Ma ei ole staazikas blogija ega ka blogide lugeja. Mul on mingid omad teemad ja asjad, mida ma vaikselt toksin. Riputasin end siia blog.tr.ee keskkonda suht juhuslikult, et leida omasuguseid ja teistsuguseid. Ega ma tegelikult siiani ei tea, kas Eestis on veel mingi koht, kus eestikeelsed blogid kohtuvad. Igatahes need teiste poolt kirjutatavad ajaveebid, mida ma ise loen on leitud kõik mainitud blogipuust.
Igaüks teeb oma blogis, mida soovib ja igaühel on valikuvabadus, mida ta loeb. See on blogimaailma üks võludest. Nagu seegi, et igaüks võib avaldada arvamust mistahes küsimuses ja anda kelletahes kohta hinnanguid. Seepärast kasutan seda võimalust ka minagi.
Esmakordselt sisenesin ma blogipuusse 1. jaanuaril 2008. Minu jaoks oli see uue maailma avastamine. Võõraid blogisid oli tõepoolest põnev lugeda. Kirjutati kas suurtest ja väikestest asjadest, ikka huvitavalt ja eelkõige originaalseid mõtteid kasutades. Kuna oma üksindusteraapias pidin leidma mingi väljundi, siis teadsin, et uudisportaalide kommentaariumid pole minu koht - pisut rõve oli seda kõike lugeda. Vaatasin ka mõnda jututuppa-foorumisse sisse, kuid põgenesin sealt suud lahti tegemata - kuidagi primitiivne tundus sealne mõttevahetus. Leides blogiruumi, arvasin, et see on õige koht. Üksindusteraapias ja igasuguste sõltuvuste pärssimiseks olin enda arvates leidnud koha, läbi mille sain endale sisendada, et ma ikkagi veel olen mõtlemisvõimeline. Järelikult elan.
Nüüd olen hakanud jälle kõiges kahtlema. Blogiruum on kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Väga mitmed, blogipuus tooniandvad blogijad on keskendunud päevasündmuse kommenteerimisele. Seda sisult ja eelkõige delfilikus vormis. Ikka kategooriliselt ja sallimatult, kes ei mõtle samamoodi nagu mina on loll ja siga. Mõttevahetus asendub üha enam ärapanemisega. Mõnikord ja viimasel ajal tihti tundub mulle, et selliste algtekstide kirjutajad käivad päevas vähemalt kümneid kordi piilumas statistikamootoreid, et näha uusi klikirekordeid. Sellest siis kindlapealeloetavate teemade valik ja originaalmõtte puudumisel ajalehtede ümberjutustamine koos mahuka delfiliku kommentaariga sellele.
Ning see haigete blogijate teema. Igas külas, alevikus, linnaosas on oma veidrik või paberitega loll. Neid on alati olnud ja miks ka mitte siis blogipuus. Ma ei kujuta ette, et päriselus keegi läheks ja hakkaks vaimust vaevatud inimesega tema luulude pärast vaidlema. Jah, siis kui nõrgamõistuslik kipub ligimese kallale, siis astume vahele ja ütleme, et nii ei tehta. Vaevalt, et see ütlemine alati aitab, kuid me hing on rahul, et me oleme püüdnud midagi ette võtta. Mis aga luuludesse puutub, siis me ometi ei hakka tõsimeelselt hullukest veenma, et väikesi mehikesi pole olemas. Millegipärast blogiruumis seda tehakse ja veel täie tõsidusega.
Ei eita, et küllap ka mina olen veidrik omamoodi, nagu me kõik. Tahaks lihtsalt teiste omasuguste veidrikutega kuidagi eralduda sellest delfilikust läbustamisest, mis üha enam meie blogipuus maad võtab. Tahan suhtuda teistesse lugupidavalt ja ootan enda suhtes sama.
Ja kes sellest jutust nüüd aru ei saanud on loll ja siga.
Postitused
26 kommentaari:
Tundub, et muud võimalust ullikeste vastu pole, kui ise rohkem ja kvaliteetsemalt kirjutada, lootuses, et siis ka need kvaliteetsemad teemad ajuti pinnale pääsevad.
Eks me vist kõik teame, kes blog.tr.ee loll on.
Touche!
Ma bloginduses suht ustulnuk, siinolevate mõtetega nõustun aga sajaprotsendiliselt. (kollanokana ma mõtlesin vahepeal, et olen ise loll ja ei tea, kuidas asjad puuokstel turnides käivad :D)
Just sellepärast ma enda blogi puult maha võtsingi. (Polnud muidugi ainus põhjus.) Ega päriselt enam kätte ei saanud ka, aga vähemalt võin nüüd liigset sensatsioonihimu kartmata pealkirju panna.
Samas tekste, mis kõnetavad, on vist ikkagi vaja? Nii et järelikult on ajaveeblus ka sellisel kujul tarvilik.
Noh, pime ja pori - eile tundsin tänaval täiesti selget pori lõhna - ikka on ju vaja end maandada. Ideaalis leitakse ka verbaalseks maadlusmatšiks ju ikka samast kaalukategooriast sparringupartner?
Nö kvaliteetnimekirja saad endale koostada Blogilistina- soovitan, on tõesti parem ja mugavam.
Aga ma tahaks juhtida tähelepanu sellele, et meil kõigil on õigus avaldada oma mõtteid, kui rumalad ja ülbed (nagu viimati keegi mind kommenteeris) need ka teistele ei tunduks. Alati on ju võimalus lihtsalt mitte lugeda.
Mind on blogimine (ja eriti kommnetaarid) aidanud meeles pidada, et sõna on võimas relv, millega peab väga hoolikalt ümber käima: kuna kirjalikku teksti ei toeta kehakeel, siis on mittearusaamise ja vääritimõistmise võimalus kordades suurem, kui suulise teksti puhul. Seda tuleks alati arvestada. Ehk need "rumalad" ei olegi nii rumalad, vaid lihtsalt pole nende kirjutamisanne piisavalt tasemel?
Kusjuures, kui päris blogilistist maha võetakse,siis mina suure tõenäosusega enam ei loe. Ma nimelt bookmarkides olevatele blogidele klikin haruharva. Ikka tahan mingit üht lehte, kus loetavad blogid koos.
Pean ilmselt oma blogidenimekirja blogtrees võimalikult ammendavaks tegema, siis ei ole enam pealehele üldse vaja vaadatagi.
blog.station.com
Ma ei tea kui hea või asjalik see on kuna pole viistind asjasse süveneda- mea culpa.
Aga jeh,blogipuu esilehe artiklid/postitused näevad viimasel ajal välja nagu delfi kommentaarid, aga veidi pikemas formaadis.
Pole pikemat aega ette tulnud olukorda, et päeval on kiire ja ei jõua "puul" silma peal hoida ning seetõttu istun varaste hommikutundideni arvuti taga, päeva jooskul kogunen 'd artikleid läbi lugedes.
PS. Ei ma ei väida, et ma olen kvaliteetblogija, kes esindab kvaliteetkirjandust selle kõige üllamas vormis, aga kõntsa äratundmisvõime on mul ikkagist olemas.
Kui nüüd aus olla, siis enamus mõtlemisvõimelistest blogijatest teab neid nippe, kuidas saada rekordarv klikke ja sattuda blogipuus kõrgemale kohale. Selleks tuleks vastavaid pealkirju panna, provotseerida publikumi ja teha seda regulaarselt. Aga kellele selline kuulsus rahuldust pakub, on juba iseküsimus. Põhjus, miks ma ise intrigeerivate lugude peal klikkan, on lihtne ja inimlik. Mitte lugu ise ei huvita mind, vaid huvitav on see, mis kommentaarides öeldakse, kes tuld võtab jne. Ise ma reeglina kaasa ei räägi, sest see on ju sama mis Delfi. Palju kisa ja vähe villa. Arutelu ja põhjendusi ei kuula seal keegi. Ainult pulli saab.
Aga tundub nii, et paljusid lugejaid köidab just selline kaklus. Mida lugeja tahab, seda peab ta saama... Kas see delfistab blogipuu või mitte, ei oska arvata. Minul on hea meel, kui minu juurde tullakse rahulikult arutlema, mitte üksteist lolliks sõimama või ärapanema. Uhkes üksinduses ei ole ka huvitav blogida. Nii olen ise küll blogipuus sees, aga lugema tullakse mind ikka rohkem oma valikute või otselinkide kaudu.
Minu arust pole mure mitte selles, et lollid silma paistavad, vaid selles, et targad vähe kirjutavad. Neid, kes arvavad, et kõrge koht blogipuus näitab blogi kvaliteeti, pole vist palju. Või kui päris täpne olla, siis iga blogi puhul on üsna lihtne välja mõelda, miks seda loetakse. Keda pulli pärast, keda hea kirjandusliku väljendusoskuse pärast, keda isikliku elu haaravate kirjelduste pärast, keda tarkade arutluste pärast, keda äratundmisrõõmust. On veel põhjusi?
Miks tirriteerida, kui pole neid, keda saaks tirriteerida?
Ok, olen blogipuu loll ja siga - edasi? Mul neid nimesid jagub. Kaasaarvatud need "hellitusnimed" mida Wild aegajalt leiutab...
Aga sellegi poolest, mind teeb kurvaks see, et inimesed ei loe, mida on kirjutaud, vaid iga sõna lugedes asetavad ennast sinna. NAD TAHAVAD, et KIRJUTISED neid puudutavad, muidu pole nende elul sisu..
Ma oleks ammu oma "taskud" jätnud kus seda ja teist, kuid kunagi poleks avastanud, kuidas inimesed ennast erinevates blogides "ilusaks" ja "heaks" maalimas käivad...
Siis ma mõistsin, et kui pole tsirkust ja leiba, siis pole inimestel üldse midagi. Tuleb arvestada, et enamus inimesi ei saa ( ja ei tahagi saada ) aru näiteks sellest, mida kirutavad Oudekki või Punane ...isegi sina Hunt, kui oma vanu kirju lappad...
Eestis on veel blog eye ja blos station, samas on ka veel blog.ee keskond, oli vist.
blogides on alati omad narrid, kes maksku mis maksab iga päev proovivad end huvitavaks teha ja tahtlikult kõigutavad teemadega, millest kinni hakata.
neid tuleb ja läheb.
aga oma rida võib ise ju ka ajada ja seda maailma kõigutada. igale blogile on lugja, olen selles väga veendunud. omasugused leiavad teineteist.
miks inimesed on hakanud erinevalt kirjutama on see, et on neid, kes seda kurjalt ära kasutavad ja su isikliku elu porri võivad tõugata. see on enesekaitse, on ju palju lihtsam kommenteerida päevasündmust, kui avaldada oma elust midagi.
Eluonselline, ära ole nii enesekeskne, et kõik, mis üldisemalt öeldakse, ilmtingimata sinu kohta käib...
Ütled, et "Aga sellegi poolest, mind teeb kurvaks see, et inimesed ei loe, mida on kirjutatud, vaid iga sõna lugedes asetavad ennast sinna. NAD TAHAVAD, et KIRJUTISED neid puudutavad, muidu pole nende elul sisu." Minu arvates võiks seda lauseksest suurepäraselt su enda kohta kasutada.
Minule isiklikult on sinu tirriteerimise juures vastukarva see, et just SINA ei kuula midagi, mis sulle öeldakse. Selletõttu ei pea ma selles blogis toimuvat mitte arutluseks, kuigi arukaid kommentaare on seal küll. Sina ennast ümber veenda ei lase, seega ei saa ma aru, mis mõttega seda üldse üritatakse.
Mhmm, ma ei ütleks, et 2 aasta jooksul blog.tr.ees just väga palju muutunud oleks. Vähemalt mitte selles mõttes, et "külahulle" oleks juurde siginenud, pigem on häid kirjutajaid ehk ära kadunud ning uusi pole praktiliselt peale tulnud.
Mainid, et "külahulludest" ei peaks välja tegema. Täiesti nõus - nii käituks iga mõistlik inimene.Aga paraku tuleb välja, et blog.tr.ee seltskond pole sugugi nii mõistlik. Käiakse, kommenteeritakse, veendakse. Krt seda teab, kas selle põhjuseks on suhtlemisvaegus (norm teemat pole mida kommida) või soov näida hullu kõrval targemana. Või pole seinaga vaidlemises lihtsalt piisavalt kogemusi, et ette näha tulemit.
Kuna ma isiklikult olen oma kooli seesuguste tüüpidega vaidlemises juba ammu kätte saanud, siis saavad tigedatest külahulludest lihtsalt mulle peksukotid. A la "kord päitsik puskis punikut" stiilis - kui mul on paha tuju(st nad on selle ära rikkunud või satuvad lihtsalt sobivalt ette),siis lähen ütlen neile halvasti (sest miks peaksin ma omaette ussitama või siis täiesti ebaõiglaselt süütule, toredale ja targale kõrvalseisjale kolakat andma). Midagi muud nad mu silmis pole ära teeninud. Kindlasti mitte intelligentset vestlust. Sest kui nemad teistesse inimestesse austusega ei suhtu, siis miks peaks neidki austama?
Muidugi omaette küsimus on see, miks inimene, kes teab juba ette teiste üldist reaktsiooni oma jutule, ikka ja jälle end patuoinana välja pakub? Selles on midagi üdini masohhistlikku. Sest isegi loll inimeseloom peaks ju lõpuks oma vigadest õppima?
Ju siis on ikkagi mingi thrill selles tähelepanus, olgu see kasvõi ebapopulaarsus.
z.
Tänan kõiki, kes oma kommentaaridega asjast midagi arvasid.
Kui ma hommikul selle mõtte 15 minutiga kirja panin, siis esmakordselt jäin avaldamisnupule vajutamise eel mõtlema. Tavaliselt ma seda ei tee. Siin on see sõna tapab koht ja nii edasi.
Mul on ääretult kurb kui kasvõi üks minu arvamuse lugejatest tunneb ennast isiklikult puudutatud. Õigem oleks öelda solvatuna. Jah, ei salga, üldistuste tegemisel mõtlesin mitmele blogikäitumise juhtumitele ja ka blogijatele. Teisiti poleks ju üldistust saanud tehagi. Igal juhul, vabandan - haiget tegemine ei olnud taotluslik.
Mul on väga hea meel kui enamus selle postituse lugejatest oleks minu üldistustest kasvõi pisutki tundnud ära iseennast. Pole oluline, kas me oleme käitunud lolli ja seana. Oluline on see, et mõnedes blogisituatsioonides tahaks käituda selliselt. Mina küll olen tahtnud. Kui selliseid äratundjaid oli, siis selles osas oma ei vabanda.
See emotsioonikirjutis kutsus lihtsalt ülesse sõbralikkusele ja lugupidamisele. Olgu eriarvamused millised tahes. Elu on niigi ...
Mis aga haigetesse puutub, siis ehk võtaksimegi neid sellistena nagu nad on. Mõõduka huumori ja vaikiva kaastundega.
http://eluonselline.wordpress.com/agu-sihvka-annab-aru/
No ei ole päeval aega kordagi netis käia, ei ole!
Nüüd, õhtul, nähes seda lugu tabas äratundmissähvatus ka mind - jah, no ei oska mõnikord vaiki olla ja omaette muiates edasi elada.
Aga ma olen arenenud :D
Ja ma püüan, ehkki alati ei tule väja :(
Mõni teema haagib vahel mõtteisse kinni kui takjas ja enne vabaks ei saa kui olen selle avalikult lahti kirjutanud.
Üldise arengu mõttes tulutu toiming, aga eks ma ikka rohkem enda vaimu pärast.
Siin on pisut demagoogiat tehtud ja üritatud "sigu ja lolle" näidata miskitpidi süüdimatute ullikestena, keda nad siiski ei ole. Küla loll pole tõesti süüdiv ega päsev oma sünade eest vastutama, kõik "lollid", kellele ma mõelda suutsin (eriti see, kellest sina vast mõtlesid) on alati olnud ühegi füüsilise ja vaimse puudeta töötavad-õppivad inimesed, kes pahatihti õhutavad vaenu, kutsuvad üles (vaimsele) vägivallale ja külvavad veel rohkem segadust niigi haprasse tasakaalu, mis meie Banaania sootsiumis valitseb.
Siin on ikka suur ja särav vahe. Külaloll pistetakse ka lõpuks pokri, kui ta hakkab lehtedesse saatma arvamuskirju/grafitiga külavanema majale kirjutama lookesi sellest, mismoodi neegrid tuleks hävitada, sitased pepuvennad koidikul neljaks kiskuda ja vaba seksuaalelu elavad noored inimesed võrdsustada pedofiiliga ja keemiliselt kastreerida vms.
Mõtlesin algul, et ei sekku. Nii ükskõik on mõnikord maailma asjadest. Ega see tunne pole praegugi üle läinud.
Mulle ka ei meeldi üldse, kui blogi delfistub, aga ma laseksin igaühel arvata, mis ta arvab - nii põhipostituses kui kommentaariumides, peaasi, et laussõimamiseks või -solvamiseks ei lähe. Peaasi, et silte külge ei kleebitaks.
Ise olen suhteliselt alahoidlik, jättes kõige teravamad väljaütlemised ütlemata.
Ma ei tahaks ei loll ega siga olla!!!
Oponeerides kergelt Wildile, kes selle teema kohta arvas, et täie aruga fleimivale inimesele ei saa ikka süüdimatu külahullu staatust anda, vaid tuleb talle vastu vaielda - mulle tundub, et isegi kui mõnel sellisel on täis aru, siis emotsioonidega on midagi väga korrast ära, mis sunnib lugejatega manipuleerima stiilis "las sõimavad, peaasi, et tähelepanu saab" ja ma ei usu, et selliseid emotsionaalseid probleeme saab lahendada manipulatsioonile alludes. Parem esitan oma seisukohti kas enda blogis või inimeste juures, kelle blogi ei meenuta kärbsepaberit, inimeste pool, kellega tundub, et on mõtet arutleda, isegi kui ma olen temaga eri seisukohal.
Sellepärast ma osas blogides kunagi ei kommenteeri - kui ma kuskil vaidlema lähen, on see juba teatav kompliment.
(Vabandust, et siin Wildiga vaidlen, aga tema enda pool ei õnnestu mul mingil tehnilisel põhjusel kommentaare kunagi ära saata, ka sisse loginult mitte).
Kaamos, nagu ikka: just siis kui läheb põnevaks, jääd Sina hiljaks .))
-----------
Nirti,
ma siiski põen selliste arvamuste pärast, mida sai väljaöeldud. Ei näe me kuidagi inimese pea sisse, et mõista, mis ja milleks. Ja kui isegi näeme, siis ainult ajusagaraid. Mis aga seal sees toimub jääb ikkagi saladuseks.
--------
Sjgelle, ikka ja jälle imetlen Su rahu, mida maskeerid nn. huvi puuduseks.
Just see, siltide kleepimine ja laussolvangud mul ära viskaski. Seda on juhtunud paar korda varemgi, et võtan sellest tuld. Selles situatsioonis proovin jääda võimalikult vaoshoituks, kuid alati see ei õnnestu.
--------
Tunne ennast koduselt, Notsu :))
Oi, Hunt, see polegi niipalju põnev kui kurb. Ma ise olen oma emotsioonipostituste puhul aeg-ajalt hiljem mõelnud, et no oli mul vaja..!
Aga Wildil on ses suhtes õigus, et kui ikka täiesti vait olla, siis jääb mõnikord mõne superlolli jutu puhul mulje vaikivate kasanoogutajate armeest. Parem juba plärtsun oma blogis auru vähemaks, miss siis, et külahulludega sama püüne peal keksin.
Eks oma blogi selleks olegi, et plärtsuda, kui miski hinge peale jäi. Aga kui poetada oma kommentaar kellegi juurde selleks, et tema arvamus ei jääks üksi kõlama, siis suurendab see paraku arvatavasti just tema blogi loetavust - inimesed lähevad ikka sinna vaatama, kus palju kommenteeritakse.
Ma olen vist mõnikord ikka veel sutsu lihtsameelne ja samas ka läbematu ja seepärast kommenteerin vasakule-paremale, arutlemata, kas sellel ka mõtet on. Aga kui ka arutlusteni mittejõudvate blogide kommentaariumites käiksid vaid kaasakiitjad (no ja nemad juba tulemata ei jäta!) siis olekski enamik sõimupostitusi vaid noogutajate kommentaaridega ja nii jääb lõpuks tunne, et vastu justkui polegi keegi, kõik on rõõmsad ning osslus süveneb.
kuidas see nüüd täpselt oli:
küll me oleme peened,
küll me oleme peened-
arutasid peene jalaga seened.
ainult korjajad käisid neist mööda,
sest peene jalaga seeni ju ei sööda
Eh, Emmeliina, kümnesse laksasid!
Mul hakkas piinlik, ausalt! Ei taha olla peen seen, ei olnud ilus ennast upitada, enam ei tee!
Matsakas ja maadligi tahan olla.
Postita kommentaar