reede, 17. september 2010

Meinhard

Just sellel teisipäeval kui Meinhard oma kodustele kaarti kirjutab algab Normandia dessant. Sellel päeval maabuvad 150 000 liitlasvägede meest Prantsusmaa rannikul ning sõja saatus on sisuliselt otsustatud. Samaaegselt on Punaarmee jõudnud Eesti piiride lähedale ja sakslased värbavad kodu-Eestis esimesi kuueteistaastaseid lapsi oma lennuväe abiteenistusse. Järgnevate kuude jooksul on need poisid määratud kahurilihaks põgenevate sakslaste katmisel. Kuid siis kui kiri on lõpetatud on kõik need sündmused Meinhard Teesalust kusagil veel kaugel. Selles paarikümnetuhandelise elanikuga Sileesia linnakseses Neusalz'is on kõik vaikne ja rahulik. Meinhard kirjutab kodustele need kirjaread linnakese koolimajas, kus paikneb ka välilaatsaret.
Neusalz 6 6 44

Tervist kodurahvas
Ma pole veel ikka kodust vastust saanud, ei tea millest see tingitud on et ei tule kirja. On juba peaaegu kuu möödas kui kirjutasin esimese kirja.
Muidu elan ikka vanaviisi edasi, käin linna kui on selleks ettenähtud päevad, muidu oleks ju kõik korras, kui mõistaks saksa keel täielikult.
Ma nimetasin eelmistes kirjades seda eesti vappi, noh võib olla et olete juba saatnud kirjaga tulema, kui see on olnud võimalik. Loodan, et ma peatselt saan ka kirja.
Tervitab Meinhard

Saksa sõjaväepost töötab veel viimaseid kuid laitmatult. Võib arvata, et Meinhardi ema, Serafima Teearu saab selle kaardi Pärnumaal, oma Veelikse postkontorist ikka ilusasti kätte. On ju sõjatsensor poja kaardile oma templi, "Aa" peale löönud ja puha. Kahtlane on aga see, kas kodused ikka jõudsid täita Meinhardi palvet. Kust kohast küll pidi leitama selline Eesti vapp nagu Meinhardil tarvis oli? Ning isegi kui selline ka ükskord leiti, oli sõda juba taas jõudnud koduõuele ja mis kirjadest siis veel rääkida.

Seda vappi on aga Meinhardil ikka tingimata vaja. Mis sest, et Neusalz on rahulik saksa linnake ja ametlikud rindeteated sellised nagu nad on. Mitteametlikud sõjauudised räägivad aga hoopis millestki muust. Aastakümneid hiljem võivad järeltulevad põlved patriootlikult jutustada isade kangelaslikust vabadusvõitlusest pealesunnitud saksa mundris. Sellel hetkel on aga veel sõda ja Meinhard proovib säilitada kainet pead ja olla eestlaslikult ettenägelik. Just nimelt see munder ongi Meinhardi mure - kui saaks käisele õmmelda Eesti vapi, siis ehk halvimal juhul tekib mingeid võimalusi. Hilisemad sündmused näitavadki, et Meinhardil oli muretsemiseks põhjust. Sattuda sõjarinde asemel teenima ilusa nimega Gross-Roseni laagrisüsteemi oli mingil hetkel kindlasti vedamine. Hiljem võis sellest saada aga tragöödia.

Spekulatsioonina võibki eeldada, et Meinhard Teearu teenis ühes paljudest Gross-Rosen koonduslaagri tütarlaagritest. Kokku oli selles laagrivõrgustikus 77 laagrit, enamuses töölaagrid, sealhulgas 9 naistelaagrit. Kindlasti on kusagilt võimalus lugeda midagi ka Neusalzi naiste töölaagri kohta. Kuid vaevalt, et sealsed olud erinesid palju sama süsteemi kuulsamast sõsarlaagrist, Brunnliz'i naistelaagrist. Viimane on tuntud kümnetele miljonitele inimestele filmist "Schindleri nimekiri".

Ometi on ka Neusalz'i naistelaager tähelepanuvääriv. Selles laagris olid praktikal paljud Gross-Rosen'i naisvangivalvurid. Osadest said hiljem isegi laagrijuhid. Mõned nendest naisvangivalvuritest poodi aga hiljem sõjatribunali otsusel ülesse kui sõjakurjategijad. Ning annaks jumal, et ükski eestlane ei pidanuks osalema kuus kuud hiljem Neusalzi laagri evakueerimises - tuhat juudi naist relvastatud valve all üle 300 kilomeetrisel jalgsirännakul Neusalzist Flossenbürgi...
-------------------------------------------------------------------------------------------------


Siit saadab Meinhard oma kaardi teele, Fridericusschule's paiknevast laatsaretist (ja kasarmust?). Foto internetist.



Ema Serafima saab kodukülas poja kaardi kätte Veelikse postkontorist. Foto pärit siit.

------------------------------------------------------------------------------------------------


Irma Grese, hüüdnimega "Kaunis koletis", üks paljudest saksa vangilaagrite naisvalvuritest, üks vähestest, kes poodi sõjatribunali otsusel sõjakurjategijana. Foto siit.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

See sõjaaegne postkaart pandi eelmisel kuul alghinnaga 1 euro ühte internetikeskkonda müüki. Müüja oli pärit Norrast. Huvilisi oli Itaaliast, Austriast ja Saksamaalt. Viimasesse riiki see kaart ostetigi 11.50 euroga.

4 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Lugesin. Ja kurb hakkas....

kaaren ütles ...

Põnev miniuurimus.
Ning mul tekkis tunne, et eestimaa, & kogu maailm on täis selliseid põnevaid, õpetlikke, julmi, õnnetuid ning ilusaid lugusid, ainult miks me neist yle & mööda elame, silmad kinni?

Linda ütles ...

Saatus kirjutab lugusid oma keerdkäikudega, meie oma sõnadega. Huvitav saatuse lugu ja hästi kirja pandud.

Hundi ulg ütles ...

See sõja teema on mind iga aastaga üha enam "painama" hakanud. Põhjus vist selles, et tollased mobiliseeritud oma saatustega olid kõik nooremad kui mina täna...