pühapäev, 11. märts 2012

Meinhard (järg)

Poolteist aastat tagasi kirjutasin Meinhardist. Ega mul midagis olulist sellele loole lisada pole. Täienduseks vaid seda, et Meinhard oli elu ja tervise juures veel ka juulis 1944. aastal. Lehitsesin mingit venelaste internetipoodi ja komistasin Meinhard Teearu postitatud ümbrikutele Üks kiri on saadetud õele ja teine adresseeritud taas emale.

Esimene ümbik on oksjonile müüki pandud 4704 ja teine 1731 rublaga. Ülestähendamise ja selgituse tarbeks peaks tegema lisanduse. Tavaline lugu, et keegi, kes kusagil oma lahkunud sugulase asju sorteerib ehk siis keegi kolib mõnda vanasse majja elama, leiab ilmtingimata peotäie vanu kirju või fotosid. Mõned taoliste materjalide  leidjad on kuulnud, et kollektsionääride jaoks on hinnalised sellised asjad, mis tavainimestele kõlbavad vaid tulehakatuseks. Kuuldud on ka seda, et suurem rahaline väärtus on haruldastel postimarkidel või templitel. Ning ega nad ei eksi. Põhiosa vanavara huvilistest jahivad nimelt neid harvaesinevaid postitempleid või vildakaid postmarke. Seega ümbrikute sisu visatakse tihti minema. Rahaliselt on ju ümbrikute sisu vähevääruslik. Oleks need kirjad neis tühjades ümbrikutes säilunud, teaksime, mis sai Meinhardist edasi. Kas ta lõppude lõpuks sai kätte soovitud EV vapi oma käisele? Äkki saaksime ridade vahelt välja lugeda ka selle, millised meeleolud olid koonduslaagri valvekomandol enne suurt evakuameerimist? Ning ehk saaksime lõppude lõpuks tõepärase ettekujutuse sellest, mida Meinhard Teearu Neusalz'is ikkagi tegi - kas töötas sõjaväelaatsaretis või pidi muudmoodi olema Saksa vormis?

Ühte asja teame igatahes. Meinhard oli tubli poeg ja vend, kes kindla regulaarsusega kirjutas kodustele oma elukäigust võõras sõjas. Ning muidugi koduigatsus...
_______________________________

Sellel fotol on aga Ilse Förster, üks Neusalz'i naiste sunnitöölaagri valvuritest. See laager, millest eelmine kord kirjutasin, asus samas linnakeses, kust Meinhard oma kodustele sõjaväe välipostikirju saadab.
Laager ise asus alla kilomeetri Gruschwitz Textilewereke AG lina- ja niidivabriku tootmiskorpustest. Vabrikust, mis praegugi tegutseb ja börsiettevõttena õitseb, kuigi hoopis teises kohas. Nende kodulehel on ka lühike ajaloorubriik, kus kurdetakse, et 1945.aastal jäi vabrik Nõukogude okupatsioonitsoonitsooni ja töökoha kaotas nelituhat inimest ilma igasuguse kompensatsioonita. Ilse Förster oli samas vabrikus tööline seni, kuni tehti ettepanek kvalfitseeruda  ümber. Vabrikul avanes võimalus saada täiendavat tööjõudu - nendesamade naiste sunnitöölaagris kinnipeetavate vangide arvel. Ilse läbis vastava SS väljaõppe ja temast sai vangivalvur. Ilse oli ka üks nendest, kes saatis saatis rinde lähenemisel neid naisvange laagri evakueerimisel. Sellel jalgsirännakul suri väidetavalt kaheksasada naisvangi.

Ka sellel fotol Ilse Förster. Nüüd juba sõja lõpukuudel arreteeritud naisvangivalvurite kolonnis, keda viiakse tööle:
Töö ise oli aga selline:

Ilse Förster on see parempoolne, kes ühte surnukeha proovib auku lükata. Ilsega juhtus see, et pärast seda kui Neusalz'i sunnitöölaager oli evakueeritud-likvideeritud, määrati ta edasi teenima Bergen-Belseni koonduslaagrisse. Ta oli seal ühe köögibloki väikene ülemus. Pärast seda kui liitlased olid laagri vabastanud, selgus, et suur hulk hukatuid pole jõutud matta ega põletada. Et vältida tüüfuse teket, kaevati ühishaud ja surnud põletati. Seekord pidid selle töö esmakordselt tegema eilsed vangivalvurid.

Ühel sõjajärgsetest tribunalidest mõisteti Ilse süüdi inimsusevastastes kuritegudes. Konkreetselt käis jutt sellest, et ta peksis korduvalt oma köögiblokis vange, kellest üks, noor tüdruk suri saadud vigastustesse. Talle määrati kümme aastat vangistust. Eeskujuliku käitumise eest vabastati kunagine vabrikutüdruk, pärastine sõjakurjategija neli aastat enne tähtaega.

3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Meil oli kunagi kodus raamat "SS tegutseb". Ma ei teagi, kuhu see on saanud, aga mul on hästi meeles, kui ma ükskord plika-eas emale ütlesin, et küll need sakslased on ikka julm rahvas, ja ema ütles, et Vene vangilaagrites oli vähemasti sama hull, ainult sellest ei räägita.
...
Lihtsalt tuli meelde...

Hundi ulg ütles ...

Fakte kahjuks ei mäleta, kuid kusagil tõendati üpris veenvalt, et sakslased võtsid tõepoolest oma laagrite võrgustiku ülesehitamisel eeskuju Venemaalt.

kaaren ütles ...

Sellest viimasest oli vist ka Solzhenits6ni Gulagi arhipelaagis juttu, sest m6ned peatykid sisaldasid analyyse systeemi kulukusest, koonduslaagrite ja genotsiidi ajaloost ja osast yhiskondade kujunemisel jms.