Kõik on ajutine, ei midagi isiklikku

Lõpuks leidsin minagi ülesse selle vidina, mille abil saan oma leheküljel jälgida neid, kelle kirjutisi ootan. Mis aga ei tähenda seda, et tingimata neid loen. Olen seda kõrvaloleva nimekirja päises ka selgitanud. On ka üks ammutehtud blogilist Blog.tr.ee's, kuid see on lootusetult vananenud. Anonüümikuna ma seda uuendama ei pääse, sest paroolide osas on mu mälukas stabiilselt konstantne ja seega krooniline. Küll aga hoian uue nimekirja pidamisel jätkuvalt kinni seal esitatud põhimõttest - kõik on ajutine, ei midagi isiklikku. Lahtiseletatuna siis nõnnaviisi, et nimekiri on pidevas liikumises. Vastavalt tujude-huvide muutmisele ja ka viitsimisele, kord lisan ja siis kustutan lemmikuid, mõelgu siis viidatava blogi autor mida tahes.

Selliste nähtavate feed-nimekirjade koostamine ongi üks keeruline värk ja tõlgendamise küsimus. Ühelt poolt on tegemist kellegi mõõduka edevuse kõditamisega. Teisalt aga blogija enesehinnangu piiride kompamisega - näed, eile olin selle või tolle blogilistis olemas aga täna on mind kustutatud. Selline rate'i, lõustaraamatu, või mis nad kõik on, feimikogumise sündroom. Tegelikult on aga kõik taandatav hoopis sellele, et taoline nimekirja-vidin on lihtsalt üks mugav tööriist nimekirja koostajale enesele.

Mõnikord elab nimekiri ka iseseisvat elu. Mõni blogi, mida tahaksid lugeda on salapärastel asjaoludel kadunud, teisele on ette pandud tabalukk. Kolmas aga ei lasegi ennast nimekirja panna. Üheks kolmanda blogi näiteks on Poeedirahu. Olen lugenud selle blogija mõlemat luuleraamatut ja sellest ajast loen ka tema blogi, sest see poiss on juba Luuletaja. Ning Poeedirahu - rebaste, mahajäetud majade ja leskede küla, on mind lummanud.

P.S. Siia nimekirja ei lisa ma kunagi neid blogijaid, kes mu lähedased või kellega olen isiklikult kohtunud läbi lähedaste. See on nn. anonüümse blogimise vastuolu. Las Hundi ulg elab virtuaaltegelasena oma ja tema prototüüp teist elu.