Lähme rongiga

Sattudes üksikutesse maakodudesse või saunadesse aga ka mingitesse kõrtsidesse olen alati teatud kadedusega vaadanud seintele kinnitatud vanu silte. Olgu need tänavanimede ja bussipeatuste-liinide sildid või autode registrinumbrid. Mul endal on kodus ainult üks huvitav silt, mille leidsin siia kolides. Minu maja oli ümbritsetud tihedast võsast. Raiusin seda võsa ja juurisin labidaga. Ühel hetkel tuligi välja ovaalne roostes plekitükk. Puhastasin seda kuidas oskasin ja lõpuks sain ilusa rohelise sildi, mis kuldsete tähtedega teatab, et tegemist on kunagise valla kindlustusühisuse märgiga. Eks see silt on olnud maja küljes tähisena, et hoone on kindlustatud kõigi õnnetusjuhtumite vastu.

Kui autode registrimärke võib leida teedelt ja tänavatelt, siis muude siltide puhul on reeglina tegemist ülemeelikus tujus seltskonna "kangelastegudega". Oli/on minugi naiseema suvilas üks Pelgulinna bussiliini marsruudisilt, mõistagi, mitte ämma poolt sinna hangitud... Igal sildil seega oma lugu. Erandina vast üks ajajärk taasiseseisvunud Eestis, kus võisid autoga seigelda tundmatutel teedel sadu lisakilomeetreid lihtsalt seepärast, et metallikratid olid pihta pannud praktiliselt kõik teeviidad. Need teeviitade üksiklood moodustavad kokku üldistuse ajast, mil Eesti oli maailma metalliekspordis tegija.

Internetioksjonil on alghinnaga 3 dollarit müügil üks venekeelne rongisilt. Viis aastat tagasi kadusid Haapsalu liinilt ka viimased liiprid. Mälestused raudteest on talletatud raudtee muuseumisse, mis teatud irooniana paikneb linnas kuhu rongid ei käi.

Hiljuti helistas mulle lähedane, kes sellest sügisest õpib Tartu Ülikoolis. Tuleb välja, et tema kasutab koju, pealinna sõitmiseks hea bussiliikluse asemel hoopistükis rongi. Ise sõitsin viimati rongiga ei tea millal, arvatavasti kusagil välismaal, Euroopas.