esimesest poisist.

Temaga on läinud kehvasti. Selle noormehega siis, kelle isa teadmata, ema tapetud ning kes kasvas õega oma sugulase juures hooldusperes. Vaatamata kõigile minu püüdlustele aidata raskel hetkel inimene järje peale, läks siiski vastupidi. Ühel hetkel jättis ta kõik õpingud ja oli jälle tagasi linnas, oma vanaema punkris. Koos kõigi sellest johtuvate tagajärgedega. Uuesti algasid joomingud, tekkisid mingid kahtlased seltskonnad ja lõpuks kodutus. Ma ei suuda ära kiruda oma esialgset naiivsust ja lootust meie sotsiaalsüsteemi suhtes. Kõik need sotsiaaltöötajad, psühholoogid, olematud tugiisikud ja nõustajad... Mäletan, et siin blogiski elasin välja kui ükskõikne, väiksemagi huvita ja hoolimatu on meie ühiselt loodud sotsiaalabi vanemateta isekasvanud noorte elluastujate suhtes.

Mõnikord, kui ta kelleltki telefoni saab, siis helistab. Tema jutud keerlesid algul peamiselt selle ümber, kui palju viina või õlut osteti, kellega joodi, kus ärgati. Kuid nüüd on tekkinud ka pikemaid kainuse perioode. Siis on tunda, et tal on veel õrnhabras usk, äkki rabeleb kuidagi välja. On säilinud ka mingid unistused. Nendel hetkedel küsib ta minult, mida ja kuidas tegema peaks. Pika ärgitamise peale sain ta lõpuks nii kaugele, et ta on teinud endale id-kaardi. Dokumendi, mis on kõigi edasiste sammude alus. Detsembris sain ta niikaugele, et võttis ennast arvele Töötukassas. Aga elukohta tal ikkagi pole. Raha ka ei ole, et kuidagi elu alustada. Hetkel on tal mingi ulualune linnast väljas. Isegi kui ta peaks tööd saama, pole bussisõiduraha, et tööle sõita.

Selles nokk kinni, saba lahti olukorras astusin mina teist korda samasse ämbrisse. Soovitasin tal minna linna sotsiaalosakonda ja rääkida oma lugu ausalt ära. Seda, et on üheksateist aastane. Vanemateta. Hooldusperest lasi alaealisena jalga, õppimised jättis pooleli. Töötanud ei ole. Elukohta ei ole. Elu hakkab kiiva kiskuma, kuid säilinud on veel soov ja lootus, et midagi saab muuta. No mis seal rääkida, nendel seal peaks olema siiani veel toimik alles, mis avati kui nendesamade sotsiaaltöötajate initsiatiivil väike poiss alkohoolikust emalt ära võeti. Toimikust on näha, et ta ei ole saanud orvule seadusega ettenähtud elluastumise toetust, rääkimata sotsiaalkorterist (ning ega keegi ametiisik talle tema õigusi ei olegi kunagi selgitanud ega pakkunud). Kogu selle jutu mõte oleks selles, et kas ta võib loota töökoha leidmisel ja töölepingu sõlmimisel mingile ühekordsele toetusele, et üürida mingi tagasihoidlik elamispind ja jätkuks ka pisut elamisraha esimese palgani.

Kõigile meile pole võrdselt antud suhtlemisoskust ja -julgust. Mina isklikult olen ka muutunud siin oldud aastatega väga inimpelglikuks. Mida rääkida siis noorest inimesest, keda praktiliselt pole eluks ja taolisteks asjaajamisteks ette valmistatud. Pealegi tunnevad paljud mehed ja mehepojad sedasorti avameelset juttu rääkides ennast ikka väga sandisti - hingestriptiis või sedasi. See pidi suur eneseületus olema, et ta selle käigu ikkagi ette võttis ja nende tädidega rääkis. Ning tulemus...?

Ta leidis ülesse selle sama inspektori, kes temaga (loe: toimikuga) kogu lapsepõlve tegeles. See aga ei saanud üldse aru, mis temast tahetakse. Siis pääses ta ühe teise sotsiaaltöötaja jutule, kes kuulas noormehe kiirustades ära, lehitses paljumainitud toimikut ja suunas kuhugi linnaserva, et seal temaga tegeletakse. Poisi kirjelduse järgi sain aru, et tegemist oli mingi narkarite ja alkohoolikute rehabilisatsioonikeskusega. Selline, kus maalitakse lillekesi ja tehakse rühmatööd ja motiveeritakse end kogenud psühholoogide käe all. Samal õhtupoolikul kutsutigi noormees tagasi psühholoogiga vestlema. Tark psühholoog oli. Pärast pikka vestlust konstateeriti, et hetkel pole noormehel küll selle keskuse abi vaja ja jääb mõistetamatuks, miks ta üldse sinna suunati. Psühholoog tegi enamgi veel.  Pannes kokku faktide rea, leidis ta, et antud juhtumil peab konkreetset abi pakkuma see vald, kus oli poisi viimane ametlik elukoht ehk siis hoolduspere asukoha sotsiaaltöötajad.

Nädal pudelikorjamist ja poiss oli bussiga tagasi oma "kodu"vallas. Külastas õde ja järgmisel päeval oli vallamajas. Teadagi teda ei oodatud - et kadunud poeg on koju tulnud. Ülilühikese kohtumise lõpetas sotsiaaltöötaja küsimusega: "Kas sa tahad, et ma võtan su õe ja eaka sugulase toetusest sulle raha?" Muidugi ei tahtnud suur vend, et tema väikeselt õelt raha ära võetakse. Ja sellega oligi kõik.

Minu juurde ta ei tulnudki. Kusagil ülejärgmisel päeval ta helistas mulle. Telefonis oli taustaks üpris ühemõtteline läbu. Sellel hetkel ta täis ei olnud, võtnud küll:

"Näed, ma tegin kõik täpselt nii nagu sa õpetasid. See on samamoodi kui sa mind tollal haiglast ära tõid ja rääkisid, et on olemas tugiisikud, psühholoogid, sind kindlasti aidatakse. Mis sitta mind siis aidati? Miks ma nüüd pidin sinu soovitusel jälle ringi jooksma, ennast alandama, paluma? Mis kuradi abi - mine lillekesi joonistama! Lihtsalt mind pole kellelegi vaja, KELLELEGI!"

Raske on olla ebaõnnestuja. Pärast tema telefonikõnet otsisin arvutist just selle laulu mängima ning nüüd mõnikord kuulan seda ikka ja taas. Ma olen liiga vana, et uskuda selle laulu sõnu. Kuigi väga, väga tahaks.