Kodune ülesanne - gümnaasiumireform

Ma tunnen, end koolipoisina, kes tahab teha kodust ülesannet, kuid ei saa algul ehk kõigest päris täpselt aru. Olen juba pikemat aega lugenud seda, mida kirjutatakse gümnaasiumireformi kohta, mis eile päädis siis loetuga omavalitsuste kaartide avamisest ja Postimehe juhtkirjaga, mis kindlalt toetab reformi vajadust.  Viimasest selgub, et kogu ettevõtmine on võetud ette eelkõige tugeva kooli nimel. Ümberkorralduste kava autorid alustavad samuti oma selgitusi alati sealtsamast, rääkides gümnaasiumihariduse kvaliteedi parandamisest. Siit saan ma teha vaid ühe järelduse, et praegune gümnaasiumide tase on halb või mitterahuldav. Gümnaasiumide lõpetajate soovida jätvas haridustasemes saab olla vaid üks süüdlane - vilets õpetaja. Seega koondatakse õpilased ja parimad õpetajad suurematesse koolidesse ja viletsad õpetajad lastakse lahti. Kas ma sain õieti aru?

Reformi ülejäänud arutelu keerleb ökonoomiliste näitajate ja sotsiaalsete küsimuste ümber. Suurlinnade koolid ei ole probleemiks, seevastu maakoolid on need, millede ümber põhiliselt vaieldakse. Haridusministeeriumil on olemas nn. soovitud üleriigiline gümnaasiumide kontrollarv. Õpilased on selles arvus statistilised ühikud. Neid piisaval hulgal maakonnakeskustesse liites saadakse kogumid, mis rahuldavad haridusökonomiste etteantud optimeerimisülesande lahendamisel. Juba vene ajal, kusagil kuuekümnendatel taibati, et ühe suurkooli ülalpidamine on odavam kui paljude väikekoolide pidamine. Siis hakatigi neid mammutkoole ehitama, kuhu täna enam õpilasi ei jätku. Praegusest reformist tõuseb ökonomisti vaatenurgast nähtuna rahaline kokkuhoid. Lisaväärtus omaette veel see, et viletsate õpetajate koondamise tulemusena hakatakse headele õpetajatele rohkem palka maksma. Geniaalne!

Sotsiaalse aspekti rõhutajad ümisevad, Mul meelen' kuldne kodukotus. Siia alla mahub kõik see eluväljasureminemaal jutt. Alates noorte perede lahkumisest ja lõpetades sellega, et kaob "maa sool". Asisemalt võetakse aga kõneaineks õpilaste transpordikulud, õpilaskodud, osaliselt tühjaks jäävate koolimajade muutumatud kommunaalkulud jms. Ökonoomilised näitajad needki. Ning selgub, et haridusökonomistid polegi vist kokku arvutanud, mida see, moodsa sõnaga öeldud, taristu maksma läheb. Või siis hoitakse neid numbreid haridusministeeriumi "salaprotokollides". Aga kuna postulaat on ikkagi, et kogu reform võetakse ette gümnaasiumihariduse kvaliteedi parandamise nimel, siis ei oma väljakujunev üleüldine rahanumber vist tähtsust. Isegi kui reformist saadav kokkuhoid ei kata ümberkorraldusteks vajalikke ühekordseid kapitaal- ja tulevasi püsikulusid. Sest ega riik siis ometi hea hariduse pealt kokku hoia.

Reformil on veel mitmeid muid lisaväärtusi. Kui vahepeal oleme hariduselus jõudnud seisukohale, et kodu kasvatab ja kool õpetab, siis nüüd tõuseb uuesti au sisse pedagoogika selle sõna algses tähenduses. On ju igati selge, et reformi tulemusena osutub, et paljude gümnasistide elukoht kooli asukoha suhtes on ebamõistlikult kauge. Olemasolevad ja ehitatavad õpilaskodud täituvad rõõmsate ja õpihimuliste lastega, kes suurema osa oma ajast elavad kodunt eemal. Kuna vanemad ei saa enam oma lapsi kasvatada, hakkab nende noorukite kasvatusküsimustega tegelema riik. Mine tea, ehk otsitakse makulatuurist välja isegi Anton Makarenko pedagoogiline pärand... Või mis sealt kaugelt otsida, meil ju oma legendaarne Hugo Treffner. Tema võttis kõik õpilased alati isiklikult ja isalikult vastu:

   "Terre, terre! Kas sul ka raha on? Raha, raha, ilma selleta ei saa! Kooliraha on kallis: 25 rubla semestris. Ka raamatuid läheb tarvis. Kõik on kallis. Raha ja raha on tarvis!"*

* Oskar Rütli. Mälestusi ühe Eesti sugupälve tööst ja võitlusist. Eesti Päevalehe AS, 2010, lk.63

Ning kas keegi julgeb öelda, et Treffneri juures sai halva hariduse!?

Gümnaasiumireformi sotsiaalseks lisaväärtuseks ongi seesama raha. Kümned tuhanded Eestimaa lapsed peavad praegu hakkama saama alla 69 euroga kuus. Sellise rahaga metsakülast gümnaasiumi ei käi, asugu see tõmbekeskuses või maakonnalinnas. Haridus on meil aga teatavasti väärtus, mis on kõigile lastele tagatud võrdselt ja ühtemoodi. Järelikult gümnaasiumireformi käigus lahendatakse muuhulgas ka vähekindlustatud õpilaste kõik mured.

Ülaltoodud arutelu tulemusena saab jõuda vaid ühele järeldusele: gümnaasiumireform on tõepoolest suurepärane plaan. Ning igati tuleb tunnustada seda, kes selle välja mõtles.

Haridusökonomist



Vabaduse hinnaks on elu

Mitte ajastatuna, vaid juhuslikult lõpetasin täna, märtsiküüditamise aastapäeva varajasel hommikutunnil kirjastus Grenader poolt välja antud raamatu "Vabaduse hinnaks on elu". Autor on Aino Lepp. See raamat ei ole pühendatud küüditamisele, aga sellest on seal siiski palju juttu. Harrastusajaloolase Aino Leppa huviorbiidis on Pärnumaa metsavennad. Üksikute metsavendade, nende perede, oluliste sündmuste kaudu joonistub õõvastav pilt sellest, millised me olime.

See raamat ei ole ilukirjandus. 520 leheküljel on toodud meeletul hulgal arhiividokumente: pealekaebusi, ülekuulamisprotokolle, täitevkomiteede koosolekute protokolle, Pärnumaa KGB agentide nimesid nii üksikult dokumentides kui nimekirjana jne. Lisaks väljavõtteid inimeste mälestustest. Raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega. See on aukartust äratav töö, mida autor on teinud arhiivides, korjanud kildhaaval materjale, fotosid, mälestusi. Aino Leppa raamatus võib leida näiteid, kuidas ta materjali otsib:

   "Tutvunud arhiivis mõrvaagent Napoleoni "tööd" kajastavate dokumentidega ja küsitlenud Johannes Sauli omakseid, otsustasin Juhan Mäetalu üles otsida ning küsida: "Rääkige, mis on tõsi ja kust algab õudusunenägu?" Lükkasin seda käiku aina edasi, sest ma kartsin. Ma kartsin vaadata Hundi-Jukule silma, sest need olid näinud palju verd ja surma.

   Ühel päeval võtsin selle teekonna siiski ette. Sõitsin Abja-Paluojale. Otsitava leidsin kerge vaevaga . Juba esimene vastutulija, kellelt Juhan Mäetalu elukohta küsisin, juhatas lahkelt teed ja tundis huvi, et mis mul sinna asja. Tänasin ja kiirustasin minema, jättes abistaja hämmeldunult endale järele vaatama.

   Vajutasin uksekella nupule, ei avatud. Koputasin, ei vastatud. Lükkasin ust, see oli lahti ja ma astusin sisse. Poolpimedas koridoris võttis mind vastu läppunud haigetoa lehk. --- "

Inimene, kelle Aino Lepp ülesse otsis oli julgeoleku agent-hävitaja, kes metsavenda mängides lõi sidemeid pärismetsavendadega. Ning vastavalt saadud ülesandele juhatas julegeoleku operatiivgrupid metsas olijate redupaikadesse või siis tappis omakäeliselt võimude eest varjunud inimesi.

Seda raamatut ei loe ühe jutiga kaanest kaaneni. Minul oli üleüldse raske sellesse sisse minna. Juba esimesest peatükist alates puistatakse lugeja üle faktiderahega ja nii kuni lõpuni välja. Seepärast on algul raske taibata teose struktuuri. Kuna autori ajaloohuvi sai alguse oma sugupuu uurimisest, siis saame ka raamatu iga "tegelase" sugupuu kohta mingi ülevaate. See on pisut väsitav. Aga mida lehekülg edasi, seda enam õpib lugeja eristama seda, mis on oluline. Muust infost libistad silmad üle.

Kuid tulles tagasi ikkagi küüditamise juurde. Me teame selle kurva sündmuse tekkepõhjusi, oleme lugenud väljasaadetavate plaanilistest numbritest. Oleme kuulnud nimekirjadest, kuid proovime eitada järjekindlalt seda, et neid nimekirju koostasid me omad kaasmaalased. Nagu eitame sedagi, et sisulise küüditamise viisid läbi eestlased, kellel olid abiks vene soldatid. Rahvuslikul mälul on omane unustada asju, mis on häbiväärsed. Mugavam on otsida süüdlasi mujalt.

Aino Leppa raamat ei lase unustada, millised me olime rahvusena keerulistel aegadel. Raamatus toodud faktide ja arhiividokumentide hulk tõestab veenvalt, et nõukogude okupatsioonist oli hoopis hullem see inimlik põrgu, mida me üksteisele esimesel võimalusel korraldasime. Muidugi peame küüditamise aastapäeval rääkima nõukogude võimu kuritegudest. Kuid tingimata peaksime lisama, et nõukogude võim, need olime me ise. Isiklikult aga imetlen sellel päeval neid sugulasi ja tuttavaid, kes selle tee läbi käisid ning vaatamata kodueestlaste sigadustele inimesteks jäid.

Väljasaadetud eestlaste orkester Belaja Holunitsa külas, Kirovi oblastis

 

Eerik Laid

Kusagilt internetioksjonilt leidsin postkaardi, mis illustreerib ilmekalt ühte mõtet, mida ma siin rubriigis olen korduvalt väljendanud. Seisneb see selles, et tavaliselt määrab mingi vana postkaardi või ümbriku hinna postimark või tempel. Reeglina kirja sisu ei oma mingit väärtust. Selle kaardi alghinnaks on määratud 40 eurot. Mind need templid niiväga ei huvita. Minu tähelepanu köitis hoopis kaardi Helsingi adressaat: prof. A.M.Tallgren. Et nimi on tuttav, siis lugesin muidugi läbi ka kogu teksti ning kohtasin teist tuttavat nime - dr. Manninen. Ning kuna selle kaardi on Tartust teele lähetanud Eerik, polnud raske leida seoseid, kes see saatja on. Postkaardi müügikuulutusele on lisatud foto, kuid kahjuks puudub pilt pöördest. Seega sõnumi tervikteksti ei näe.

Pilt ise on on hägune, siis alljärgnevalt tekst väljakirjutatuna:

dokumentide yle veel homme dr. Manniselt. Loodetavasti on Helsingis võimalik end peale semestri algust imatrikuleerida - kui ei oleks, siis oleks kaunis kurb - peaksin praegu teenima.

Ma ei usu et Helsingi Ylikooli nimekirjas olemisest on ka edasiõppimise seisukohalt kasu - vist nagu meilgi luba loengus käia jne.

Mul on kahju, et ma Sind nii ootamatult pean tulistama. Homme saadan lubat paberid ja kirjutan pikemalt.

Eerik

Selles sõnumist loeb välja mõndagi inimlikku. Kaart on Tartust teele pandud novembris 1927. Seejuures lennupostiga (!?), mis näitab, et Eerikul on tõepoolest kiire. Noormees on 23 aastat vana, äsja lõpetanud ülikooli, värske magister ja paistab pingsalt otsivat võimalust jätkuõppeks. Seepärast pöördubki oma endise õppejõu poole, kelle juures oli tal ülikooli esimestel aastatel võimalus õppida. Professorihärra kõlbaks talle vanuse poolest peaaegu isaks, kuid suhtlemine käib sina-vormis. Ei oska öelda, kas see on soomelik või sõbralik Sina.

Mitmetähenduslik on ka kirjakeses kasutatud sõna "teenima". Selle sõnaga paistab see kiirustamine seotud olemagi. Noor teadlane avaldab tungivat soovi saada imatrikuleeritud Helsingi Ülikooli. Nimekirjas olemine ehk vabakuulaja staatus kurvastaks teda. Oma lapsepõlvest mäletan, et minu vanaema käis oma sõnul teenistuses teenimas, isa ja ema käisid aga tööl. Samas on aga läbi aegade käidus ka kroonus aega teenimas. Võta nüüd kinni, mis mure Eerikul selle teenimisega oli. Professor Tallgren oli muuseas tuntud patsifist.

Aarne Michael Tallgren (1885, Ruovesi - 1945, Helsinki). Aastatel 1920-23 Tartu Ülikooli muinasteaduste professor. Eesti arheoloogiateaduse rajaja. Tallgreni ettepanekul ja osalusel töötati välja Eesti esimene muinasvarade kaitse seadus. Pärast Tartut läks Helsingi Ülikooli, kus töötas Soome ja Põhjamaade arheoloogiaprofessorina kuni surmani. Tema teaduslikud aga ka muidu sidemed Eestiga jätkusid kuni sõjani. Nii näiteks valiti Tallgren aastal 1937 Soome-Eesti ühingu esimeheks. Foto: siit.

 

Ilmari Manninen (1894, Viibur - 1935, Helsinki). Soome etnograaf, kes 1922.aastal valiti kahekümne kaheksa aastaselt vastasutatud Eesti Rahva Muuseumi esimeseks direktoriks. Tema valimisel võis olla määravaks, et mehel oli juba kogemusi muuseumide asutamisel. Kõrvuti muuseumitööga õpetas Ilmari Tartu Ülikoolis etnograafiat, seega oli ta Eeriku õppejõud. Me ei tea, kas Manninen sai Eerikule vajalikud paberid korraldatud. Järgmisest aastast alustas Ilmari Manninen aga ise juba kodumaal, olles Soome Rahva Muuseumi osakonnajuhataja. Foto siit.

   Eerik Laid mõned aastad peale sõda Rootsis

Foto siit

Eerik Laid (1904, Meeri, Tartumaa - 1961 Västmanland, Rootsi). Õppis aastatel 1922-27 Tartu ülikoolis muinasteadusi. Lõpetas magistrina arheoloogia alal. Järgnevaks kaheks aastaks sai ülikooli stipendiumi, et teha uurimustööd Tartus ja Helsingis. Töötas ülikoolis õppejõuna, hiljem Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadussekretärina. Kaitses teise magistri etnograafina. 1936. aastal sai Eerik Laidist Eesti esimene üleriigiline muinsuskaitse inspektor. 1940. aastast oli ERM direktori abi ja sakslaste ajal direktori kohusetäitja. 1944 põgenes Rootsi, kus tal õnnestus jätkata erialast teadustööd, tehes doktorikraadi etnoloogias. Erik Laid hukkus autoavariis.



Suurmeeste eeskujul

Kell on pool neli hommikul. Ma olen viimased aastad loobunud enesepettusest, et sügav uni võiks veel saabuda. Tõusen voodist, pesemised-värgid, panen riidesse ja hakkan hommikukohvi jooma. Muidugi olen ma unine, sest magama läksin kusagil keskööl. Voodisse jäämisel pole mingit mõtet. Ja niimoodi on varsti juba kümme aastat. Vanusega pidavat mehed üldse muutuma rohkem kukelikumaks. Selles mõttes, et kanakari magab veel kui kukk juba uut päeva kuulutab. Oleksin selle paratamatusega päri kui ärkaksin väljamaganuna, kuid nii see ei ole.

Ei tea, millisega neist suurtest tegelaskujudest ma kõige rohkem sarnanen. Sellest kultusfilmist "Mehed ei nuta". Minulgi langeb silm mõnikord päeval kinni, ikka sellest "unetusest". Ei saagi aru, miks sellist nähtust, mis nendel seal filmis ja minul päriselus, nimetatakse unetuseks. Õigem oleks öelda ikkagi magamatus. Mul on suur eelis võrreldes saatusekaaslastega selles, et ma ei pea, õigemini ei saa muudel põhjustel igapäevaselt tööl käia. Kui mingi töö ka oleks, siis saaks see olla ainult füüsiline. Vaimsed võimed on kroonilise magamatuse all kannatavatel võrreldavad akumulaatoriga, mahtu on aga laengut ei ole. Ning ega füüsilisest rassimisest ka mingit otsest abi vist pole. Uinun pärast küll kiiremini, kuid esimene ärkamine toimub ikkagi juba esimesel magamise tunnil.

Mõned aastad tagasi olin meesterahva jaoks enneolematult tubli. Käisin arstide juures ja palusin, et saaksin selgust, miks ma olen pidevalt väsinud. Selleks ajaks olin loobunud ainukesest kindlast abivahendist unetuse-magamatuse vastu, alkoholist. Imekombel jõudsin isegi niikaugele, et mulle tehti uuring unelaboris. See on selline koomiline protseduur, et lähed haiglasse magama. Keha külge kinnitatakse hulk andureid, lülitatakse sisse videokaamera ja magad siis. Selline unistuste töö, sohvatehase katsemagajana. Uuringute tulemusena pandud diagnoos vastas igati mu eneseteadvustatud seisundile. Uneapnoe ehk hingamispeetus pidi tihti arenema näiteks norskamisest või paksuks olemisest. Enda teada pole mul kummagi asjaga probleeme olnud. Seda on kinnitanud ka teised. Ometi on see nähtus mulle aja jooksul tekkinud. Ning mis siin hingamispeetusest rääkida, tegemist ikka otsese lämbumisega ning seda mitu korda tunnis. Eks pikapeale muutub tüütuks kui sind öö jooksul kümmekond korda ülesse puuakse Ja tõusedki magamatuna voodist ülesse. Ega neist unetutest, tõve all pidavat kannatama suur hulk inimesi, järgmisel päeval suurt töölooma siis polegi.

Mina täidan oma magamatuse tunde, päevi ja öid põhiliselt lugemisega. Jossif Stalin oli samuti suur raamatusõber. Tema päevanorm olevat olnud kusagil 300 lehekülge. Koos internetiga veab mul ka sinnakanti. Viimasel ajal kipub küll vähem olema. Väljas on juba vara valge, talvel kaotatud füüsiline vorm vajab aga kohendamist. Seepärast lähen tihti juba hommikul kell viis esimesele jalutuskäigule. Suurmeeste eeskuju seegi. Ning kui ujuda oskaks, ujuksin ka üle jõe...

Alaealised plikad meelelahutuseks

Alljärgnev jutt on mu enda jaoks segasevõitu. Ei saa mõttekäiku kuidagi kulgema punktist A punkti B. Põhjus selles, et ega mul asjas kindlat seisukohta pole. Pealegi pole ma puritaan, pigem vabameelne ja seega mind isiklikult see king ei pigista. Ometi, midagi mind ikkagi häirib.

Esmalt vaatasin ERR saate "Eesti laul" finaali. Poolfinaale ei vaadanud. Mingis numbris astus teiste hulgas lavale nooruke Rosanna Lints. Lavakostüüm oli tal selline kolmekümnendate langenud naiste tänapäeva stilisatsioon. Loodus on tüdrukut õnnistanud vormide ja proportsioonidega, seega oli ka mida vaadata. Järgmisel päeval lugesin saate järelkajasid ja sattusin loole, mis pühendatud spetsiaalselt Rosannale. Jutt käis sellest, et green room'is tundsid fotograafid huvi ja kuueteistaastane lauljanna võttis siis "poose", mida piltnikud varmalt jäädvustasid. Ma ei hakanud illustratsiooniks otsima neid "poosiga" pilte - äkki lähen veel istuma kui mu arvutist selline alaealise pilt leitakse. Leidsin DELFIst töise momendi (foto autor Jelena Rudi):

Meelelahutuses on reeglina alati pisut rohkem lubatud. Kunstilise, tänapäeval siis ärilise eesmärgi saavutamiseks panevad ontlikud pereemad tihtipeale lavale selga kasvõi pordumaja rõivastuse, teevad nendes promoklippe ja fotosessioone. Väga paljud artistid, nii naised kui ka mehed müüvad show-buisnessis oma annet läbi seksuaalsuse. Kas neid, avalikult seksuaalsust rõhutavaid võtteid peaksid läbilöögiks kasutama ka alaealised - selles on küsimus.

Kogu lugu oli meelest läinud kui eile nägin saadet Eesti tippmodell. Suur hulk alaealisi plikasid riietati lahti ning täiskasvanud onud ja tädid hakkasid nendega tegema "jäätisereklaami". Vanadusest on mul silm töntsiks jäänud, kuid ekraanil demonstreeritaval lõpptulemusel, fotode näol, ei jäänud minule küll silma mingit jäätisebrändi. Hoopis palju naiseilu kõigis aimatavates detailides. Kuid meelelahutuseks ei pakutud mulle ju ainult naisi, vaid ka alaealisi tüdrukuid meelastes "poosides". Teisisõnu hakkas telekanal mulle pakkuma erootilist meelelahutust, kuvandit: hilispuberteedi kuum keha vastu külma jäätist...

Poliitiline korrektsus sunnib meid taunima suhtumist naise kehasse kui kaupa. Tegelik elu käib aga oma rada vaatamata sellele, et mõned vähematraktiivsed naised isegi väga raevukalt sellele vastu astuvad. Minul pole isiklikult midagi selle vastu kui naise keha on "kaup" - ilus vaadata. Küll aga hakkab midagi minus tõrkuma kui täisväärtusliku, küpse kauba sildi all hakatakse mulle pähe määrima kuigi täismõõdulist, kuid veel toorest kaupa. Las nad ikka küpsevad veel.

Teisalt jälle kõhklen, et kas antud näidetes on tegemist üleüldse taotlusliku erootikaga. Ütlesin ju ise, et see on meelelahutus. Samas ei saa ma jällegi aru, miks meelelahutust peab tingimata tegema trussikutes. Võta sa nüüd kinni. Eks ta vist nii ikkagi on, et "sedasorti" mõtete teke midagi vaadates on kinni siiski vaataja enda ajus.

Meinhard (järg)

Poolteist aastat tagasi kirjutasin Meinhardist. Ega mul midagis olulist sellele loole lisada pole. Täienduseks vaid seda, et Meinhard oli elu ja tervise juures veel ka juulis 1944. aastal. Lehitsesin mingit venelaste internetipoodi ja komistasin Meinhard Teearu postitatud ümbrikutele Üks kiri on saadetud õele ja teine adresseeritud taas emale.

Esimene ümbik on oksjonile müüki pandud 4704 ja teine 1731 rublaga. Ülestähendamise ja selgituse tarbeks peaks tegema lisanduse. Tavaline lugu, et keegi, kes kusagil oma lahkunud sugulase asju sorteerib ehk siis keegi kolib mõnda vanasse majja elama, leiab ilmtingimata peotäie vanu kirju või fotosid. Mõned taoliste materjalide  leidjad on kuulnud, et kollektsionääride jaoks on hinnalised sellised asjad, mis tavainimestele kõlbavad vaid tulehakatuseks. Kuuldud on ka seda, et suurem rahaline väärtus on haruldastel postimarkidel või templitel. Ning ega nad ei eksi. Põhiosa vanavara huvilistest jahivad nimelt neid harvaesinevaid postitempleid või vildakaid postmarke. Seega ümbrikute sisu visatakse tihti minema. Rahaliselt on ju ümbrikute sisu vähevääruslik. Oleks need kirjad neis tühjades ümbrikutes säilunud, teaksime, mis sai Meinhardist edasi. Kas ta lõppude lõpuks sai kätte soovitud EV vapi oma käisele? Äkki saaksime ridade vahelt välja lugeda ka selle, millised meeleolud olid koonduslaagri valvekomandol enne suurt evakuameerimist? Ning ehk saaksime lõppude lõpuks tõepärase ettekujutuse sellest, mida Meinhard Teearu Neusalz'is ikkagi tegi - kas töötas sõjaväelaatsaretis või pidi muudmoodi olema Saksa vormis?

Ühte asja teame igatahes. Meinhard oli tubli poeg ja vend, kes kindla regulaarsusega kirjutas kodustele oma elukäigust võõras sõjas. Ning muidugi koduigatsus...

_______________________________

Sellel fotol on aga Ilse Förster, üks Neusalz'i naiste sunnitöölaagri valvuritest. See laager, millest eelmine kord kirjutasin, asus samas linnakeses, kust Meinhard oma kodustele sõjaväe välipostikirju saadab.

Laager ise asus alla kilomeetri Gruschwitz Textilewereke AG lina- ja niidivabriku tootmiskorpustest. Vabrikust, mis praegugi tegutseb ja börsiettevõttena õitseb, kuigi hoopis teises kohas. Nende kodulehel on ka lühike ajaloorubriik, kus kurdetakse, et 1945.aastal jäi vabrik Nõukogude okupatsioonitsoonitsooni ja töökoha kaotas nelituhat inimest ilma igasuguse kompensatsioonita. Ilse Förster oli samas vabrikus tööline seni, kuni tehti ettepanek kvalfitseeruda  ümber. Vabrikul avanes võimalus saada täiendavat tööjõudu - nendesamade naiste sunnitöölaagris kinnipeetavate vangide arvel. Ilse läbis vastava SS väljaõppe ja temast sai vangivalvur. Ilse oli ka üks nendest, kes saatis saatis rinde lähenemisel neid naisvange laagri evakueerimisel. Sellel jalgsirännakul suri väidetavalt kaheksasada naisvangi.

Ka sellel fotol Ilse Förster. Nüüd juba sõja lõpukuudel arreteeritud naisvangivalvurite kolonnis, keda viiakse tööle:

Töö ise oli aga selline:

Ilse Förster on see parempoolne, kes ühte surnukeha proovib auku lükata. Ilsega juhtus see, et pärast seda kui Neusalz'i sunnitöölaager oli evakueeritud-likvideeritud, määrati ta edasi teenima Bergen-Belseni koonduslaagrisse. Ta oli seal ühe köögibloki väikene ülemus. Pärast seda kui liitlased olid laagri vabastanud, selgus, et suur hulk hukatuid pole jõutud matta ega põletada. Et vältida tüüfuse teket, kaevati ühishaud ja surnud põletati. Seekord pidid selle töö esmakordselt tegema eilsed vangivalvurid.

Ühel sõjajärgsetest tribunalidest mõisteti Ilse süüdi inimsusevastastes kuritegudes. Konkreetselt käis jutt sellest, et ta peksis korduvalt oma köögiblokis vange, kellest üks, noor tüdruk suri saadud vigastustesse. Talle määrati kümme aastat vangistust. Eeskujuliku käitumise eest vabastati kunagine vabrikutüdruk, pärastine sõjakurjategija neli aastat enne tähtaega.

Täna otsustatakse palju

Ausalt öeldes peaks asjast huvitatutele olema selge, et asi on ammu otsustatud. Presidendivalimised naaberriigis on minu jaoks olulisemad kui meie enda riigijuhi määramine kohalike erakondade tagatoas. Olulisem kui Riigikogu hääletamine parteinimekirjade vahel, mida millegipärast kutsutakse valimisteks, siin Euroopa Liidu ääreprovintsis. Naaberriigi presidendivalimised on paljugi olulisemad sellest, kas meie praegune valitsusjuht valitseb meid autoritaarselt 2015. või 2025. aastani. Muidugi, kohalikus kontekstis võib see olla ju ülimalt tähtis, kes siinses poliitmaadluses parasjagu pealmine on. Kuid riigi ja rahva saatust silmas pidades on naaberriigis toimuv oluliselt suurema kaaluga kui seda meie poolametlik ideoloogia lubab välja paista.

Eesti saatus on aastasadu sõltunud Venemaal toimuvast. Jättes kõrvale kogu tsaaririigi aja, peaksime meelde tuletama kasvõi viimast sadat aastat. Lenini ajal saime iseseisvuse. Stalini ajal kaotasime selle. Jeltsin nõustus meie taasiseseisvumisega. Mida toob tulevik?