Elu nagu muusikalis

See kahekümne viie dollariga müüki pandud postkaart äratas internetipoes koheselt mu tähelepanu. Argentiinast Eesti NSV-sse saadetud kaart kannab 1946. aasta postitemplit ja kiri on kirjutatud selges eesti keeles. Tänased eestlastest maailmarändurid, majandus- ja armastuspõgenikud, ei suuda vist päris mõista, mis selles kaardikeses nii väga erilist on. Pelgulinnas, Õle tänaval elav Liisa Abi saab kirja oma võõrsil elavalt pojalt - pole ju mingi sündmus? Mina, aga kindlasti ka paljud teised, kellel sugulased pärast sõda osutusid välismaal elavateks,  mõistavad kindlasti, et selline sündmus, kirja saamine, oli midagi erakordset. Ikkagi ainult aasta pärast sõda, 1946. aasta! Paljud pidid ootama veel mitu aastat, mõned aastakümneid, et saada teada oma lähedaste saatusest.

28.Sep.46.

Minu Kallis Emakene

Südamlik tervitus kõiksepealt ja teadustan et sain täna 28.Sept. sinu kaarti kätte mille peale sulle kohe vastuse saadan. Olen väga rõõmus et tervise juures oled ja teadustan et tahtsin sulle raha saata kuid mul ei ole tarvilikud dokumenti. Nii et praegusel momentil on võimatu. Olen väga mures sinu üle kuid loodan et Ida ja Helga sind aitavad. Et küll siiamaani ei ole Ida kui ka Helga käest ühteki kirja saanud. kuid siiski anna minu poold südmlik tervitus ja loodan et saan ära tasuda kõik need kulud mis nad sinu eest on ära kulutanud. Ja nüüd anna minu poolt tervised Kennimäe perekonnale ja anna minu aadress et on võimalik kirjavahetuse asuda.

Niisiis kõikse paremad soovib sinu poeg Alfred

Ema saab oma pojalt, Alfred Abilt lahtise postkaardi kätte detsembri lõpus. Nagu ilmneb, on see vastus ema varasemale kirjale, mis on siis järelikult kusagil suvel saadetud. Ning ega poja kirjutatust peegeldu eriti, et ta oleks kuidagi ema eelnevast kirjast üllatunud. Tundub nagu nad oleksid olnud katkematus kirjavahetuses juba palju aastaid.  Kõik see tundub esmapilgul olevat mingi müstika. Ajal kui enamik ei teadnud midagi oma sugulaste saatusest, toimub siin tavaline kirjavahetus. Sõja paadipõgenikud on sellal alles interneeritute laagrites, peamiselt Saksamaal aga ka mujal. Osa eesti sõdureid on veel sõjavangis. Või siis näiteks Rootsi pääsenud endised saksa mundris poisid ja mehed ootavad enda väljaandmist Nõukogude Liidule. Vaatamata kuitahes suurele kummagi poole soovile saada kuidagigi ühendust oma lähedastega, välditakse seda sellel hetkel nagu suudetakse. Keegi ei taha, et Eestisse jäänutel tekiksid mingid pahandused või ebameeldivused sellest, et omavad sugulasi välismaal. Sugulaste vahel kontaktide loomine Punase Risti vahendusel saab teoks  mitmeid aastaid hiljem. Isegi siis toimiti mõnikord konspiraaatoritena. Minu tädimehe kirjad tulid näiteks minu emale adresseritud ümbriku sees. Mina olin kuller, kes sellised kirjad-pakid toimetas kullerina õige adressaadini. Ning vastu sain omakorda kirjad fotod, mida tuli toimetada välismaale. Tädimehe õde oli nimelt Sotsialistliku töö kangelane ja proovis igati vältida avalikke seoseid välismaal elava vennaga, samas ometigi tihedalt suheldes. Ning kõik see toimus mitte vahetult peale sõda, vaid veel paarkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

Alfred on siiralt mures oma ema tervise pärast. Süüdlaslikult kirjutab sellest, et tahab teda rahaliselt aidata. Tagantjärgi tarkusena hämmastab mind tema naiivsus - mis raha saatmine, mis peesod? Võimalused raha saatmiseks, boonid, tuli palju hiljem. Lihtsameelsusena tundub ka Alfredi soov hakata Kennimäe perega kirjavahetust pidama. On ilmne, et poeg elab nagu teisel planeedil, aimamata millised olud valitsevad pärast sõda tema kodumaal. Meie olukord läks veel iga aastaga üha hullemaks. Eesti metsades ajas NKVD taga "bandiite", tulemas oli suurküüditamine, sundkollektiviseerimine, tekkisid oma kaasajooksikud-pealekaebajad ja palju muud. Samal ajal Argentiina rahvas, kes nii enne sõda kui peale kuulus maailma rikkamate riikide hulka, nautis just sellel aastal presidendiprouaks saanud Eva Peroni ehk Evita mõistust ja ilu. Võrreldes Eestiga oli elu nagu muusikalis.

Lugesin Aivar Jürgensoni artikleid eestlaste kogukonna kujunemisest Argentiinas. Esimene suurem eestlaste väljaränne sinna toimus meie esimese iseseisvuse esimesel kümnendil. 1923. aastal halvenes Eestis järsult inimeste heaolu, tööpuudus kasvas ja olime sügavas majandussurutises. Inimesed hakkasid Eestist väljarändamama just samamoodi nagu see toimub nüüd ja praegu. Midagi väga tuttavlikku on kasvõi selles, et 1924. aastal pöördub seesama Alfred Abi kohtusse, et protsessida kellegi ettevõtjaga saamata jäänud töötasu üle. Suure tõenäosusega võib oletada, et ühel hetkel sai Alfredil kõrini ja ta otsustas kodumaa tolmu jalgelt pühkida. Argentiina oli tollal sihtpunktina sama atraktiivne nagu tänaste "põgenike" jaoks Austraalia. Alfred ei näinud meie okupeerimist, sõjast luges ta vast ajalehtedest ning eks ta ikka oli juba pisut argentiinlaseks muutunud. Teisiti ma ei oska tema naiivsust seletada.

Pärast sõda saabus Argentiinasse teine laine eestlasi. Need olid nüüd juba sõjapõgenikud. Aivar Jürgenson kirjeldab, et vanade olijate ja uute tulijate vahel tekkisid vastuolud paljuski just maailmavaatelistel erinevustel. Vanad olijad polnud omal nahal tundnud, mis asi on nõukogude võim. Seepärast süüdistasid sõjapõgenikud mõnikord mõnda majanduspõgenikust rahvuskaaslast  Venemaa spiooniks. Kui nendel süüdistustel oleks olnud ka mingitki faktilist alust, siis oleks lihtne põhjendada konkreetse postkaardikese fenomeni. Ajal kui suurem osa inimesi alles otsib võimalusi teatada kuidagigi kodustele, et nad on elus, peavad mõned lihtsalt tavalist kirjavahetust ja need kirjad jõuavad adressaadini!. Nagu poleks olnud okupeerimist, sõda, nõukogude võimu terrorit, raudset eesriiet. Aga selline selgitus sellele postkaardile sarnaneks juba luululisele vandenõu teooriale.