Nagu mõistatus

Mõista, mõista mis see on - pealt hõbedane, seest kullane? Näinud eelmisel aastal esmakordselt seda majakesest fotol, tundus ta kohe kuidagi tuttav. Meie aju on igasugust mälukraami täis. Iga elatud aasta lisab sinna uusi asju, seepärast pole ime, et koheselt ei leidnud hoonete/arhitektuuri sahtlist vajalikku vastet ülesse. Seega pidin lugema fotole lisatud kirjeldust ja kõik sai paika. Muidugi, tegemist on Peeter I majaga. Sellel "aknaraijujal" on ju teisigi majasid Eestis, kuid nendest ei tea ma ausalt öeldes midagi. See konkreetne maja asub Kadriorus. Kunagise põlise tallinnlasena on Kadrioru maja tuttav nii seest kui väljast. Kui lähedased väikesed olid, siis sai pargis päris tihti jalutatud.

Aga üks asi kummitab ikkagi nagu mõistatus. Selge on see, et maketil nähtavat vahiputkat enam pole. Kuid midagi on valesti ka hoone põhiplaaniga. Ma nagu ei mäleta, et see maja oleks L-kujuline. Aga võib olla ma eksin. Ei hakka ju selle pärast spetsiaalselt Tallinnasse sõitma. Kui aga kunagi veel sõidan, lähen vaatan kindlasti järele.

See hõbedast valmistatud majamakett osteti eelmise aasta sügisel Austraalias toimunud oksjonil pisut enam kui 50 000 krooniga. Nüüd on sama asi uuesti müügil Londonis ja hinnanguliselt antakse asja väärtuseks 60 000 - 95 000 krooni. Tegemist pole väga vana esemega. Arvatakse, et valmistatud on see pisut enne suurt Venemaa revolutsiooni ning tegelikult pole tuvastatud ka meistri nime. Meistrimärk, I.K., on küll esemele löödud, kuid Peterburis, kust see eeldatavalt pärit, oli tollal sedavõrd palju kullaseppasid-hõbedameistreid, et mingit kindlustunnet meistri nime osas pole.

Siinkohal võiks asjatundja kirjutada pika jutu hõbeda huvitavast maailmast. Mina see asjatundja pole. Hõbe on olnud lihtsalt minu lapsepõlve loomulik osa. Kunagi ma arvasin ekslikult, et igas peres on ju pisut lauahõbedat ja muidu nänni. Ning kuigi ma sündisin ja kasvasin vene ajal, mäletan, et hõbeesemeid kogu aeg jätkuvalt kingiti - juubeliteks ja pulmadeks. Ning lapse sünni puhul muidugi hõbelusikas. Ajad on nüüd muutunud ja väärtused, otse ja kaude, teised. Igal juhul soovitus, et kui kellelgi kodus juhtumisi mõni eriskummaline hõbeese, siis tasub luubiga otsida meistrimärki. Pandimajas hinnatakse hõbedat kaaluga, oksjonitel unikaalsuse ja meistrimärgiga. Nendes asjades on kohane üks mu lemmik-elutarkusi elik kes see palgast/pensionist elab, omal peab ju ka raha olema...

Tulles tagasi Peetri majakese ja mõistatuse juurde. Kindlasti on sellel hõbedast majal olemas oma lugu. Jääb ju täiesti arusaamatuks, miks ja kellele see asjake, kõrgust sellel vaid pisut üle 10 sentimeetri, valmistati. Põnev oleks teada selle reaalse maja hõbekoopia teekond ja vahepeatused meistri laualt tänasesse päeva. Ning huvitav oleks fantaseerida ka sellest, et ta lõpuks jõuaks oma päris koju, Peeter I Majamuuseumisse Tallinnas.

Selline lugu ühe soolatoosiga ja see ongi mõistatuse vastus. Hõbedast katuse all on kullatud soolakarbike.