SukaAntoni seebikas

Selliseid seriaale, mis mulle meeldivad, toodetakse maailmas vähe. Näidatakse neid aga meie telekanalitel veelgi harvem. Jutt käib perekonnasaagadest, kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi. Ühe pere lugu, taustaks ajastu, ajaloolised sündmused ning ajalõnga sõlmed ning käänakud. Arvan teadvat, miks taolisi seriaale on vähe. Ikka väga keeruline on mahutada ühe inimese elamise lugu loetud ekraaniminutitesse. Rääkimata veelgi suuremast ülesandest, panna kokku üks mõtestatud järjelugu, mis hõlmab mitmeid inimpõlvi nende juhtumistes, tõekspidamistes ja väärtushinnangutes.

Olgu seekordseks blogikandeks üks fiktsiooniline ja samas ajalooline vihje tulevastele stsenaristidele sellest, et ainest filmidramaturgiaks on mistahes esemes, igal sammul ja siinsamas meie kõrval. Hiljuti kirjutasin tsemendivabriku Port-Kunda ühest võlatähest. Oleksin pidanud siis mainima ka selle vabriku asutajat. Tegelikult on vabriku loomine selle pere loos vaid üks paljudest episoodidest.

On september 1858.

Arthur Girard' Kunda sadama kontorisse on saabunud selle päeva kirjad. Teiste hulgas mitu ümbrikut Revalist. Ajad on ärevad. Juba kevadest on mitmetes mõisates suuremat ja väiksemat sorti rahutused. Hea, et postitõllad liiguvad regulaarselt. Järelikult liigub ka informatsioon, mis kaupade ekspedeerimisel ja üldse sadamaäris on ülioluline. Arthur paneb ühe läbiloetud kirja kausta, avab paberinoaga järgmise ümbriku, libistades eelmise ümbriku teiste hulka massiivse kirjutuslaua alumises sahtlis.

Nagu alati, on kirjade hulgas ka isa korraldused, plaanid ja soovitused sadama juhtimiseks. Ühelt poolt on see Arthurile mõistetav, et isa Johann hoiab kogu pere äritegevust raudselt oma peos. Seesama sadamgi teenib ju eelkõige pere põhifirma kaupade prahtimisest. Ja pealegi on Arthur isale igati tänulik, et sadam talle pulmade puhuks kingiti. Aga sellest on nüüd juba 17 aastat ning Kunda on Kunda. Ja Reval on Reval.

"Ma olen 45 aastane," mõtleb Arthur. "Mul on kuus last, tore naine ja kindel sissetulek sadamast, kuid kas see ongi siis kõik? Mõistusega saan ma ju aru, et isa on kuidagi pidanud olemasolevat jagama, kindlustama minu ja mu vendade elu kui ka õdede kaasavara. Aga kas siis tõesti on nii oluline, mitmenda lapsena sa peresse sünnid? Mu vanem vend Edmund on ainult kolm aastat minust vanem, kuid sisuliselt juhib tema kogu perefirma Thomas Clayhills and Son tegevust - firma, mis on kestnud juba aastasadu ja igal pool Euroopas tuntud. Isa ise tegeleb juba ammu põhiliselt linna asjadega ja Edmundil on suhteline vabadus iseotsustamiseks, erinevalt minust. Mu teine vend Theodolph oli minust targem, valis sõjaväelise karjääri. Kuigi mina olen jällegi paremas seisus kui väikevend John - mul on vähemalt sadamgi aga tema mängumaa piirdubki ainult Kunda peremõisaga, mille ta sai peale ülikooli lõpetamist. Kuid ega temalgi kerge ole. Alles võttis mõisa üle ja nüüd need rahutused. Mahtra mõisas olevat talupojad päris vägivalseks läinud."

Arthur loeb isa kirja lõpuni: "P.S.! Peteburist on kuulda, et paruni tiitli tunnustamises on puhumas soodsad tuuled!" Selle paruni tiitliga on ikkagi segased lood. Isa on järjekindlalt kirjutanud oma nime ette Baron ning nõudnud, et seda teeksid ka tema pojad. Isalt endalt olevat seda nõudnud omakorda tema isa ehk siis Arthuri vanaisa. Oma vanaisa pole Arthur kunagi näinud. Ta suri kui Arthuri isa oli vaid neljateist aastane. Ning ega keegi temast, vanaisast eriti suurt midagi tea. Kildudest kokku pandud mosaiik viitab sellele, et eks ta üks elukunstnik oli. Tuli kusagilt Saksamaalt, väitis, et on parun, ajas igasugu äri ja lõpuks, alles viiekümneselt tegi oma elu suure slämmi - abiellus vanaemaga, kes oli siis juba ligi nelikümmend. Vanaema tädi oli sellest abielust nii heldunud, et kinkis vanaisale kaasavaraks oma kadunud mehe firma, Thomas Clayhills and Son. Vanaisa edasine ettevõttlikus oli igati austusväärne ja ka Arthuri isa on omakorda pere varandust kasvatanud. Ning seepärast on Arthur pannud ka oma vanemale pojale vanaisa ja isa järgi nimeks Johann Karl Etienne.

-----

Sellel hetkel Arthur veel ei tea,

- et ta vend Edmund upub kolme aasta pärast ja Arthur kolib lõpuks Revalisse võttes üle vanema venna kohustused;

- et nelja aasta pärast kannab ta igati seaduslikult, tsaari poolt kinnitatud aadlitiitlit Baron Arthur Girard de Soucanton, millest jääb talle ja ta järeltulijatele igaveseks külge hüüdnimi SukaAnton;

- et tema oma nooremat poega Claude'i ootab Edmundiga sarnane surm, ta upub kaugel Hamburgis;

- et noorem vend, mõisnik John tabab õigel hetkel ära ehitusbuumi ja rajab mõisa maadele tsemendivabriku;

- et tast endast saab Revali linnapea, Börsiseltsi Börsikomitee esimees, pankur;

- et ta vanem poeg Johann Karl Etienne, kellele ta jätab kogu oma vara, abiellub küll õnnelikult, kuid lastetuna ning Arthuri lapselapseks saab poja poolt lapsendatud Karl-August Lauri;

- et Johann Karl Etienne pärandab pere põhifirma, Thomas Clayhills and Son ja muud varad kasupoeg Karl-Augustile ja Arthuri tütrepojale Helmut Witte'le, kellest omakorda saab pärast Karl-Augusti surma esimese Eesti Vabariigi rikkaim mees;

- et tuleb aasta 1940 ja põlvkondade töö tulemus muutub hetkega mittemillekski, kõik natsionaliseeritakse - firma, Arthuri poolt ehitatud ja tema poolt nime saanud suvila Rocca al Mare, pere kodu ja firma peakorter Brookusemäel(Olevimägi);

- et kunagi vaid vähesed teavad, et SukaAntoni majad olid ka "okasroosikese loss" Uuel tänaval (ALMAVÜ), Paul Kerese malemaja Vene tänaval, uue ajastu kauboikapitalismi "võitlustander" (McDonaldsi maja) Viru tänava alguses, poliitilise lehmakauplemise "turg" Vana-Viru tänaval (Tallinna Volikogu maja) jne.

---------------

Ülaltoodud pidepunktidest haarates ja lisa otsides on mõnel stsenaristihakatisel kindlasti võimalus luua üks võimas ja haarav perekonnasaaga, teleseriaal, mida minagi siis heameelega vaataksin. Peaasi, et fiktsioonis toodaks sisse puänt, mida Arthur samuti ei osanud ette näha. Seesama ümbrik, mille Arthur hooletult lauasahtlisse viskab, tuleb uuesti päevavalgele 2006. aastal. Ühel oksjonil käib selle ümbriku pärast kõva rebimine - sedavõrd haruldast eksemplari tuleb harva müügile. Õnnelik ostja saab ümbriku omanikuks 110 000 dollari eest. Ning see pole fiktsioon vaid puhas tõde. Aga kui seda fakti veidikene väänata: ümbriku müüjaks on..., eks ole? Ja saabki ühe hingetõmbega ka seebika valmis kirjutada.